Admiral Bellingshauseni junga: mida tähendab ookeani ületus?
Teel Antarktikasse kirjeldab Admiral Bellingshauseni junga Julius Tarand reisiga kaasnevaid väljakutseid ja maailma vanima junga staatusega kaasnevaid kohustusi ning elamusi.
Ahoi,
Ookeaniületus on meremeeste jaoks märgilise tähendusega. Sellega, kas ookean võtab su omaks ja hoiab sind või pakub sulle hoopis ootamatuid üllatusi, mis alati ei pruugi lõppeda õnnelikult. Nii on ületatud õnnelikult ookeani ka tünniga, kasutades kavalalt ära hoovusi või hoopis suundutud tagasi lähimasse sadamasse tormivarju.
Viimast juhtub enamjaolt siis, kui ettevalmistus tuhandeteks meremiilideks on minimaalne või eeltöö täielikult tegemata. Purjelaev Admiral Bellingshausen veetis just parandustöödeks ja ettevalmistusteks Las Palmase sadamas 2 nädalat. Selle käigus ei käidud mitte lähimas litsimajas litsi löömas ja baarides laaberdamas, vaid parandati ära katki läinud abimasin (generaator), mis viimase tormi ajal oli väljalaskeava kaudu merevett saanud ja seisanud meie elektrivoolu. Õnneks on meil olemas ka varu-abimasin, mille saime kriitilises olukorras hetkega tööle ja meresõit sai jätkuda.
Samuti sai meie peamasinal esimesed 500 töötundi täis, mis tähendas kütuse- ja õlifiltrite vahetust. Kõik läks plaani päraselt, kuni tuli lahti keerata viimane õlifilter. See oli nagu Murphy seadus – viimane katse läheb alati vastu sinu tahtmist. Nii tuligi meil filter katki teha ja seestpoolt avada. See aga tähendas, et masinaruumi põrand täitus diisli ja õli seguga. Oeh, kes see muu ikka kui mitte junga, kõige peenema käevarrega meeskonnaliige, saab selle segu sealt kõige tagumisest hiireaugust kätte. Nii veetsingi tervelt ühe päeva masinaruumis diislit ja õli kokku korjates, kui samal ajal lõõskas õues päike ja 28 kraadi sooja. Kas sa lähed pärast seda klubisse tantsima, kui sa lõhnad juba 5 miili kaugusele värske diisli järele?
Lisaks masinate hooldusele vajas ka meeskond hooldust ja puhkust. Kapten Meelis Saarlaid kogus meeskonna messiruumi kokku ja vestles kõigiga. Uuris, mis on hästi ja mis vajaks rohkem tähelepanu. Kes tahtis juba pikemat aega kaptenilt linnaluba, siis nüüd oli selleks võimalus. Näiteks minu kajutikaaslane, Wend võttis ette 110-kilomeetrise jalgsimatka mägedes. Püstihull! Tal polnud selleks isegi õigeid jalatseid, aga tuli 4 päeva hiljem tagasi, nägu naerul ja rääkis oma seiklustest.
Praeguseks on läbitud ligikaudu viis ja pool tuhat meremiili 3 kuuga, mis tähendab, et pool teekonnast Antarktikasse on läbitud. On käidud looduskaitsealadel ja ainulaadsetes teaduskeskustes, kohtutud kohalike eestlastega ja hoitud Eesti lippu kõrgel igas sadamas, kus oleme viibinud. Iga hommik on Vabariigi hümni lauldes soe tunne rinnus ja ihukarvad püsti. See on olnud võimalik tänu meeskonnale, keda juhib ja hoiab koos kapten Saarlaid. Ka minu, junga ettepanekuid võtab ta arvesse. samuti võtan mina tema sõna kuulda, sest tema on läbinud kordades rohkem meremiile oma elus kui mina. Sellist mitmekesist meeskonda, kus iga üks on erineva tausta ja oskustega oskab küll ainult Tiit Pruuli kokku panna. Nüüd kui meeskond linnaloalt tagasi jõudis, käidi üle iga mutter ja polt, täideti vee- ja kütusepaagid. Varuti kolme nädala jagu provianti ja kalastusvahendid. Valmisolek on kõik!
Ookeaniületus on minusuguse algaja meremehe jaoks väga eriline. See on esimene katsumus ja eneseületus – unistus suurest merest. Arvestades seda, et minu varasem meresõidukogemus piirdub Läänemere ja Soome lahega, on ookeanil purjetamine kordades erinev. Lained on kõrgemad, tuul tugevam ja hoovus lükkab takka. Päevapurjetamise asemel ootab ees üle nädala järjest purjede trimmimist, loksumist ja lainetega võitlemist. See tähendab ka seda, et mõni päev ei saa isegi hetkeks silma kinni lasta ja oma kois magamisest ei tule midagi välja, sest lained tahavad sind põrandale lükata. Ja siis jälle vastu seina.
Tuleb harjuda vahis olemisega, mis tähendab, et tuleb seista kaptenisillas 4 tundi ja jälgida kogenud meremeeste liigutusi ja küsida kogu aeg, et mis see on ja kuidas see töötab. Nii panebki junga kõik tarkused kõrva taha! Samas tuleb ka ise silmad punnis jälgida, kas on mõni kaubalaev mööda kihutamas või hoopis purjekas pagisid püüdmas. Käin korra ka oma vahi ajal ümber laevateki ja kontrollin, ega ole lendkalu pardale maandunud, taglas lahti tulnud või ankur lahti loksunud.
Seda, et laevas peab kord olema, on mulle selgeks saanud purjetamistrenni kaudu, millega alustasin esimeses klassis Pirital Rein Ottosoni juures. Pean tema õpetussõnu siiani meeles ja järgin neid hoolimata sellest, et sverdiga optimistist on saanud 24-meetrine sada tonni kaaluv teraspurjekas, mis suundub üle Atlandi ookeani Lõuna-Ameerikasse ja sealt edasi Antarktikasse.
Merel on lihtne sulanduda rutiini. Oled harjunud, et sinu vaht algab kell 12 ja lõpeb kell 4 nii päeval kui öösel. Selle nelja tunni jooksul toimub, kas väga palju või ei muutu mitte midagi. Ookeanil tuleb nendeks muutusteks aga põhjalikumalt valmis olla, sest siin kestavad tormid nädalaid, mitte paar päev nagu kodulahel.
Just nädal aega tagasi möödus Assooridelt tsüklon, mis laastas läänepoolseid sadamaid raskelt. Õnneks olid kohalikud elanikud paar päeva varem saarelt lahkunud ja tsüklon möödus inimelusid nõudmata. Nii oleme ka meie valmis jooksma koist silda kaptenile appi ka siis, kui oleme pärast rasket vahti silma kinni saanud ja uni on magusam kui mesi. See parim osa unest asendub äkitselt koostööülesandega rullida purjed kokku, mis võrdub ämbritäie soolveega äratusega. Kell neli öösel!
Aga targa meremehe jaoks ei tule sellised olukorrad üllatusena. Selleks tuleb kogu aeg valmis olla. Rutiin surub ikka selle valvsuse vahel alla ja kui tõtt öelda, siis vahel on ka laiskus mängus. Aga mis saab veel lahedam olla, kui keset ookeani koos oma kajutikaaslastega tekil purjeid trimmida ja vaadata silmanurgast säravaid tähti. Mõelda sellele, et lähim rannik on tuhandete kilomeetrite kaugusel ja varsti saab tagasi koisse magama. Ja olla valmis järgmiseks seikluseks.
Minek! Heiskame purjed!
Maailma vanim junga
Julius Henrik Tarand
