/nginx/o/2020/01/16/12875165t1hb098.jpg)
Port Lockroy alla tuli ööseks ankrusse veel kaks alust – jaht Spirit of Sydney ja mootorlaev Explorer.
Antarktikas tuntakse «Admiral Bellingshauseni» jääkaptenit paremini kui Bellingshausenit ennast
Port Lockroys käis me filmimeeskond hommikul pingviine ja vaalaluid pildistamas. Junga Julius postitas veel ühe postkaardi lisaks neile, mis meeskond eelmisel päeval baasi jättis. Aastas saadetakse sellest tillukesest postkontorist üle maailma laiali üle 70 000 postkaardi. Kogu poekese aastakäive on ca miljon eurot. Mida küll ütleks selle kohta kadunud Edward Bransfield, Bellingshauseni konkurent Antarktise avastamise aule, kelle järgi poeks ja muuseumiks olev puumajake, brittide vanim hoone Antarktikas, nimetatud on. 2007. aasta jaanuaris külastas seda baasi tema kuninglik kõrgus printsess Anne laeval Endurance.
Hommikul võtsime suuna Paradise Bay’le. Sõitsime esmalt läbi maalilise Neumayeri kanali. Tuul oli täiesti vaikinud, veelt peegeldusid pilvisse kaduvad püstloodis tumedad mäed. Udu hiilis tasapisi tagasi, polnud tuult, mis seda laiali puhuks. Parrastel krobisesid veepiiril pidevalt jäätükid, hoidsime mootoril väikseid pöördeid ja kiiruse tagasihoidlikuna.
Paradise Bay lähistel selgines ilm taas, roolimajas valitses haudvaikus, purjekas libises peegelsiledal veel, mida panid aeg-ajalt virvendama veest säravvalgetele jääpankadele kargavad pingviinid ja taamal veest tõusev üksik vaalasaba. Kõik lihtsalt vaatasid ja imetlesid. Tormijopede kahinal tehti vööritekilt sadu fotosid erikujulistest ulpivatest jääpankadest.
Nuputasime, et mis meid seni nii kenasti hoidnud on, kas ainult kapten Indreku õnnelik käsi? Lugesime targast raamatust meremeeste ebausu kohta, et parimad kuupäevad reisi alustamiseks on iga kuu 17 ja 29. Lubame siis endalegi annuse meresõitjatele ammustest aegadest omast ebausku – asusime Roomassaarest teele just 17. juulil.
/nginx/o/2020/01/16/12875168t1h5a63.jpg)
Paradise Bay’sse jõudes võttis raadio teel kohe ühendust Argentina Brown baas ja kutsus järgmiseks hommikuks külla. Tibutas tihedat uduvihma, meri oli täis ulpivaid jäätükke, valdav osa meeskonnast oleks paradiisi pisut teistsugusena ette kujutanud. Karget ilu oli me ümber aga mitme paradiisi jagu. Kummipaat tegi ees luuret, et me madalikule ei jookseks ja nii pääsesime ankrusse peaaegu kinnisesse lahesoppi, kus oli nii tühi ja vaikne, et kõrs ka poleks liikunud, kui seal mõni kõrs kasvanud oleks. Meeskond vaatas öö hakul jääkapteni filmvarudest ara täispika filmi Antarktikast ja kel jõudu jätkus, lõpetasid päeva filmiklassikaks saanud «Keskpäevase praamiga». Nii me siin Antarktikas elame.
/nginx/o/2020/01/16/12875172t1h881f.jpg)
Me ankrupaik oli nii mägede süles, et meili saata sealt mägede vahelt ei õnnestunud, nii raporteerime nüüd mitmest päevast korraga.
Järgmisel hommikul oli me lähedusse tulnud suur laev Le Boreal, pardal 200 turisti ja 160 meeskonnaliiget. Paradise Bay oli kummipaate täis ja taas sattus me jaht üheks turismimagnetiks. Laeva tüürimees ja arst tulid ka pardale kohvile. Me jääkapten Jaanusest oli Le Boreal’i kapten neile juba rääkinud kui ühest suurepärasest meremehest kaugest Eestist.
Prantslastele meeldis pakutud šokolaad niivõrd, et arst tuli lahkudes vaikselt küsima, kas ta tohiks killukese oma kaaslastele maitsta viia. Vastutasuks toodi meile suurelt laevalt pehmet saia, banaane ja virsikuid, millest kambüüsivahid lõunasöögi juurde ühe magusa ampsu vormistasid. Garneeringuks mee ja kondentspiimaga vahtu löödud hommikusöögist üle jäänud puder. Lusikad limpsiti ka puhtaks. Oli pidulik ja mitte põhjuseta. Antarktise mandril saime just sel päeval jala esmakordselt maha, varasemad maabumised olid olnud mandrilähedastel saartel.
Tegime külaskäigu argentiinlaste polaarjaama nimega Admiral Brown. Baasi arst Maria Florencia Blanchet lubas meil lahkesti oma postkaarte tembeldada ja juhatas kätte mäekülje, kus tormikatel alla sõites uhke liu saime. Mõtlesime selle vastlaliuks nimetada, ehkki vahukoorega on kitsas ja veebruarini veel aega.
Browni jaam asutati 1951. aastal. Pärast 1984. aastal toimunud tulekahju, mis hävitas suure osa hoonetest, tegutseb baas vaid suvejaamana, kus alalisi töötajaid on kaheksa. Tulekahju kohta liigub Antarktikas legend, et selle tekitas tahtlikult baasi arst, kes soovis varem koju saada. Kui seda talle ei võimaldatud, valis ta üsna ekstreemse tee ja pani baasi põlema. Kas see nüüd just täpselt nii oli, aga ameeriklaste Palmeri baasis visati igatahes nalja, et nemad on oma arstile öelnud, et kui tal koduigatsus liiga suureks peaks minema, siis ta lihtsalt öelgu, midagi enamat pole tarvis korraldada.
Üha enam mõistsime, millest paradiisilaht oma nime sai. Mäe otsast ja oma kummipaadist filmisime vaala, kaldavees uurisime krilli, sõitsime kaljudel pesitsevate kormoranide pesi vaatama ja pingviinid ujusid mitmekümnekesi otse me poordis. Kui Argentina baasist kummipaadiga tagasi tulles lahesoppi keerasime, ja ankrus «Admiral Bellingshausenit» nägime, siis ahhetasime – nii ilus oli ta mägede taustal. Ja erinevalt suure laeva turistidest oli meil privileeg sinna peale mina ja teda (ajutiseks) koduks pidada.
/nginx/o/2020/01/16/12875165t1hb098.jpg)
Pealõunal tegime kummipaadiga teisegi retke, sedakorda viie miili kaugusel asuvasse Tšiili baasi, kus jääkapten Jaanuse sõnutsi tavaliselt üldse külalisi ei käi. Pikk ilus sõit jääväljade vahel, taas vaalad, hülged ja pingviinid pidevalt meid saatmas. Ootamatult oli aga meile juba tuttav suur kruiisilaev Le Boreal baasis maabumise teinud. Nad lubasid lahkesti ka meie paatkonna maale. Nägime albiinopingviini, saatsime mõned postkaardid ja saime küllakutse nende laevale.
Igal sammul kohtasime inimesi, kes hääleka rõõmuga reageerisid me jääkapteni Jaanuse peale. Kui paljudega oli Jaanus erinevatel laevadel töötades kokku puutunud! Antarktika meresõitjate ring pole kuigi suur ja inimesi teatakse, Jaanus on Eesti mainekujundamisel teinud uskumatult head tööd. Kui pärast ekskursiooni ja lahket kostitamist kummipaati naasime, kerkis mu peas küsimus, et keda õigupoolest Antarktikas paremini teatakse, kas kapten Bellingshausenit või kapten Jaanust Hannest
Õhtul külastas me laeva Argentiina baasi pere ja Jaanus leidis oma arvutist pildi aastast 2013, millel ta ühega me külalistest koos oli. See oli võetud Argentina Carlini baasis nädal aega pärast seda, kui samas baasis toimus legendaarne Metallica kontsert. Tormiline sõprus oli me messilaua taga loodud. Maailm jääb üha vaiksemaks, me ei väsi imestamast.
Lahkusime hommikul paradiisist, liigume edasi.
Maris Pruuli, «Admiral Bellingshauseni» pootsman