Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/11/04/12713389t1he1aa.jpg)
Roheneemesaartel ehk Cabo Verde Vabariigis oli me viimane sadam enne Brasiiliat. Aafrika läänerannik jääb sealt ca 300 miili kaugusele, Recifeni Brasiilias jääb 1600 miili. Umbes 1000 miili on ekvaatorini, aeg kiilu alt läbi tõmbamisele mõtlema hakata.
Oleme selgelt Aafrikas. Suurte säravate rosinasilmadega rõõmsad lapsukesed piirasid me kummipaati, kui ankru pealt kaldal käisime. Sali saarele tegime autokastis tiiru peale, me videograaf CJ Kask, kirglik lohesurfaja, sai käe valgeks Mitu Monteiro surfikoolis. Selle legendaarse lohetaja nimetähtedega surfilaud on tal juba varasemast olemas. Olime esmalt Palmeira sadamas kai ääres, aga ebasobivast suunast tugev tuul ja lahte tungiv ummiklaine hakkasid nii kõvasti otste peale käima, et üks jäme ots katkes. Kui juba pollarit painutama hakkas, läksime vastu ööd ankru peale. Milline rahu ja vaikus, kui vendrite hale krigin ja otste enam mitte nagin, vaid paugud ära lõppesid.
/nginx/o/2019/11/04/12713368t1hf6f3.jpg)
Taas kinnitus, et laeva õige koht on merel! Sattusime enne lahkumist veel me kõrval sildunud kohaliku kaubalaeva ümber kogunenud käratsevast rahvamassist spontaanselt tekkinud turu keskmesse. Hankisime pardale hiigelsuure poolküpse banaanikobara, et ookeanil värsket võtta oleks. Me hommikust ujujat tervitas vees kilpkonn, kes on nende saarte sümboliks, sadama akvatooriumis oli jahte-laevu seinast seina, plekist «Optimistidest» kuni neljamastilise Portugali õppeiluduseni. Admiral Bellingshausen oli muidugi kõige ilusam ja meie sinimustvalge kõige suurem.
Meeskonnaga liitusid Kaia ja Armin Karu, kes siinkandis juba mitu päeva seigelnud ning kes meeskonna enne pardale tulekut meeleolukale õhtusöögile kutsusid. Meiega liitusid ka bioloog-okeanograaf Kalle Olli ja juba varem pardalal olnud Alexela juhatuse liige Andrus Horm. Veel natuke värsket provianti ja olime valmis teele asuma!
Kes arvab, et meresõit laial ookeanil on üksluine, see eksib rängalt. Vaheldust võiks vähemgi olla. Näiteks tundus meile päev enne väljasõitu, et laevale tuleks heisata kollane karantiinilipp, kõhutõbi niitis järjest poole meeskonnast. Wenna kutse hommikusöögile kõlas umbes nii: «Armas laatsaret, riisitumm on serveeritud kambüüsis!» Laevaarstil olid käed-jalad tööd täis, aga valgus tunneli otsas juba paistis. Lõunasöök koosnes suuresti röstitud saiast ja pootsman kirjutas meeskonnale välja pitsi pipraviina. Wend lisas pitsidesse kindluse mõttes veel teelusikaotsatäie jahvatatud pipart. Tulemus oli hägune ja jube, aga mõjus!
Saime veel Praiast uusi akusid, sest osa me akudest ajasid eelmisel ülesõidul kaaned kummi ja tekitasid Wenna sõnutsi akude kohal olevas kambüüsis Tšernobõli, hais oli vägev. Doldrumite ehk ekvaatori lähedal valitsevasse tuulevaikuse ja äiksetormide piirkonda on hea minna tehniliselt laitmatus korras alusega. Praias läksime kai äärde. Kohe ilmus parv ametnikke ja tulemuseks oli see, et üks meist võis maale jääda, teised merele ankru peale. Tüürimees Priit oli kogenud vana kooli mees ja viivitas akvatooriumis ankru laskmisega pikalt. «Küll kohe saame tagasi!» Saimegi, korraldus tagasi pöördumiseks tuli samal hetkel, kui ankur alla sai. Welcome to Africa!
Tegime Wenna ja madrus Toonartiga veel viimase värske kraami ostmise reidi kohalikku toidupoodi. Hiinlasest poeomanik oli kangesti rõõmus suure käibe üle ja toimetas meid koos kaubaga oma käru-mootorrattaga kenasti sadamasse. Klaarisime politseis väljasõiduks vajalikud paberid. Recife, me juba tuleme!
/nginx/o/2019/11/04/12713364t1h5938.jpg)
Maris Pruuli, «Admiral Bellingshauseni» pootsman