Kangelased, puutumatus ja reostus maailma lõpus

Kaugel Putorana platool ekspeditsioonil käinud seikleja Ruslan Aizatulin kirjutab vähestele tuntud arktilisest maa-alast, kus saavad puutumatus looduses kokku koloniaalajalugu ja Nõukogude koledused.

Kas olete kunagi kuulnud Putorana platoost? Kui ei, siis pole see väga üllatav. See on tänapäevani üks metsikumaid kohti maailmas ning asub Venemaal Siberi keskosas, polaarjoonest veel paarsada kilomeetrit põhja pool. See on osa Siberi trappide nime kandvast, 250 miljonit aastat tagasi hiiglasliku vulkaanipurske tagajärjel tekkinud hiiglaslikust basaltplatoost. Oma lõpliku kuju sai Putorana aga 10 miljonit aastat tagasi, kui umbes poole Eesti suurune basaltplaat ümbritsevast platoost seismilise aktiivsuse tõttu veel 1000 meetrit kõrgemale tõusis.

See kõik tekitas reljeefi, kus on peaaegu võimatu mootorsõidukitega ringi liikuda, ja arenes mitu täiesti isoleeritud iseseisvat ökosüsteemi, mis on tänapäevani vabad igasugusest inimtegevusest. See on koht, mis on geoloogide seas tuntud oma rikkalike maavarade pärast või siis maadeavastajate raamatutest, kuid mitte turismisihtkohana. Mina ise sain sellest kohast teada päris ammu geoloog Oleg Kuvajevi teostest, kus ta kirjeldab Putoranat kui ülimat väljakutset ja oma võimete proovi.

Vanade poliitiliste otsuste ohver

Putorana ümber olevate maade tähtsus sai selgeks juba ammu. Seal on muinasajast peale elanud iseseisvalt põlisrahvusi nagu eenetseid, neenetseid, nganassaane ja teisigi. 16. sajandil hakkas Vene impeerium tõsiselt mõtlema nende rahvaste oma kontrolli alla saamisele eesmärgiga panna neid riigile loomanahkade kujul makse maksma. 1603. aastal rajati Tazi jõele kauplemispunkt Mangaseja, mis kujunes hiljem ka linnaks. Millalgi avastati sinna Arhangelskist jõgesid mööda kulgev veeteegi, mis tegi Mangasejast olulise sammu Siberi vallutamisel, aga juba 1620. aastal hakkas tekkima suuri muresid.

Metsikud jõeteed andsid kaupmeestele võimaluse vedada kaupa ilma riigi kontrollita. Lisaks tekkis tsaari administratsioonil tõsine kartus, et Briti impeerium hakkab jõeteid oma huvides kasutama. Britimaal oli selleks ajaks juba suur kogemus kaugete maade avastamisel ja seetõttu tundus täiesti võimalik, et nad proovivad ka Siberi oma kontrolli alla saada. Seetõttu pandi kõik jõeteed kinni ja suurte perspektiividega Mangaseja linn suri välja. Tõenäoliselt on selle otsuse tagajärgi praegugi tunda, sest järgmised suured maadeavastamised algasid piirkonnas alles eelmisel sajandil, ka tänapäevani pole Putorana ümber peaaegu mingit infrastruktuuri, mistõttu on seal liikumine äärmiselt raske.

Järskude kaljudega järved või Middendorffi mäed?

Putorana platoo nime päritolu ei ole tänini selge. On teada, et see on tulnud evengi keelest, aga selle sõna täpsest päritolust on lõpmatult palju versioone. Ühed allikad ütlevad, et seda võiks tõlkida järvedeks, mida ümbritsevad järsud kaljud või kaldad. Teistes on kirjas, et see tähendab soist ala või on üldse tulnud ühe kohaliku järve nimest ega oma täpset tähendust. Ei olnud palju puudu, et platoo oleks saanud nimeks hoopis Middendorffi mäed – seda uurinud ja kirjeldanud baltisaksa maadeavastaja järgi. Eesti põllumeeste perekonnast pärit Sophia Johansoni ja saksa päritolu pastori poeg Alexander von Middendorff oli üks 19. sajandi tuntumatest zooloogidest ja Siberi uurijatest, kelle suurejooneliste ekspeditsioonide tulemusena ilmusid esimesed kirjeldused nii Putoranast kui ka sellest põhja pool asuvast Taimõri poolsaarest. Viimaseid kasutasid ka edasised ekspeditsioonid.

Kivisüsi loob kangelasi

Siberi trappidele on iseloomulik maavarade rohkus. Just see pani käima uue tõsise Putorana ümbruse uurimise. 1919. aastal saadeti praeguse Norilski linna piirkonda kivisöe kaevandamise perspektiive uurima geoloog Nikolai Nikolajevitš Urvantsev, kellest sai hiljem Venemaa tuntuim Arktika avastaja. Tema ekspeditsiooni kirjadest on teada, et mõni aasta sai ta läbida kas jalgsi, paadil või hobusel kuni 10 000 kilomeetrit täiesti metsikust asustamata Siberist. Tuleb tunnistada, et sellega võrreldes tundub meie 250-kilomeetrine jalgsiekspeditsioon Putoranal rahuliku jalatuskäiguna. Kõikide Urvantsevi retkede tulemusel tekkis Putorana platoo äärde praegusel ajal suurim linn Kaug-Põhjas Norilsk, millest sai ka meie ekspeditsioonile loogiline lõpp-punkt.