Ootamatu fossiilide leid: juba ürgahvid käisid kahe jala peal

Copy
Avastatud luutükid.
Avastatud luutükid. Foto: Christoph Jaeckle/Reuters/Scanpix

Lõuna-Saksamaalt leitud ahviluude fossiilid näitavad, et nüüdisinimene ei pruugi olla sugugi esimene kahel jalal kõndiv inimahv.

Baierimaa saviaugust avastatud luud on inimevolutsiooni uurijates tekitamas märkimisväärset segadust. Kuigi leitud on vaid mõned üksikud luutükid, on teadlased nende põhjal juba praegu kindlaks teinud, et tegu pidi olema teadusele varasemalt tundmatu liigiga. Praeguseks on talle nimeks pandud Danuvius guggenmosi, kuid üllatav ei ole mitte uue liigi olemasolu, vaid pigem luude kuju.

Luid uurinud teadlaste hinnangul pidi sellel olendil olema nimelt pikad ja tugevad käed, mis on enamasti tüüpiline just puu otsas elavatele ja palju ronivatele liikidele. Tema selgroog ja jalad paistavad aga olevat üllatavalt sarnased püsti kõndivale nüüdisinimesele. Samas on fossiilide vanuseks 11,6 miljonit aastat. Võrdluseks – nüüdisinimene, keda on seni harjutud pidama esimeseks kahel jalal ja sirge seljaga käivaks liigiks, lahkus Aafrikast alles kõige enam umbes 300 000 aastat tagasi.

«Oleme nüüd keerulise dilemma ees – mis veel, kui mitte kahel jalal käimine, teeb Hominini (hominiidide grupp, kelle sekka kuuluvad inimene, šimpans ja nende väljasurnud esivanemad) eriliseks, kui mitte kahel käimine?» ütles üks uuringut juhtinud teadlastest, Tübingeni Ülikooli paleoantropoloog Madlaine Böhme Nature’le.

Samas ei ole teadlaskond Böhme ja kolleegide tulemusi veel täielikult omaks võtnud. Lisaks süstmaatikale ja definitsioonidele on avastus ka arvestatav väljakutse inimese päritolu uurivatele teadlastele, kes peavad asuma uurima, mida varasem kahejalgsuse arenemine nüüdisinimese arengu teooriatele tähendab. Kas avastatud liik võis olla mingit pidi meie eellane, kes meile ka vastavad geenid pärandas? Praegu paistab see pigem tõenäoline. Kas meil võis olla ühiseid eellasi? Ehk tekkis kahel jalal käimine ajaloos mitu korda?

Uuring ilmus teadusajakirjas Nature.

Tagasi üles