Antarktika laevalogi: alanud on pidev jäämägede vahel laveerimine ja kokkupõrgete vältimine

Foto: Maris Pruuli

8. jaanuaril jõudsime Charlotte lahte, mis on koduks viiele suurele jääliustikule.

See on ka põhjus, miks igal pool ümberringi ujuvad jäämäed. Jäävahid on vahetuste kaupa ka väljas tekil, sajab külma vihma, sooja 1-2 kraadi. Radaril on näha vaid suuremad jäämäed. Väiksemad, aga me laeva jaoks liigagi suured veepiiril hulpivad ja suures osas vee all varjus olevad jääkamakad ilmuvad laeva teele viimasel hetkel ette hoiatamata. Kui keegi meist küsis, et mis kokkupõrke korral saab laevast ja jäämäest, vastas me jääkapten Jaanus Hannes lakooniliselt – sama, mis siis, kui auto vastu betoonseina sõidab.

Aga jäämäed on võimsad ja uhked, sinise toonid juba mängivad, ehkki päikest pole. Vaalade hullamine hakkab harjumuspäraseks vaatepildiks saama. Sisenesime maalilisse Charlotte lahe Portal point’i, et teha esimene maaleminek, kuid kummipaadi mootor ei käivitunud. Paat sai veel Ushuaias testitud, aga tehnika oskab inimesele ikka vingerpusse mängida. Tegelesime sellega pikalt, pildistasime hingematvaid vaateid ja ajasime pika puidust ridvaga liiga lähedale tulnud jääkamakaid pardast eemale. Kui viimaks edasi sõita otsustasime, murdus me lähedal seisnud jäämagi raginal pooleks. Selle lainesse poleks küll kummikaga sattuda tahtnud. Ehk et kunagi ei tea, miks mõni halb asi ehk mittetöötav mootor teinekord hea on.

Charlotte’i lahega seoses avastasin ka ühe väikese isikliku seose. 1957 aastal oli siin sunnitud peatuma tuntud briti polaaruurija ja kunstnik Wally Herbert. Oli kokku lepitud, et ekspeditsiooni lõppedes korjab briti uurimislaev Shackleton ta ekspeditsioonimeeskonna siit pardale. Aga oli juhtunud nii, et laev oli enne kohtumist kokku põrganud jäämäega ja pidi Falklandile tagasi pöörduma. Kuus meest istusid kolm kuud Charlotte’i lahes teadmatuses ja ootasid, toiduvarud hakkasid lõppema.

Lõpuks saabus laev. Wally Herbert (1934-2007) on legend omaette, kes veetis polaaraladel kokku 15 aastat. Wally’l on tütar Kari (s 1970), kes elas oma lapsepõlve koos vanematega põhja polaaraladel inuitide juures ja kelle esimeseks keeleks oligi üks inuiti dialekte. Karist on saanud kirjanik ja fotograaf, telesaadete juht, kelle põhifookus ongi just polaaraladel ja polaarajalool. Kui mu abikaasa Tiit reisis põhjapoolusele, oli üheks tema giidiks just Kari ning meil on säilinud temaga sõbralik kirjavahetus ning ma ise olen tutvustanud Go Reisiajakirjas Kari raamatut polaaruurijate naistest, kes oma mehi koju ootasid.

Nii et selle logiraamatu postitusega tervitamegi kõiki polaaruurijate abikaasasid, elukaaslasi ja teisi armsaid, kes neid koju ootavad.

Pootsman Maris Pruuli