Purjutajad, priisõitjad ja tolmuahvid: taksojuhi argipäev 90 aasta eest

Paljud 1920. ja 1930. aastatel Eestis ringi vuranud taksoautod olid ostetud järelmaksuga. Nii ka pildil olev terashall 1938. aasta Chevrolet, mis on pargitud palvemaja ette. Foto: Riho Paramonovi Erakogu

Maailmasõdadevahelises Eestis polnud taksojuhi elu kerge. Ebaausad sõitjad valmistasid pidevalt peavalu, kuid samas võttis kogenud taksojuht ka sõitjast viimast. Töö pakkus rohkelt üllatusi – et olla edukas, tuli igas olukorras säilitada külm pea.

Moodne taksondus sündis Eestis 1920. aastate alguses ning järgnenud kümnendil kasvas taksode arv märkimisväärselt: 1920. aastate lõpul oli ligemale 1500 riigis registreeritud sõiduauto seas taksosid peaaegu 900. See tähendab, et taksoautosid oli eraautodega võrreldes 1,7 korda rohkem. Tallinnas oli taksode osakaal sõiduautode seas 1928. aastal 65% ja 1930. aastal 54%. Takso- ja eraautode arv võrdsustus pealinnas alles 1930. aastate alguses, kui pandi paika taksoautode ülempiir – 434 sõidukit.

Olukorras, kus isiklikku autot võisid endile lubada vaid vähesed ja korralik ühistransport sisuliselt puudus, said taksoomanikud küsida sõidu eest sellist hinda, nagu parajasti soovisid. Taksoteenus oli seetõttu loomuldasa kallis. Pikemate, enam kui tunniajaste sõitude eest tuli välja käia üle tuhande marga. Tallinnas maksis sõit pritsimaja eest Piritale 800 marka; kui sõidu hind jäi alla 500 marga, ei tahtnud mõni juht masinat käimagi panna. Samal ajal teenis lihttööline umbes 3000 ja madalapalgaline ametnik 4000–6000 marka kuus.

Taksosõit jäi paljude pealinlaste jaoks kättesaamatult kalliks ka pärast 1924. aastat, mil Tallinna linnavalitsus normeeris sõiduhindu ja takso kasutamine odavnes. Küllap omistas avalikkus just sel põhjusel taksosõidule tihti negatiivse tähenduse – seda peeti ressursi raiskamiseks, suureks toreduseks ja uhkuseasjaks. Arvati, et taksot kasutavad eelkõige rikastunud hangeldajad, kahtlased ärimehed ja salapiirituse vedajad, kellega ei soovitud samastuda. Asjaolu, et paljud ei näinud taksodes elukvaliteedi tõstjaid, on seda ootuspärasem, et taksotransport oli nähtusena alles uus ning vajas harjumist.

1930. aastate alguses Eestis vallandunud majanduskriisi eel teenisid taksoomanikud hästi, mis innustas taksoärisse sisenema neidki, kes söandasid osta selleks sõiduki järelmaksuga. Samas oli sõit voorimehe, bussi ja trammiga endiselt tunduvalt odavam. Tekib küsimus, kes nende arvukate taksodega sõitsid?

Millal sõideti?

1920. aastate alguses võtsid ärimehed taksodega ette lõbusõite. Regulaarselt kasutasid taksot nii riigimehed, arstid ja kaupmehed kui ka näiteks välissaatkondade töötajad. Kuigi takso oli veel uudne ja kallis, tarvitasid varakamad pered seda mõnikord randa minekuks või pühapäevasteks väljasõitudeks. Ilusate ilmadega olid seisuplatsid lausa tühjad. Sageli võtsid taksosõidu ette ka jõukad armunud või abielurikkujad. Ülejäänud sõidud – arsti juurde, haiglasse või rongi peale – liigituvad erakorralisteks.

Neiud on sõitnud taksoga grüünesse. Ehkki tütarlapsi ja koeri tavatsesid kattevarjuks kaasa võtta ka salapiirituse vedajad, ei luba muretud näoilmed pildil arvata, et kõnealusel juhul oleks tegemist olnud millegi keelatuga. Foto: Riho Paramonovi Erakogu

1930. aastate alguses takso kasutamine vähenes, kuid üksnes ajutiselt – majanduskriisi järel hakkas sõitude maht jälle kiiresti kasvama. Ajakirjanikud, juristid, kohtu-uurijad, arstid ja paljud teised ametiisikud, kes liikusid tööasjus ringi maal, kasutasid taksot asjaajamiseks. Näiteks telliti takso Tallinna telefonivõrgu töötajaile, kui neil tuli sõita kuni 50 km linnast välja. Kuna ühistranspordiühendused olid viletsad ning sõit voorimehega aeglane ja ebamugav, tuli ette reise kokkuleppehinnaga riigi ühest otsast teise, aga ka lähiriikidesse. «Pikemaid otsi» jäi vähemaks 1930. aastate teisel poolel, kui bussiühendus paranes ja eraautode arv riigis kasvas. 1939. aastal sundis kütusenappus taksojuhte pikkadest sõitudest aga lõplikult loobuma.

1929. aastal kirjutati Rahvalehes, et paremad taksoautod tegid 12–15 (vanemad 6–7) sõitu päevas, mis tegi keskmiselt 500 sõitu kuus. Ajakirjaniku arvutuse järgi kasutas Tallinnas taksot keskmiselt 8000 inimest päevas. Taksokasutust tõstis näiteks mitmekesi sõit, sest arvet omavahel jagades tuli takso isegi voorimehest soodsam. Ajalehes räägiti koguni rändkaupmehest, kes sõitis auto pakiruumis, et maksta salongis istunud kolleegidest vähem. Kas lugu leheveergudel «tolmuahviks» ristitud mehest ka tõele vastab, on raske hinnata. Kindel on see, et taksosõitu planeeriti hoolega ja tehti kõik, et hind kujuneks võimalikult odavaks.

Sageli kombineeriti taksosõitu ühistranspordiga. Pikem vahemaa läbiti rongiga ja sihtpunktis võeti takso, eriti kui kaasas oli suuremaid pakke. Kirjanik Harri Jõgisalu on meenutanud, kuidas ta noorpõlves suviti kahe suure kastiga küpseid vaarikaid Keilast Tallinna viis. Kõigepealt sõitis noormees rongiga Balti jaama, sealt taksoga Uuele turule ning seejärel turunaistelt vastu saadud tühjade karpidega jaama tagasi. Rohkelt tuli pakkide vedamist ette Umsiedlung’i ajal ning neil päevil oli teenistus tavalisest kaks korda suurem. Rõõmustamiseks siiski põhjust polnud, sest taksosõitu jalgsi käimisele eelistanud sakslaste lahkumine andis peagi valusalt tunda. Suur oli aga taksojuhtide rõõm, kui Tallinna reidil juhtusid peatuma kruiisilaevad – turismibürood saatsid neile mõnikord vastu sadu taksosid, mis korraldasid turistidele päev läbi kestnud ringsõite.

Sageli oli taksojuht võõras linnas esimene, kellega külaline vestlust alustas, ja nii taipasid ettevõtjad peagi, et taksojuhtide abil saab teenida. Tartus korraldasid kõrtsiomanikud kord aastas taksojuhtide päeva ja kostitasid sohvreid tasuta. Igale taksojuhile, kes tõi kõrtsi vähemalt kolme krooni eest tellinud kliendi, anti vastav talong. Enim talonge kogunute vahel loositi aga välja taskukell või portsigar. Häid sidemeid läks vaja ka taksojuhtidel endil, seda näiteks uksehoidjate seas – kui keegi külastajatest soovis taksot tellida, kutsus uksehoidja välja juhi, kes teda eelnevalt oli «motiveerinud».

Käitumine sõidul

Tallinna linnavalitsuse sundmääruse järgi pidi Tallinna taksojuht 1920. aastate algul olema kaine, suhtuma klientidesse viisakalt, hoidma auto korras, kandma puhast ülikonda ja nõudma just nii suurt tasu, kui taks ette nägi. 1930. aastate esimesel poolel keelati sõidu ajal taksojuhiga juttu ajada. Taksojuht omakorda ei tohtinud sõidu ajal suitsetada. Seisuplatsil oodates pidi ta sõitjat kiirelt teenindama ning võis keelduda sõidust vaid siis, kui klient käitus seadusvastaselt, ei nõustunud ametlike tariifidega, põdes nakkushaigust, oli joobeseisundis, kõlbmatult riietatud või äratas «üldist vastikustunnet».

Leidus inimesi, kes näisid arvavat, et võivad end üleval pidada moel, nagu oleks takso nende endi oma. Ajakirjas Auto kirjutati 1931. aastal: «On juhtumeid, kus pärast sõitjate autost väljumist juht leiab, et auto uus polster on mitmest kohast sigareti- või paberossiotstega läbi põletatud, istekohad määritud ja lõhki, kui mitte isegi tükati noaga lõikeid tehtud, või on tuhatoosid kadunud».

Halba käitumist võib selgitada joobeseisundiga, kuid selle laiemaid tagamaid tasub otsida moderniseerumisega kaasnenud nihetest. Kui varem oli käitumine avalikus ruumis üksipulgi reguleeritud ja normist kõrvalekalded pälvisid üldist halvakspanu, hakkas vanade normide taandudes inimeste eneseteadvus ja vabadusetunne kasvama. Kiiremast elutempost tingitud pingeid oli vaja kuidagi maandada ning kujunema hakkas naudingukultuur. Kiire rikastumise tulemusena kerkis esile küllalt inimesi, kes arvasid, et neile on lubatud teistest rohkem.

«Vana maailm» ei hääbunud siiski paugupealt, sest endisaegsed struktuurid ja mustrid – sealhulgas ettekujutus, kuidas on taksosõidul paslik käituda – olid kollektiivsesse teadvusse tugevasti kinnistunud. 1932. aastal välja antud «Moodsa elu leksikoni» järgi tuli taksos istuda autojuhi taga. Soovi korral võis klient istuda aukohale ehk tagumisele parempoolsele istmele, mis pidi tavapäraselt kuuluma vanimale daamile või härrale. Juhi kõrvale võis istuda pikemal sõidul, kui oli vaja anda juhatusi või jälgida kaarti. Arvati, et kõrvalistujakoht on mugavam ja seal põrutab vähem. Lühematel sõitudel lasi härrasmees daami aukohale. Pikemaid sõite saatjata ei peetud naisele aga üldse soovitatavaks ning sihtkohta jõudes ei olnud daamil paslik lahkuda auto juurest enne, kui saatja oli arve tasunud. Lisaks pidi naisterahva läheduses hoiduma vaidlustest sõiduhinna üle. Kui sõidukis taksomeetrit polnud, siis soovitati tasus kohe alguses kokku leppida ja lisada sellele lahkudes paraja summa jootraha. Raha kohta öeldi: «[...] kes endale võib lubada autosõitu, see ärgu mingu mõnd senti kokku hoidma ega nende pärast juhiga tülitsema».

Kui mindi pidutsema või võeti ette pikem sõit, siis tavatseti taksojuhti kostitada. Kuna autojuht ootas tagasisõitu sageli tunde, olnuks hoolimatu tema olemasolu eirata. Samamoodi oli varem käitutud voorimeestega.

Sõitjad eeldasid, et taksojuht hoiab kõik, mis autos sünnib, enda teada. Nii nagu tänapäeval, oli ka 1930. aastatel autos loetaval kohal taksojuhi nimi ja aadress ning rahulolematu klient võis sohvri peale kaebuse esitada. Ajakirjanduses pandi taksojuhtidele pahaks ükskõiksust, laiskust, passiivsust. Väideti, et pole just palju taksojuhte, kes avavad sõitjale ukse ja tõstavad pakke, või et raske on leida korralikult riietatud taksojuhti. Kuigi vormiriideid üldiselt ei kasutatud, pidid rõivad olema siiski puhtad ja korrektsed. Hea teeninduse eest võis taksojuht saada aga korraliku jootraha.

Taksojuhtide petmine

Vähe oli taksojuhte, kes ei langenud kordagi pettuse ohvriks. Inimesi, kes sõidu eest ei tasunud, nimetati prii- või muidusõitjaiks. Palju oli purjutajaid, kel sai raha õhtu jooksul otsa. Kui enamik neist tasus hiljem, ja vahel väga heldelt, leidus selliseidki, kes teesklesid kontaktivõimetust, mälukaotust või haigust, väitsid, et sõit oli ette tasutud või andsid näiteks valeaadressi. Mõni klient jättis takso ootama lubadusega majast raha tuua, ega tulnud enam tagasi. Põgenemist lihtsustasid kahe väljapääsuga aiad ja majad.

Kuna muidusõitmist võrdsustati kelmusega, tõi see kriminaalseadustiku järgi kaasa karistuse. Täielikult ei suudetud muidusõitmist siiski välja juurida. Mõned taksojuhid ei teavitanud pettusest politseid, sest arvasid, et võlgusõitjalt pole midagi võtta ka kohtu teel, liiatigi kardeti lisakulu.

Leidus inimesi, kes üritasid regulaarselt taksojuhti petta. Näiteks mõisteti 1936. aastal vangi 54-aastane Villem Teras, keda nimetati elukutseliseks muidusõitjaks. Tavaliselt karistati muidusõitjat ühe- kuni kahekuulise vangistusega.

Aja jooksul õppisid taksojuhid lugema ohule viitavaid märke. Teave topeltväljapääsuga majade ja kahtlaste isikute kohta levis kiiresti. Sõitja isiku sai kindlaks teha kas lähimas politseijaoskonnas või kordniku juures, aga mõistlikum oli küsida sõiduraha või osa sellest ette. Korralikku klienti võisid muidugi mõlemad meetodid solvata.

Kavaldasid aga ka muidusõitjad: kanti korralikke riideid, käituti enesekindlalt ja lasti end esmalt sõidutada mõnda soliidsesse asutusse. Mõnikord oli pettuse taga peen strateegia: näiteks palus suure pakiga isik kohale jõudes taksojuhil ootama jääda. Naastes laenas ta taksojuhilt 25 krooni, sest tal oli vaja kiiresti kellelegi maksta, kuid lähikonnas polnud võimalik raha vahetada. Kuna pakk oli endiselt autos, jäi taksojuht nõusse. Laenaja aga tagasi ei tulnud ning pakis polnud muud kui liiv ja puulehed.

Muret valmistasid ka valeväljakutsed. Taksojuht kutsuti telefonitsi kohale, kuid sõitasoovinut polnud kusagil. 1940. aastal õnnestus Tallinnas tabada purjus kingsepp, kes oli kutsunud valele aadressile korraga kohale kümmekond taksojuhti – kui politsei poleks vahele astunud, oleksid nad süüdlase üle ise kohut mõistnud.

Mõrtsuka käe läbi langes esimene taksojuht Eestis 1921. aastal. Ilmselt tapeti ta autos ja viidi seejärel metsa. Väidetavalt langes mõrtsukate saagiks ligi 10 000 marka. Kui hukkunut viimsele teekonnale saadeti, olid leinarongis kõik Tallinna taksod.

Järgmine taksojuht langes röövmõrtsuka ohvriks 1927. aastal Kadriorus. Ehkki ta suutis pärast näkku saadud noahoopi veel abi kutsuda, oli saadud vigastus liiga suur. Tedagi saatis viimsele teekonnale pikk taksode rivi. Kallaletungid aga ei lõppenud – küll rünnati rusika, küll noaga. Iga uus juhtum tekitas taksojuhtides ebakindlust ja umbusku sõitjate suhtes. Et end kaitsta, hoiti autos tuli- või külmrelva, milleks sobis hästi näiteks autovänt. Lisaks korraldas Eestimaa autojuhtide ja mototehnikute ühingu Tartu osakond 1932. aastal kõigile linna taksojuhtidele ju-jutsu kursused.

Sõitjate tüssamine

Juhi ja sõitja vahekorda iseloomustab anekdoot mehest, kes lahkus taksost arvet maksmata, sest tema rahakott 30 krooniga olevat sõidu ajal kaduma läinud. Järgmisel hetkel kihutas auto nurga taha: taksojuht mõtles, et teenis hõlpsasti 30 krooni, sõitja aga rõõmustas kokkuhoitud sõiduraha üle.

Kuna taksojuhte ei koolitatud, oli loomulik, et nende arusaam ametieetikast oli isikuti äärmiselt erinev. Võimalusi sõitjat tüssata oli rohkelt: küsida võis ettenähtust kõrgemat sõiduhinda, varjata takso liiki või tariife, manipuleerida taksomeetriga ja sõita pikemat teed. Mõni taksojuht ütles, et tal pole peenraha tagasi anda. 5–10 senti oli piisavalt väike summa, et see taksojuhile jätta, mitme sõidu järel oli suitsuraha aga juba koos. Halvemal juhul kasutas taksojuht ära sõitja häiritud meeleseisundit või teadmatust. Näiteks tuli ette olukordi, kus maalt pärit inimesed, kes sõitsid taksos mitmekesi, kuid taksosõidu eripärasid ei tundnud, maksid igaüks juhile taksomeetril näidatud summa (nagu ühistranspordis). Kui taksojuht lasi sel vaikides sündida, teenis ta ühe sõiduga mitmekordse tasu. Et saada lahti kombest distantsi pikendada, kohustasid linnavalitsused sundmäärustega taksojuhte sõitma sihtkohta mööda lühimat teed. Samas oli raske tõestada, et taksojuht polnud sellist teed valinud.

1920. aastatel tuli sageli ette sõidurahale juurde lisamist. Taksomeetri korral oli see keeruline, sest sõitja sai näitu kontrollida, mistõttu manipuleeriti taksomeetri endaga: näiteks raputati lahti plommi traadid, reguleeriti aparaat ümber ja suruti traadid aukudesse tagasi. Kes ei tahtnud liigselt riskida, võis õigel hetkel sisse lüüa kallima tariifi. Kui sõitja taipas, et hind on liiga kõrge, esitas ta kaebuse, misjärel taksomeetrit kontrolliti. Kui selgus, et seade on korrast ära, järgnes karistus.

Paraku sattus taksojuhtidegi sekka äärmiselt halbu inimesi ega pääsetud sõitjate vastu suunatud rasketest kuritegudest. Näiteks vägistas 31-aastane Viljandi taksojuht 1933. aasta oktoobris autos neiu, kelle ta oli endaga sõitma meelitanud. Ehkki vägistamisi, vägistamiskatseid, röövimisi ja peksmisi tuli ette teisigi, jäi nende arv sõdadevahelises Eestis õnneks siiski pigem tagasihoidlikuks. Korralikes taksojuhtides tekitasid sellised juhtumid aga alati suurt nördimust ja piinlikkust.

Riho Paramonov (1987) kaitses 2019. aastal Tallinna ülikoolis doktoritöö teemal «Eesti ühiskonna moderniseerumine avaliku privaattranspordi (voorimees ja takso) näitel, 1900–1940». Tema peamine uurimissuund on tehnoloogia- ja liikumisajalugu ning huvi teaduse populariseerimine.

Artikkel ilmus ajakirja Horisont septembri-oktoobri numbris.