USA polaarbaasis heisati eestlaste tervitamiseks sinimustvalge

Palmeri baas Antarktikas. Foto: Maris Pruuli

Olles alles väisanud ukrainlaste Antarktika-baasi, siirdusid «Admiral Bellingshauseni» pardal Lõunamandrit külastavad reisilised juba ameeriklaste tõsiteaduslikku Palmeri baasi.

Me ekspeditsiooni lõunapoolseimas punktis (65°14′45″S 64°15′28″W) ehk Vernadski baasis käisime veel teisegi korra, filmisime nende teadustegevust ja baasi naabruses elavat pingviinikooloniat, kus käis kibe töö äsja munast koorunud pingviinipoegade üles kasvatamisel. Baasi rahvas külastas oma kummipaatidega ka meie laeva. Kui nad lahkuma hakkasid, saadeti nad teele ujudes. Kapten Indrek, junga Julius ja madrused Aivar ning Rubert kargasid põhjamaa rahva karastatud esindajatena sõna otseses mõttes jääkülma vette.

Lehvitasime udu ja jäämägede vahele kaduvale Vernadski baasile ja sõitsime taas läbi maalilise Lamaire'i kanali. Seal kohtasime kruiisilaeva, mille pardal olid me ekspeditsioonilaeva endised madrused - meremuuseumi direktor Urmas Dresen ja polaarklubi juht Katrin Savomägi. Saatsime nende poole teele laeva tervitussignaali – udupasuna pika heli.

Öö hakul jõudsime ameeriklaste Palmeri baasi alla lahesoppi ega uskunud udus oma silmi - baasi kohal lehvis sinimustvalge lipp! Palmeri baas on tõsine uurimisjaam ja külastavaid laevu võtavad nad vastu väga-väga limiteeritult. Ka Vernadski baasi rahvas oli meid hoiatanud, et me ei pruugi sinna sisse saadagi. Aga tänu Eesti välisministeeriumi tööle, ootas meid ees väga soe vastuvõtt. Meie tulekuks oli tõsiselt ja spetsiaalselt valmistutud. Sinimustvalge lehvis kõrvuti USA ja baasi lippudega ning kambüüsis valmistati me hommikuseks külaskäiguks internetist otsitud eesti retsepti järgi spetsiaalsed küpsiseid.

Foto: Maris Pruuli

Tegime tiiru baasi laborites, väga hea meditsiinitehnika ja ravimitega varustatud arstipunktis, saime ülevaate baasi üle 50 aasta pikkusest ajaloost. Baasi juht Bob on Antarktikas olnud üle kahekümne korra ehk peaaegu et rohkem oma elust Antarktikas kui Ameerikas veetnud. Erakordselt sõbralik ja intelligentne baasipere külastas hiljem ka meie laeva.

Külma Antarktikat tasakaalustavad soojad inimesed

Tegime kummipaadiga tiiru ka baasist eemale jäävale maale ning sattusime otse lonthüljeste kolooniale. Nende vägevate loomade häälitsused kajasid jäämägede vahel nagu konnade krooksumine – vähemalt paaritonniste konnade. Sõitsime aeglaselt mööda ka adeeliapingviinide kolooniast. Maale minek kolooniate läheduses on siin keelatud kuni 16. jaanuarini, mil enamik poegi munadest väljas peaks olema.

Tagasiteel nägime, kuidas laheäärsest liustikust üks serv mürinal vette varises. Sõitsime ettevaatlikult lähemale ja sattusime jääpangal lesivale leopardhülgele. Poseeris väga uhkelt. Viimaks manitses roolis olnud jääkapten Jaanus Hannes meid taanduma, et me seda üsna ohtlikku looma liialt ei ärritaks. Meeskonnaliikmetele meenus Cambridge'i Scotti Polaarinstituudis kuuldud lugu sellest, kuidas leopardhüljes ühe briti baasis töötanud teadlase vee alla tiris ja uputas, ilmselt arvates, et tegu on pingviiniga.

Ilm muutub päikselisemaks, sooja on lausa neli kraadi! Meid ootab brittide ajalooline Lockroy baas, mis tänapäeval on Antarktika suurim muuseum.

Maris Pruuli, pootsman