/nginx/o/2020/01/20/12882314t1h8009.jpg)
Sõitsime öö läbi Bransfieldi väinas ja sisenesime hommikul läbi kitsa sissepääsu Deceptioni saare vulkaani kraatrisse nimega Whaler’s Bay, kus laiub mitmemiilise läbimõõduga suhteliselt tuulevaikne ankrupaik.
Laevalogi: «Admiral Bellingshausen» vulkaanisaarel vaalade surnuaial
Vaatasime üle kunagiste vaalapüüdjate lagunenud küla, mis asutati norralaste poolt 1911. Jalutasime endise kalmistu mõnede alles jäänud hauaplatside vahel. Uurisime vaalarasva töötlemistehase ning lennukiangaari varemeid. Trööstitu ja isegi depressiivne paik, kui mõelda, kui paljud vaalad siin oma õnnetu lõpu on leidnud. Ümberringi on vedelemas hulgaliselt luitunud vaalaluid. Kohtasime paari uudishimuliku valjaspingviini ja ilmselt mõõkvaala kohanud haavatud leopardhüljest, kes rannaliival või täpsemalt öeldes rannatuhal lebas ja keda linnud juba kaunis lähedalt takseerimas käisid. Looduse igavene ringkäik.
/nginx/o/2020/01/20/12882320t1hb86b.jpg)
Kui lisame, et 1967 toimus saarel vulkaanipurse, mis sundis kiiresti evakueerima siin olnud briti ja tšiili teadlased, süveneb depressiivne tunne veelgi. Järgmise purske ajal 1969. ajal tekkisid ka mudalaviinid, mis katsid endi alla enamuse saarel olnud ehitistest. Tšiili teadlased said toona esmast peavarju King George’i saarel Bellingshauseni baasis, kus nende tõlgiks venelastega suhtlemisel oli eesti teadlane Enn Kreem.
Meie meeskond korraldas vulkaaniliselt soojas ja külmas õhus auravas rannavees üle pika aja MKK (meeskondlik kohustuslik karsumm) ega hoolinud lõikavast tuulest. Ronisime mäele, mida kutsutakse Neptuni aknaks, kust paistis kenasti kätte Antarktis. Kui muidu panevad reisiraamatute emotsionaalsed liialdused teemal «dramatic, thrill of a lifetime» muigama, siis sealt avaneva vaatepildi jaoks jäid need väljendid isegi pisut lahjaks. Otse mere kukkuvad järsud mustad kaljud, suletud läikivmust lahesopp kaugel all, lainetes hullav hüljes, boonuseks särav paike..
Arvatakse, et just siit võidi kunagi, ka enne Bellingshausenit, esmakordselt seda jäist mannert näha. Nägime meiegi valgete mägede massiivi kaugel silmapiiril. Esimene dateeritud Deceptioni saare nägemine pärineb jaanuarist 1820, kui siin oli Bellingshauseni konkurent, hülgejahil olev Edward Bransfield. Sama aasta novembris külastas saart 22-aastane ameeriklasest hülgekütt Nathaniel Palmer.
/nginx/o/2020/01/20/12882328t1h9cdb.jpg)
Siin saare lähedal kohtas Palmer jaanuaris 1821 ka Bellingshausenit. Mõlemad mehed kirjeldavad seda oma logiraamatutes. Palmer tuli Vostoki pardale 25. jaanuaril 1821, seega siis aasta pärast kuupäeva, mida peame jäise mandri avastamiseks Bellingshauseni poolt, kes vahepeal oli seilanud Austraalias ja Vaikses ookeanis.
Nende kohtumine käis tõlgi vahendusel, kirjalikud kokkuvõtted sellest on kahel poolel üsna erinevad. Palmer kirjeldab, kuidas Bellingshausen teda kõvasti kiitis, viimane on aga üsna lakooniline, mainib, et sai tunni jooksul ülevaate hülgeküttimise olukorrast siinsetes vetes.
Aga igatahes just need kolm meest – Bellingshausen, Bransfield ja Palmer on need, kes läinud ajalikku kui 1820. aastal Antarktise mandri nägijad.
Maris Pruuli, pootsman 62°58′37″S 60°39′00″W