Kes arvab, et meresõit laial ookeanil on üksluine, see eksib rängalt. Vaheldust võiks vähemgi olla. Näiteks tundus meile päev enne väljasõitu, et laevale tuleks heisata kollane karantiinilipp, kõhutõbi niitis järjest poole meeskonnast. Wenna kutse hommikusöögile kõlas umbes nii: «Armas laatsaret, riisitumm on serveeritud kambüüsis!» Laevaarstil olid käed-jalad tööd täis, aga valgus tunneli otsas juba paistis. Lõunasöök koosnes suuresti röstitud saiast ja pootsman kirjutas meeskonnale välja pitsi pipraviina. Wend lisas pitsidesse kindluse mõttes veel teelusikaotsatäie jahvatatud pipart. Tulemus oli hägune ja jube, aga mõjus!
Saime veel Praiast uusi akusid, sest osa me akudest ajasid eelmisel ülesõidul kaaned kummi ja tekitasid Wenna sõnutsi akude kohal olevas kambüüsis Tšernobõli, hais oli vägev. Doldrumite ehk ekvaatori lähedal valitsevasse tuulevaikuse ja äiksetormide piirkonda on hea minna tehniliselt laitmatus korras alusega. Praias läksime kai äärde. Kohe ilmus parv ametnikke ja tulemuseks oli see, et üks meist võis maale jääda, teised merele ankru peale. Tüürimees Priit oli kogenud vana kooli mees ja viivitas akvatooriumis ankru laskmisega pikalt. «Küll kohe saame tagasi!» Saimegi, korraldus tagasi pöördumiseks tuli samal hetkel, kui ankur alla sai. Welcome to Africa!
Tegime Wenna ja madrus Toonartiga veel viimase värske kraami ostmise reidi kohalikku toidupoodi. Hiinlasest poeomanik oli kangesti rõõmus suure käibe üle ja toimetas meid koos kaubaga oma käru-mootorrattaga kenasti sadamasse. Klaarisime politseis väljasõiduks vajalikud paberid. Recife, me juba tuleme!
Maris Pruuli, «Admiral Bellingshauseni» pootsman