Miljardite kilomeetrite kauguselt kosmosest pärit sõnumid näitasid Päikesesüsteemi struktuuri

Heliosfääri kuju ning Voyager 1 ja 2 asukoht pärast sellest väljumist. Foto: NASA/JPL-Caltech

Voyageri missiooni kaks uurimisaparaati on mõlemad nüüdseks Päikesesüsteemi piiridest väljunud ning nende kogutud andmed heidavad valgust Päikesesüsteemi struktuurile ja kujule.

Oma pikaealisuse ja tulemuslikkuse poolest on Voyager 1 ja Voyager 2 kahtlemata kosmoseuuringute ajaloo olulisemate seadmete seas. Oma missiooni alustasid nad juba 42 aastat tagasi ning vastupidiselt tollastele ootustele on nad ikka veel töökorras ning saadavad Maale väärtuslikke andmeid sellest, mida ilmaruumis näevad. Kuna mõlemad on praeguseks ületanud heliopausi piiri, ehk siis väljunud Päikesesüsteemist tähtedevahelisse ilmaruumi, saavad nad koguda kosmilisest kodukandist hindamatu väärtusega teadmisi.

Andmemaht on muidugi tohutu ja selle läbi analüüsimine võtab veel kaua aega. Teadusajakirja Nature Astronomy viimases numbris avaldatud kuues teadusartiklis kirjeldab grupp teadlasi aga nende andmete põhjal esmakordselt Päikest ümbritseva hiiglasliku magnetilise mulli kuju ja struktuuri.

«Enne ei olnud meil kuigi head kvantitatiivset pilti sellest, kui suur on mull, mille Päike enda ümber päikesetuule ehk Päikesest igas suunas eemale kiirgava ioniseeritud plasma mõjul tekitab,» selgitas pikaajaliselt missiooni kallal töötanud teadlane Ed Stone BBC uudistele. «Kindlasti ei osanud me arvata, et kosmoselaevad nii kaua töös püsivad ja sellest mullist tähtedevahelisse ruumi väljuvad.»

Äravahetamiseni sarnased Voyager 1 ja 2 väljusid Päikesesüsteemi piirest eri kohtades ning nende mõõtmisandmete põhjal paistab nüüd, et heliosfääri piir on sümmeetriline – mõlemal juhul liikusid Voyagerid kuumast madala tihedusega plasmast jahedamasse ja suurema tihedusega plasmasse, mida peetakse juba tähtedevahelise ala tunnuseks.

Uuritud andmed kinnitavad, et Päikese plasma leviala ehk heliosfäär on kosmosetuulte mõjul pikliku kujuga.