Aastal 2019 olid lugejad jätkuvalt teadushuvilised, olgu teemaks siis meie maa seest välja hingu mürgine gaas radoon või maailma põrutavad kosmilised avastused.
Top 10: need olid Postimehe 2019. aasta loetuimad teadusuudised
Teeme aasta lõpu puhul Heureka portaali loetumatest lugudest väikese ülevaate. Valikust on välja nopitud teadusportaalis ilmunud päevapoliitilised uudised ja teiste portaalide uudiste lühirefereeringud.
Aasta loetuimaks teaduslooks osutus originaalis ajakirjas Horisont ilmunud ja hiljem Horisondi toimetuse loal Postimehes taasavaldatud artikkel, milles kolm teadlast – geoloog Valter Petersell ja füüsikud Rein Koch ja Mikhail Štokalnko kirjeldasid Eestis maapinna seest välja imbuva radioaktiivse gaasi radooni mõju tervisele ja seda, kuidas mürkgaasiga koos elada.
Loetavuselt teine teaduslugu oli Eesti Noorte Teaduste Akadeemia artiklitesarja «Milleks meile alusteadused?» avalugu, milles ajuteadlane Jaan Aru kirjeldas une mõju inimese tervisele ja käitumisele ning seda, miks alamagamine inimeste eludele laastavalt mõjub. Samas teistpidi – enese välja magamine on Aru tekstis tõeline imerohi, mis aitab tohutu hulga tänapäeva inimest kimbutavate probleemide vastu.
Aasta üheks suure miinusmärgiga tippsündmuseks oli kahtlemata Amazonase vihmametsa põlemine ja selle ümber toimunud trall. Muu hulgas avaldus selles ka teadlaste ja populistlike riigijuhtide vastasseis, kui Brasiilia president Jair Bolsonaro vallandas riigi kosmoseagentuuri juhi selle eest, et viimane sisuliselt vaid enda tööd tegi. Nimelt oli Brasiilia Kosmoseagentuuri INPE direktor Ricardo Magnus Osorio Galvao avaldanud satelliidivaatlustel põhinevad andmed metsapõlengute tegeliku ulatuse kohta. Bolsonaro hinnangul oli aga tegemist Brasiilia mainet kahjustava valega. Asi lõppes Galvao otsese vallandamisega, kuid rahvusvaheline surve metsapõlengutega tegeleda ainult kasvas.
Aasta alguses Eesti avalikkust raputanud suusatajate dopinguskandaal oli niivõrd kõikehõlmav, et jõudis omadega ka teadusuudiste künnisele. Kuigi ükski Eesti spordiarst enese kinnitusel otseseid kogemusi veredopinguga ei oma, jagasid nad siiski Postimehe lugejatega neid teadmisi, mida spordibioloogia mõistmine tuletada võimaldab.
Maad tabavad kosmosekivid ületavad alati uudisekünnise ning tõmbavad üle maailma inimeste tähelepanu. Viimaste aastate kuulsaim sellesugune vaatepilt on vast 2013. aastal Tšeljabinski lähistel Maad tabanud meteoor, millega kukkumisega kaasnenud kärgatus jäädvustati ka videotesse, millest paljud internetis oma elu elama hakkasid. 2018. aasta detsembri keskel Vaikse ookeani kohal atmosfääri sisenenud hiiglaslik kosmosekivi oli eriline aga just seetõttu, et ta jäi märkamatuks. Sündmuse toimuminegi sai avalikuks alles märtsikuus, kui NASA avaldas oma infraheli-seirejaamade andmete põhjal tehtud järeldused. Meteoori langemisega kaasnenud plahvatus pidi teadlaste hinnangul olema ligi 10 korda võimsam kui Hirošimale visatud tuumapomm.
Maikuus teatas Venemaa teaduste akadeemia päikese röntgenastronoomia laboratoorium võimsa magnettormi mõõtmisest. Kuigi labor juhataja Sergei Bogatšjov tunnistas, et rekordilise tormiga tegemist ei olnud, tekitas see lugejates siiski suurt huvi.
Kui paljud teised loetumad teaduslood võivad olla tõsiteaduslikus mõttes pigem populaarteaduslikud, siis ajaloo esimest musta augu otsevaatlust ja selle käigus toodetud pilti toovad aasta teadussündmusena välja ka paljud teadusajakirjad. Üle planeet Maa paiknevate raadioteleskoopide vaatluste ühendamisel suutis rahvusvaheline teadlaste rühm esmakordselt kujutada kauge musta augu neelurõngast ja näidata, et Einsteini füüsika kehtib.
Juulikuus Rootsi rannikuvetest avastatud laevavrakk on teadlaste hinnangul üks paremini säilinud seitsmeaastase sõja eelseid vrakke, mis kunagi leitud. Õigupoolest juba 2009. aastal leitud vraki lähema uurimiseni jõudsid allveearheoloogid alles pea 10 aastat hiljem ning tulemused on jahmatavad. Säilinud detailide rohkusest hoolimata on veel ebaselge, kellele laev kuulus, mis oli tema nimi ja funktsioon. Tõenäoselt oli tegemist pigem kauba- kui sõjalaevaga, kuid kuniks palju enamat teada ei ole ongi selle kohta läinud käibesse rootsikeelne väljend okänt skepp ehk tundmatu laev.
Mõned asjad siin ilmas, mis peaksid justkui püsivad olema, ei pruugi seda sugugi alati olla ning kui need suisa järsult muutuda otsustavad, tõmbab see ikka inimeste tähelepanu. Üks selline nähtus, mis juba mõnda aega endast märku on andnud, kuid möödunud aastal eriti palju tähelepanu tõmbama hakkas, on Maa magnetpooluste ebatavaliselt kiire nihkumine, mis on sundinud teadlased suisa navigatsiooniseadmete referentsmudelit erakorraliselt uuendama. Miks magnetväli niimoodi liigub, ei ole tänaseni lõpuni selge.
Palju tähelepanu pälvis ka Eesti teadlaste uuring meie pikima jõe viimase otsa ebatavalisest sängist. Nimelt miks peaks Pärnu jõgi napilt enne merre jõudmist järsult paremale käänama, et imeliku haagiga Pärnu lahte suubuda? Algselt Eesti Geoloogi ajaveebis ilmunud artiklis saamegi teada, et ajaloos on olnud ka perioode, kus jõgi siiski otse merre jõudis.