Doktoritöö: kliimamuutused võivad Eesti sookurgedele hästi mõjuda

Copy
Sookured Lääne-Virumaal.
Sookured Lääne-Virumaal. Foto: Meelis Meilbaum/Virumaa Teataja/Scanpix

2. detsembril kaitses Ivar Ojaste Eesti Maaülikoolis filosoofiadoktori väitekirja teemal «Sookure (Grus grus) pesitsus- ja rändeökoloogia. - Breeding and migration ecology of Common Crane (Grus grus)». Töös uuriti Eestis pesitseva sookure pesitsus- ja rändeökoloogilisi aspekte.

Selgus, et sookurepopulatsiooni suurenemisel ja lausalise leviku tekkimisel on olnud tähtsaks teguriks võimalike, veel asustamata elupaikade laialdane levik. «Eelistatavalt pesitsevad sookured erinevatel, kuid sarnase veerežiimi, taimekoosluse ja mikroreljeefiga märgaladel, nagu rabad ja sood,» kirjeldas tulemusi doktoritöö autor Ivar Ojaste. Sookurgede pesitsusedukus on seevastu seotud elupaiga kvaliteediga, kaugusega naaberpesadest ja inimasustusest.

Oluline on fakt, et sügisrändel peatuvate sookurgede arvukus on positiivselt seotud külvatud teravilja pindalaga, negatiivselt aga kartulipõldude pindalaga, lisas Ojaste. «Sellest tingituna sõltub sookurgede arvukus ja levik rändepeatuskohtades nii Eestis kui ka rändeteedel põllumajanduslikus maakasutuses toimuvatest muudatustest.»

«Kuigi sookurepopulatsiooni juurdekasv on sõltumatu kaitstavatest aladest, on soode ja rabade kui liigile esmatähtsa elupaiga kaitse sookure pikaajalises kaitsestrateegias kriitilise tähtsusega,» põhjendas Ojaste. Seevastu näivad kliimamuutused mõjutavat populatsiooni pigem positiivselt, seda eelkõige lüheneva rändetee pikkuse tõttu, kuid sellega võivad omakorda kaasneda ka teatavad ohud, nagu ootamatud külmalained ja kasvav surve põhjamaisele ökosüsteemile.

Erinevusi täheldas Ojaste eelkõige kaugrändestrateegiates, kui võrrelda põhja- ja lõunapoolseid asurkondi. Näiteks on erisugused rändepeatuskohtade tihendus ja paiknemine, samuti päevase rändetee pikkus ja kogu rändeperioodi pikkus kui selline, lõpetas Ojaste.

Doktoritöö juhendajad on prof. Kalev Sepp, juhtivteadur Aivar Leito † ja vanemteadur Ülo Väli ning oponent prof. Zsolt Végvári (Danube Research Institute, MTA Centre for Ecological Research, Ungari). Väitekirjaga saab lähemalt tutvuda Maaülikooli digiarhiivis.

Tagasi üles