Antarktika 200 meeskond puutus Roheneemesarte lähistel kokku eksootiliste mereloomadega

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

29. oktoober 2019, 15:55

Juba õige pea – vaid ligi 1000 miili pärast – ekvaatorit ületava «Kapten Bellingshauseni» meeskonda on teel Roheneemesaartele saanud osaks hulk maagilisi kokkupuuteid mere-elustikuga.

Oleme jõudnud Aafrika rannikust ca 300 miili kaugusel asuvatele Roheneemesaartele, järgmine peatus on Brasiilias. Peseme sageli laevatekki. Ehkki maa viiepäevasel ülesõidul ei paistnud, kogunes liivasegust tolmu tublisti. Kanaarid jäävad ilmselt me reisi ainsaks paigaks, kus kapten Meelisel süda läikima hakkas. Seda mitte merel, aga autoga serpentiine mööda tihedas udus ja vihmas Gran Canaria kõrgeima tipu poole sõites. Ei ole lihtne kuival maal olla.

Ankur tõsteti ja purjed heisati neljapäeval 24. oktoobril enne keskpäeva. Kapten Meelis tuletas meelde, kuidas purjejaht Lennuk 1999. aasta detsembris Mindelo sadamast Roheneemel üle Atlandi startis. Väljasõit viibis, sest vett ei saadud. «Waterman is sleeping, wait!» öeldi. Kohalikud eripärad. Roheneemesaartel on sadamas olnud Vasco da Gama, Christoph Kolumbus ja Fernão de Magalhães. Siin tegi 1585. aastal sõjaka peatuse ka Francis Drake. Nüüd on meie kord siin tormi teha.

Admiral Bellingshausenilgi on Roheneemesaartega oma puutepunktid. Kapten Meelis meenutab paljasjalgset Cesária Évora’t, siinset tuntuimat džässlauljat. Me videograaf CJ Kasel on üle aegade kõvema lohelainesurfari Mitu Monteiro signatuuriga lohesurfilaud. See kuuldavasti äge krässus peaga tegelane on just siit pärit, hoiame merel silmad lahti ja loodame teda kohata.

Atlandi ookean oli esimesel päeval me suur sõber, päike säras, jätkus tuult ja laine oli leebe. Me videograaf on laeva kultuuriprogrammi eest hoolt kandnud ja Atlandi ületuseks harivat vaatamist kaasa võtnud. Kui kaptenil Neptuniga jutud räägitud ja kõik asjad kinnitatud ning oma kohtadele seatud, vaatasime ära esimese filmi maailma noorimast üksi ümber maailma purjetanud tüdrukust Laura Dekkerist. Tekkis kummaline efekt, kui kajutiaknast paistis kaugeneva Tenerife kõrgeim tipp ja filmis salongi ekraanil avanes neljateistaastase Laura paadist täpselt sama vaade. Temaga koos käisime läbi nii ees ootavad Roheneemesaared kui ka Atlandi ületuse. Enamik filmi tegevusest toimus merel ja loksusime päriselt kaasa, täiuslik 3D.

Wend avas enne lahkumist pardale toodud provianti panipaikadesse paigutades kogemata kaks Uncle Bens’i purki, mõtles natuke ja plaanist laevaperele tuunikala pakkuda siiski ei loobunud. Serveeris õhtusöögiks nende kahe ootamatult oivalise kombinatsiooni. Wend tuunis kastme nii imeliseks, et sobinuks iga toidu juurde!

Sel pikal etapil üle ookeani on laeval ka kutseline arst Kadri Tamme, kel seni pikema laevaelu kogemus puudus, kuid Brasiiliasse jõudmise ajaks võib ta oma CV-sse lisada ka laevaarsti kutse. Esimene lõhkine varvas on eksamitööna plaasterdatud.

Vahetusmadrus Rene Varek tõi suure merekogemuse kõrval laevale kaasa kotitäie spordivarustust, mis, kui meri vähegi lubab, pärast hommikusööki laevatekil üles seatakse ja ekspeditsioonilaev pooleks tunniks jõusaaliks muutub. Pikkadel otstel eriti tänuväärne keha ja vaimu virgutus.

Teisel päeval püsis kena pakstaaktuul ja tõmbasime oma hiiglasliku gennakeri üles. Kalurilüli vabandas kalapuudust liiga suure kiirusega, kalad ei jõudvat järele. Aga teise päeva õhtul, kui olime just ahtritekil õhtusöögi lõpetanud, näkkas meie dessert! Kuldmakrell oli poole tunni pärast sibularõngaste, sojakastme ja sügavkülmast võetud Nõmme turu tilliga laual. Junga Julius suutis röstsaial kalasuutäite vahel vaid vaimustunult mõmiseda, et nii värsket kala pole tema veel elus söönud. Panime leivataigna kerkima ja öövahid võtsid kohad sisse. Meri oli täiesti plekk, sõitsime nagu mööda siledat teed. Magajad püsisid kenasti oma koides ka tormipõlleta ja kapten Meelis oli ärgates esimese hooga arvanud, et oleme kai ääres.

Roolimajja sisenes öö hakul meeskonna uus liige, kes kaks päeva tekil elanud – ilus kirju liblikas. Paistab, et armastab seigelda ja tuleb meiega Kanaaridelt Roheneemele. Istus usaldavalt vahivanema käele tätoveeritud viikingite ruunimärgil tubli tunni. Hommikul lendas vööriteki suunas, õhtul kohtume ehk jälle. Nagu lendav laevakoer.

Kolmandal päeval sattusime otsekui National Geographicu filmi. Esmalt ujus laisalt mööda terve hulk kilpkonni, kes päris lähedale jõudes sinisesse vette sukeldusid. Üks ilus suur suula tegi me ümber mitu tiiru, tormilinde nägime mitmel korral. Siis tundus, et näeme viimaks delfiine, aga oli hoopis tantsivate tuunade parv. Tegime kursimuutuse, et oma kalurivarustusega neile ligi saada, aga nemad olid kiiremad. Lendkalade parved katsid uskumatult pikki distantse õhus. Ookean oli nii sile, et tegime ka ujumispeatuse. Vesi oli 25 kraadi, laevatekil oli palja jalaga juba kuumuse tõttu valus astuda. 150 miili kaugusel Aafrika rannikust tekitas elevust põrisev väikelennuk, mis me kohal tiiru tegi. Valdav arvamus oli, et küllap Baltic Workboatsi pealik Märten Vaikmaa sõitis kontrollima, kuidas nende juures põhjaliku noorenduskuuri saanud Admiral Bellingshausen edeneb. Siis veel tantsivaid tuunikalu, suur parv delfiine, raikalad sabaga lehvitamas. Muutus lootusetuks iga elusolendi peale kurssi muuta, jätkame otse Antarktika poole.

Ja siis tuli vaal! Suur, majesteetlik, ujus laeva alt läbi, purskas vett õhku ja näitas end suuremeelselt mitu korda. Imelise laupäevaõhtu pimeneval tekil lõpetas absurdselt hästi välja kukkunud õunakook ning armastusluuletused, mille üks meeskonnaliikmetest häbelikult sahtlisse oli kirjutanud. Neid ta veel avaldada ei soovi, küll aga toome siinkohal ära Wenna luuletuse meie kambüüsis lõpetanud kalale:

Kalake

Sa ujud meres ja mina olen laevatekil värskes õhus.

Kui suur on võimalus, et just sina lõpetad mu kõhus?

Pole vahet – röövkala või inimkiskja,

Keegi ikka tahab sind pintslisse pista!

Sa tule parem minu lauale,

ma püstitan retseptiga mälestusmärgi su hauale.

Hindan sind kõrgelt ja söön naudinguga iga kell,

sest ma tean – sa oled Kuldmakrell!

Ööl vastu pühapäeva keerati kellasid ja ehkki laeval on laeva aeg, arvasid me telefonid teisiti ja meie vaht magas hommikul in corpore sisse. Jumalgi puhkas seitsmendal päeval, meil tõmbab kokk pühapäeviti hinge ja paberõhukesed maitsvad pannkoogid soolaste lisanditega valmistasid Wenna nimekaim Priit Kuusk ja madrus Rene. Junga Julius lappas piiblit ja luges enne hommikust trenni «vöörikantslis» ette loo Jeesuse vee peal kõndimisest. Vööris lustis pikalt suur parv delfiine. Rene sõbral Tanel Padaril oli sünnipäev, aga sidekatse satelliittelefoniga ebaõnnestus. Sünnipäevalaulukoor oli telefoni ümber kogunenud, aga ilmselt ei julenud sünnipäevalaps kõnet kummaliselt numbrilt «Lääne-Sahhara piirkonnast» vastu võtta.

Kapten avas masti juures pidulikult vahuveinipudeli. Olime ületanud põhjapöörijoone ehk Vähi pöörijoone ja kuni lõunapöörijooneni võime nüüd näha päikest seniidis, mil varjud jäävad otse alla. Olime ametlikult troopikasse jõudnud.

Meri hoidis meid nagu oma lapsi, rahulik ja sõbralik, mis võimaldas teha taas ujumispausi. Suurel merel pole ohtu pead põhja ära lüüa, neli kilomeetri otse alla on ohutuks peakaks piisav. Toimus MKK ehk meeskondlik kohustuslik karsumm, nagu Wend selle ujumispeatuse nimetas.

Lülitasime mootori välja ja tõmbasime gennakeri üles, et mehhaanik saaks kuumenevaid akusid kontrollida. Akude lähedal seisnud munavarud toodi kindluse mõttes salongi jahtuma. Muidu oli hirm, et kui viimaks munakarbi kaas avatakse, lendavad toiduvarud minema.

Pühapäeva kaunistas teade Ott Tänaku maailmameistriks saamisest. Pardale maandus üha enam maitsvaid lendkalu ja radariekraanile ilmus esimene laev kolme päeva jooksul. Otse loomulikult tuli see ainuke täpselt kokkupõrkekursil.

Öösiti muutus laevatekk täiesti märjaks, õhuniiskus ja –soojus vastasid troopilisele laiuskraadile. Kapten tegi enne koisse pugemist arvutusi. Sisuliselt ei peaks enne Recifet Brasiilia rannikul enam kurssi muutma. Ekvaatorini oli jäänud 18 kraadi. 1 kraad on 60 miili, seega oli meil otsekursil jäänud natuke üle 1000 miili piduliku ekvaatoriületuseni ehk henseldamiseni.

Hommikul pakkus Wend eelmisel õhtul pardal maandunud ja kohe puhastatud ning külma pandud lendkala, oli väga maitsev! Öövahid, kes olid pardal maandunud lendkalad ookeani tagasi heitnud, said noomida.

Ookeani 27 kraadini soojenenud lainemäed olid suured ja pehmed, hällitasid me laeva leebelt kõik need päevad. Merel on veel maailmas üha haruldasemaks muutuvat ressurssi – aega. On aega lugeda, mõelda, rääkida ja unistada. Kui õhtuti pimedaks läks ja vaikne laineloks pardas nähtamatuks muutus, oli täpselt nii nagu ühes vanas heas laulus plaadilt «Külm mai»:

Veevulin pimedas, nii ruttab aeg

Kui hommik õhtuhämarusse hajub

Ma tunnen, kuidas tasa hingab aeg.

Pootsman Maris Pruuli

Kommentaarid

Märksõnad

Antarktika 200