Kulminatsioon läheneb! «Admiral Bellingshausen» jõudis Bellingshauseni baasi (1)
/nginx/o/2020/01/21/12883898t1h4d36.jpg)
«Admiral Bellingshauseni» meeskond on jõudnud õnnelikult ühte oma ekspeditsiooni suurtest sihtidest ning ekspeditsiooniga on teiste seas liitunud ka president Kersti Kaljulaid.
Täielik eraldatus, looduse stiihia, valev üksindus – seda kõike me ootasime ja pisut ka kogenud oleme. Kui aga teel Antarktise mandrilt King George’i saarele, kus meeskonnavahetus toimuma pidi, oli roolimaja radariekraanil korraga viis laeva, siis olime tõsiselt hämmeldunud. Kuuldavasti on praegu ehitamisel ja Antarktika poolsaarel kurseerivate laevade flotilli lähiaastatel lisandumas üle 30 uue laeva. Lähiaastatel muutub turismikontseptsioon Antarktikas märgatavalt. Tõenäoliselt võime peagi ka siin hakata rääkima teatud liiki massiturismist.
Täna saab veel nautida vaalade õhku puhutud veesambaid ja säravvalgeid lumemägesid nii, et silmapiiril pole peale sinu ühtegi inimest, ühtegi laeva, ühtegi lennukit.
Esmakordselt Antarktikas langes temperatuur miinustesse -2°C ja tundsime muret, kas ahtriteki panipaikadesse paigutatud köögiviljad mitte külmavõetud ei saa. Kui venelastele kuuluv Bellingshauseni-nimeline teadusjaam enne südaood paistma hakkas, tabas me tasakaalukat ja rõõmsameelset laevaperet palavik, sest saabus midagi enneolematut üle pika aja – mobiililevi! Mis sa sellega aga pihta hakkad, kui ajavahes kodudes kõik alles magavad! Laevasild oli pärast ankrusse heitmist helendavaid ekraane näppivaid meresõitjaid siiski täis. Levi tekitajaks pole tegelikult mitte venelased, vaid läheduses asuv suur Hiina baas. Kui palju see ühendus maksab, pole me targu veel julgenud uurida.
Kaldal vene Bellingshauseni ja selle naabri Tšiili Eduardo Frei baasi territooriumil oli nii palju tulesid, nagu oleksime väiksemat sorti linna all ankrus olnud. Mäe otsas helendas Bellingshauseni jaama kirik. Et tulemas oli pühapäev, tegime plaani järgmisel hommikul pärast pannkoogisöömist teenistusele minna. Siinsamas lähistel on veel Lõuna-Korea ja Uruguay baasid.
Tšiili õhuvägi opereerib siin ka üht lennurada, kuhu maandub tavaliselt paar-kolm lennukit päevas, mõnel tihedama liiklusega päeval ka kuni kuus. Paljud turistid püüavad Drake’i väina ületust vältida ja lendavad Tšiilist just siia, et laevale asuda ja siinsetes vetes tiir teha.
Päike säras järgmisel hommikul juba kolmandat päeva järjest! Esimene nädal tihedas udus ja õlgadele rõhuva madala pilvealuse taevaga oli paljude jaoks pisut depressiivne olnud. Bellingshauseni baas puhkas eelmise päeva usupühade pidustustest, aga meil lubati lahkesti nende õigeusu kirikut külastada. Uksi siinmail ei lukustata. Kelle sissetungi siin ikka karta, pingviinirahvas on üsna usuleige.
Kummipaadiga maabumine tugevas lainetuses vana roostetanud kai äärde oli paras kunsttükk, aga saime hakkama. Tšiili baas võttis meid soojalt vastu, näitas oma jaama peremajasid ja katoliku kirikut. Tuli juttu ka hiljaaegu Drake’i väina kohal alla kukkunud lennukist, kus palju baasi rahvast peal oli. Tõsiselt kurb hetk, aga paraku osa siinsest karmist argipäevast. Lahti oli ka naaberjaama ehk siis Vene Bellingshauseni jaama postkontor, kus postkaarte ostsime ja sõbraliku müüjaga ilmast ja inimestest rääkisime. Tšiillased olid vastutulelikud ja näitasid kätte ka kütusetünnid, mis järgmisel päeval me laeva pidi toodama.
Pärast Antarktika etappi ja ekspeditsiooni ametlikku kulminatsioonihetke ootab meeskonda tõsisem võimete piiride kompamine ehk sõit Lõuna Georgia saarele ning sealt Uruguaisse, kokku üle 2500 miili tujukat avaookeani, mis senistest etappidest pikim ja keerulisim. Kuna on oodata muutlikke vastutuuli, kulub lisakütus meile hädasti ära. Selle kütuse meie jaoks suurelt maalt kohale korraldamise eest täname suursaadik Mart Tarmakut ja Eesti Vabariigi aukonsulit Tšiilis Felipe Ernsti.
Pärast õhtusööki istusime koos järgmisel päeval lahkuvate vahetusmadrustega tavapärasest pikemalt messilaua taga. Sõtkusime kerkima uue leiva ja alustasime laeva suurpuhastusega, et järgmisi vahetusmadruseid viisakalt vastu võtta. Kambüüsivahid nuputasid, millist kooki uutele vahetusmadrustele teha ja meeleolu laevas oli tõeliselt hea.
***
Uued vahetusmadrused Kersti Kaljulaid ja Timo Palo saabusid pärast kahe ja poole tunnist lennureisi Punta Arenasest Antarktika poolsaarele 20. jaanuari pärastlõunal.
Lennurada asub kohe baasi taga. Sinna on baasist umbes 10-15 minuti jalutamist, aga ometi saatsid tšiillased meie presidendile vastu Eesti lipuga ehitud baasiülema auto. Meeskond rivistus suure sinimustvalgega lennuraja kõrvale ja vastuvõtt oli rõõmus ning südamlik. Lennujaama kõrval pakkus Tšiili baasi rahvas külalistele tassi kohvi ja Kersti Kaljulaid tegi sissekande külalisraamatusse. Tšiili Eduardo Frei baasi põhjalikum külastus seisab ees 27. jaanuaril.
Siinsetele teadlastele on väga oluline, et nende tegevus on poliitikute ja avalikkuse tähelepanu all. Järgnevatel päevadel külastab Kersti Kaljulaid mitmete riikide teadusjaamu.
Äsja lahkus Antarktika poolsaarelt Brasiilia asepresident – Antarktika on saamas riigijuhtide tähelepanu fookusesse, sest just siin on uuritakse mitmeid kliimaküsimusi, mille ees maailm seisab.
Maris Pruuli, pootsman