Teadlased näitasid, kuidas linnud üle kõrbe lennatud saavad

Ühe jutiga suudab Sahara kõrbe ületada näiteks mets-lehelind. Foto: Wikimedia Commons

Rändlindudel on kõrbete ületamiseks hulgaliselt erinevaid strateegiaid – mõned ületavad ohtliku maastiku võimalikult kiiresti pikkade lendudega, teised aga otsivad võimalusi puhkepeatusteks, vahendab Eesti teadlaste osalusega uuringu tulemusi linnuteadlane Marko Mägi portaalis linnuvaatleja.ee.

Rändel ületavad linnud nii suuri vetevälju kui ka kõrbeid. Kuna nendes piirkondades on peatumine keeruline, võimatu (veekogudes ei pruugi sobilikke saari olla) või ebaratsionaalne (jõuvarude taastamiseks ei pruugi toitu leiduda), olid ornitoloogid arvamusel, et näiteks kõrbeid ületades linnud peatusi ei tee.

Kuid viimastel kümnenditel tehtud radaripiltide põhjal võib siiski öelda, et linnud peatuvad rändeteel ka kõrbetes. On saadud ka teada, et paljud linnud lendavad energia säästmiseks kõrbe kohal tavapärasest kõrgemal, sest iga saja kõrgusmeetriga langeb seal õhutemperatuur kraadi võrra, mille tõttu väheneb veekadu ja keha jahutamisele kuluv energia hulk: näiteks rästas-roolind (Acrocephalus arundinaceus) ja vaenukägu (Upupa epops) lendavad kuni 5000 meetri kõrgusel merepinnast. Radarite andmetel kulgeb Mandri-Euroopa kohal lindude öine ränne 2000 meetri, Sahara kõrbe kohal sügiseti 3500–4000, kevadel kuni 5000 meetri kõrgusel maapinnast.

Ligikaudselt oli teada, et värvulised ületavad kõrbeid öösel, päeval aga teevad rändepeatusi. Radarite abil aga siiski täpseid andmeid ei saa, kuna reeglina ei erista need liike. Äsjases uuringus, kus kasutati lindudel valgustundlikke päikesetõusu ja- loojangut registreerivaid andureid, selgus, et erinevad liigid kasutavad kõrbe ületamiseks erinevaid strateegiaid ja ka ühe liigi piires isendite strateegia erineb.

Uuringust, milles lõid kaasa ka Eesti ornitoloogid Jaanus Elts ja Riho Marja ja milles vaadeldi 130 isendit kümnest liigist (enim põldtsiitsitajaid (Emberiza hortulana)), selgus, et valdav osa värvulistest peatub kõrbes päeval. Vähesed liigid ületavad kõrbe ühe jutiga, näiteks sügisrändel vaid 11% lindudest: kõik kolm mets-lehelindu (Phylloscopus sibilatrix), kolmandik (3) metskiurudest (Anthus trivialis), neljandik (5) salu-lehelindudest (Phylloscopus trochilus), üks kadakatäks (Saxicola rubetra) ja hall-kärbsenäpp (Muscicapa striata). Vahepeatusteta lennatakse pigem kevadrändel ja sagedamini kasutavad seda strateegiat puuvõrades toituvad liigid. Kevadel rändas 44 protsenti lindudest päevasel ajal, millele järgnes reeglina ka lend ööpimeduses, kuid sageli lennati ka järgneval päeval – tõenäoliselt seepärast, et kõrb kiiremini ületada.

Mets-lehelinnud olid ainsad, kes ületasid Sahara vahepeatuseta nii sügisel kui ka kevadel ning aega võttis see veidi üle kahe öö ja kahe päeva. Kuid kõik kõrkja-roolinnud (Acrocephalus scripaceus) ja lõunaööbikud (Luscinia megarhynchos; välja arvatud üks isend sügisel) tegid nii kevadel kui ka sügisel Saharas vähemalt ühe peatuse. Kõige mitmekesisem oli salu-lehelinnu, kadakatäksi, lõunaööbiku, hall-kärbsenäpi ja metskiuru rändestrateegia, sest nende seas oli nii isendeid, kes lendasid ainult öösel, neid, kes pikendasid öist lendu päeva arvelt (2–10 tundi), kui ka neid, kes lendasid kogu valge aja.

Kuigi päevasel ajal kõrbes lendamine on kulukam, on öise rände jätkamine pärast päikesetõusu ilmselt kasulik – lisaks kiiremale kõrbeületusele saavad linnud vajadusel otsida peatumiseks varjulisi piirkondi, kus veeta keskpäevane kuumaperiood, säästa vett (loe ka siit) ja ka toituda. See võib ka seletada, miks puuvõrades toituvad linnud üritavad võimalikult kiiresti kõrbe ületada – sobilikke peatuspaiku on neile kõrbes vähe.

Kuigi andurite salvestatud õhutemperatuuri järgi lendavad värvulised üle kõrbe suhteliselt kõrgelt, võivad kliima soojenedes kuumenevad kõrbed – sajandi lõpuks prognoositakse kõrbete kuumenemist seitsme kraadi võrra – mõjutada eelkõige suhteliselt madalalt rändavaid liike. Kuna kõrbeületused erinevad nii liigisiseselt kui ka liikide vahel, ei ole selleks ilmselt üht kõige paremat, universaalset strateegiat. Pigem sõltub ränne hetkeoludest või linnu isiksusest ning võib arvata, et praegu teadaoleva rändestrateegia mitmekesisuse juures suudavad värvulised muutustega kohaneda.

Uuring ilmus teadusajakirjas Scientific Reports.