Pilk taevasse: esmaspäeval saab vaadata haruldast taevast vaatepilti

Esmaspäeval, 11. novembril avaneb meil võimalus näha, kuidas Päikesesüsteemi väikseim planeet Merkuur päikesekettast üle libiseb. Järgmine selline juhus tuleb alles 13 aasta pärast.

Merkuuri üleminekuks nimetatud nähtus leiab aset siis, kui Päike ja tema ümber tiirlevad Maa ja Merkuur satuvad oma orbiitidel ühele joonele. Selles suhtes võib seda ette kujutada kui päikesevarjutust, kus Kuud asendab kauge ja seega pisikesena paistev planeet. Lisaks Merkuurile võib Päikese ette sattuda ka meie sõsarplaneet Veenus, aga see on niivõrd haruldane sündmus, et Eestis võime me seda näha alles 2247. aastal.

Eestist pildistatud Merkuuri üleminek Päikesest 9. mail 2016. Planeet on nähtav pisikese musta täpina alumises-paremas veerandis. Fotol on näha ka mõned päikeseplekid meie kodutähe pinnal. Foto: Tauri Tuvikene

Kuigi jumalate käskjala järgi nime saanud Merkuur liigub ümber Päikese kõigist omasugustest kõige kiiremini, kulub tema üleminekuks ühest päikeseketta servast teise peaaegu viis ja pool tundi. Eestist saame me sellel korral näha vaid ülemineku esimest veerandit, sest päikeseloojang paneb vaatemängule lõpu. Seda juhul, kui ilm üldse selge on.

Taevaste juhuste kokkulangevus

Selleks, et planeedi üleminek toimuda saaks, on vaja täita kaks pealtnäha lihtsat tingimust – õige aeg ja õige koht. Esiteks peavad Maa ja Merkuuri orbiit ehk tiirlemistasandid omavahel ristuma, luues üleminekuks soodsa aja ehk sõlmed. Et Merkuuri orbiit on võrreldes teiste planeetidega üsna tugevalt kaldu, korduvad need sõlmed Maa puhul iga aasta mai ja novembri esimestel nädalatel. Mingil muul ajal üleminek võimalik ei ole.

Lihtsustatud joonis Maa ja Merkuuri orbiitide asetusest ja üleminekuks soodsatest hetkedest. Foto: Taavi Niittee

Teiseks on vaja, et Merkuur nendel lühikestel perioodidel ka reaalselt meie ja Päikese vahelt läbi sõidaks. Õnneks kihutab Merkuur ümber Päikese peadpööritavad 47 kilomeetrit sekundis, tehes ühe tiiru kõigest 88 päevaga. Tänu sellele juhtub ta olema õigel ajal õiges kohas tihedamini kui näiteks aeglasemalt tiirutav Veenus. Keskmiselt on Merkuuri üleminekuid sajandis 13-14 korda. On ka pikemaid pause. Näiteks järgmine leiab aset alles 2032. aasta novembris.

Kuigi esmaspäevast üleminekut oleks kõige parem vaadata Lõuna-Ameerikast, kust seda saab nautida algusest lõpuni, paistavad ülemineku esimesed 90 minutit kätte ka Eestist. Merkuur «puudutab» siitmailt vaadates Päikese vasakut serva täpselt kell 14:34:43, siis kui Päike asub juba suhteliselt madalal edelataevas. Paar minutit hiljem jõuab Merkuur Päikese ette täielikult ning liigub seal aeglaselt paremale kuni loojanguni, mis leiab aset umbes kell neli.

Kuidas vaadata?

Mõõtmetelt ja väljanägemiselt on Merkuur võrreldav meile tuttava Kuuga – hall, kraatritega kaetud kivine kõrb. Asudes ülemineku ajal Maast ligi 100 miljoni kilomeetri kaugusel, paistab ta Päikese taustal pisikese musta täpina, mida oleks näiteks läbi keevitusmaski või päikesevarjutuse prillide vaadates silmaga väga raske näha. Seega on vaja vaatepilti kuidagi suurendada, tehes seda eelkõige turvaliselt, kuna valesid võtteid kasutades võib asi lõppeda jäädava nägemiskahjustusega.

Kaart Merkuuri ülemineku nähtavusest Maal. Foto: Taavi Niittee

Üleminekut on kõige parem vaadata päikeseteleskoobi või spetsiaalse päikesefiltrikilega varustatud tavateleskoobi või binokliga. Vastavat kile ja õpetuse seda kasutada leiab enamikest teleskoopide müügiga tegelevatest poodidest. Mitte mingil juhul ei tohi Päikest vaadata kaitsmata optika abil! Seda isegi siis, kui kannate vastavaid prille, kuna teleskoobi- või binokliokulaarist väljub fokuseeritud valgus, mis sulatab oma teel nii kilest prillid kui ka teie silmapõhjad.

Omapäraseimaks vaatlusviisiks on niinimetatud projektsioonimeetod, kus teleskoobi okulaarist väljuv kujutis kuvatakse sellest eemal asuvale paberile või papile. Nii saab Päikest ja Merkuuri vaadata rohkem kui üks inimene korraga. See aga nõuab mõningat ettevalmistust ja katsetamist, mida on soovitatav teha enne ülemineku algust.

Et Merkuur ilmub Päikese ette siis kui see on juba päris madalal, tuleks eelnevatel päevadel valmis luurata vaatluskoht, kus silmapiir on edelasuunal võimalikult avatud. Kõige paremini sobivad selleks kõrgemad kohad, mäeküljed või näiteks mererand.

Kui ülemineku õhtul on selge ilm, korraldab Lõuna-Eestis avaliku teleskoobivaatluse Tõrva astronoomiaklubi, mille facebooki lehelt leiab vaatluse asukoha jooksvat infot. Silma tasub peal hoida ka Tartu Tähetorni ja Tartu Observatooriumi kodulehtedel.