Antarktika laevalogi: läbi jää ja vaalade Vernadski baasini

Vernadsky baas Foto: Wikimedia Commons

Kes vahis polnud, ärkasid 9. jaanuari hommikul selle peale, et jäätükid kraapisid laeva külgi, spetsiifiline tugev kriipiv heli.

Olime Lemaire'i kanalis, kus pidasime jäävahti, mis tähendas, et seisime vahetuste kaupa laevatekil ja pidime vajadusel pikkade teivastega vööris jääkamakaid tõrjuma. Päike säras ja ümbritsevad mäed ja jääskulptuurid võtsid üha imelisemaid vorme. Vahetult enne Vernadski baasi sattusime «vaalasupi» sisse - tohutul hulgal krilliga maiustavaid küürvaalu toimetas laeva ümber. Lisaks pingviini pissile teame nüüd ka, kuidas lõhnab vaala kaka ja tunneme ara mullidest ringid, mida vaal vee all toitudes tekitab.

Ankur ei tahtnud Vernadski baasi all kuidagi pidama jääda. Viimaks kinnitasime end pikkade otstega vöörist ja ahtrist looduslike pollarite ehk kaldakaljude külge. Aeg-ajalt tuli mõni meie tekitatud liinide taha takerdunud suurem jäätükk kummipaadiga ligi sõites lahti päästa. Me kõrval murenes ja hakkas hoogsalt keerlema üks suurem jäämagi. Mõne aja parast liikus see otse laeva suunas, kõik otsad tuli ümber tõsta ja poolteist tundi hiljem ohkas me videograaf Christian südamest: «Mitte kunagi elus pole ma niimoodi parkimiskoha pärast jäämäega võitlema pidanud.»

Vernadski baasi pere võttis meid soojalt vastu, lisaks baasi pealikule Bogdanile oli meil vastas hulgaliselt pingviine ja laisk hüljes poseeris lahkesti kaamerate ees.

Verdandski baasi ajalugu on omamoodi huvitav. 1947. aastal rajasid britid Antarktikasse British Argentine Islands stationi, mis 1954 toodi Winteri saarelt Galindezile ja nimetati mõne aja pärast kuulsa teadlase Michael Faraday auks Faraday uurimisjaamaks.

1996. aastal müüsid britid selle jaama sümboolse ühe naela eest Ukrainale. See oli Ukrainale teatud mõttes moraalseks kompensatsiooniks selle eest, et Venemaa oli kuulutanud enda omaks kõik endised Nõukogude Liidu uurimisjaamad Antarktikas.

Vladimir Verdanski oli Ukraina Teaduste Akadeemia esimene president aastatel 1918-19. Tema nime kannavad Ukrainas ülikool, muuseum, raamatukogu, raudteejaam ja muu hulgas veel ka üks Antarktika mäeahelik.

Foto: Maris Pruuli

Verdanski-nimelises teadusjaamas elab sel aastal kaksteist inimest, kaks neist naised - arst ja bioloog. Bioloog Oksana ema on sündinud Rakveres ja seal on ta veetnud ka oma lapsepõlvesuved, soe kontakt sai kohe loodud. Oksana rääkis, et naised on baasis esimest korda üle kahekümne aasta. Kui naised viimati baasis talvitusid, tuli sellest paksu pahandust ja selle asemel et probleemi lahendada, keelati naised lihtsalt ära. Aasta eest oli aga Oksanale öeldud, et kui soovib minna, täitku ankeet ja ta saigi võimaluse liituda. Antarktikas talvitumine oli olnud tema elu unistus.

Oksana esimene küsimus oli, kuidas me Drake'i väinast üle saime. Ta oli siinses karmis kliimas talvitunud ja endiselt oli tema teravaim elamus just see vaga tormine ülesõit. Kapten Indrek kommenteeris seda hiljem nii: «Meresõit on lihtne: ole õigel ajal õiges kohas!» Tema juhtimisel läks meie meeskonnal korda Drake väga sujuvalt ületada.

Meile tehti Vernadski baasis ekskursioon ja käisime kummipaadiga baasi vanas asukohas naabersaarel, kus nüüd asub muuseum Wordie house. Nime sai hoone Sir James Wordie järgi, kes oli Sir Ernest Shackletoni kuulsa 1914-17 ekspeditsiooni meteoroloog.

Wordie majas leidus vanade polaarreliikviate hulgas ka kitarr, millel me jääkapten Jaanus Hannes mitu lugu tegi. Õhtul kogunesime polaarjaama meeskonna kutsel maailma lõunapoolseimasse baari. Õhtu oli erakordselt südamlik. Laulsime üheskoos ukraina rahvalaulu Tõzh mene pidmanula, mille sõnad oli me meeskond enne selgeks õppinud, vahetasime kontakte ja suveniire, postitasime kaarte sõpradele Eestis ja Ukrainas. Õhtul toimus laeval kirglik vestlus kliimamuutuste teemadel selle valgusel, mida baasis kuulsime.

Öösel ründas laeva jälle jää, tihe udu, null nähtavus. Lahkusime ankrupaigalt, et leida turvalisemat kohta ja jäime viimaks triivi. Kui õnnestub baasi juurde tagasi minna, lubas baasi pere ka laeva külastada. Igatahes loodame tulevikus kohtuda Eestis, Ukrainas ja maailmameredel.

Maris Pruuli, pootsman