Millest rääkisid Antarktika-reisilised polaarfoorumil?

Pilt on illustreeriv. Foto: CJ Kask

Brestis kahel septembrikuu päeval admiral Bellingshauseni auks korraldatud polaarfoorumil räägitust annab ülevaate selle moderaator Timo Palo.

Annela Anger-Kraavi koos Timo Paloga Foto: CJ Kask

Jonne Kotta ettekannet pidamas. Foto: CJ Kask

10. septembril jõudis eestlaste Antarktika 200 projekti ekspeditsioonilaev Admiral Bellingshausen oma Antarktika teekonnal Prantsusmaa sadamalinna Brest. Kuigi 200 aastat tagasi Antarktise avastanud meresõitja ise oma mereretke käigus Prantsusmaal kordagi ei peatunud, oli meil sedapuhku peatumiseks mõjuv põhjus olemas. Olime valinud Atlandi ookeani sirutuva maasääre tipus asuva Bresti oma viimase foorumi toimumiskohaks. Siin tahtsime rääkida kõigist foorumitest kõige tõsisemal ja aktuaalsemal teemal: kliimamuutused ja nende muutuste ning intensiivse inimtegevuse mõjust maailmamere ökoloogilisele seisundile. Just selle keskkonnaprobleemi üle arutlemine ja teadustamine on Admiral Bellingshauseni merereisi üks peamisi eesmärke ja Prantsusmaa ning Brest olid sel teemal foorumi pidamiseks igati sobivad. Üheltpoolt on Prantsusmaa kliimamuutuste probleemiga tegelemisel üks aktiivsemaid ja eesrindlikumaid riike, kes on ka Euroopa Liidus selles osas juhtrolli haaranud. Teisalt aga panustas meie seekordse foorumi läbiviimisse Prantsuse moe- ja rõivatöösturi Etienne Bourgois'i rajatud keskkonnafond Tara Ocean Foundation, mis on keskendunud just ookeanide uurimisele ja nende keskkonnaprobleemidega tegelemisele. Kogu fondi tegevus on koondunud ümber suurepärase kuunari tüüpi ekspeditsioonilaeva Tara, mis ehitati kunagi spetsiaalselt jäätunud polaarmeredel seilamiseks. Tänaseks on fondil teadusuuringute ja -ekspeditsioonide kogemust juba peaaegu 15 aastat ja sellest on saanud suurim eraalgatusel tuginev ookeani kaitseks ja uurimiseks loodud fond. Tara Ocean Foundation on ÜRO keskkonnaprogrammi UNEP pikaaegne partner. Tara laevast on aga kujunenud (mere)teadust teenindav platvorm, ehk omamoodi liikuv labor.

Meie Antarktika-retke, laeva ja foorumi vastu tunti Brestis elavat huvi, mida iseloomustas ka Bresti linnavalitsuse aktiivne kaasalöömine. Kuigi foorum ise võttis päevast umbes kolm tundi oli kogu päev varahommikust peale linnavalitsuse poolt mitmete huvitavate külastuste ja kohtumistega sisustatud. Bresti saabus ka Eesti Vabariigi suursaadik Prantsusmaal Clyde Kull, kes meid kogu päeva jooksul erinevatel kohtumistel saatis. Esimesest hommikusest külastusest Okeanopolise akvaariumi kujuneski päeva atraktiivseim osa. Üheksatuhandel ruutmeetril paiknev akvaarium on Euroopas unikaalne. Siin võib tutvust teha enam kui tuhande liigiga, kes maailmamerd asustavad. Meil jäi seekord aega vaid polaarpaviljoni külastamiseks. Seal võis kohata nii Antarktikast pärit liike (näiteks kolme liiki pingviine), kui ka Arktikast tuttavaid hülgeid. Isegi siis, kui oled neist loomadest enamikke vabas looduses kord juba näinud on ikkagi paeluv vaadelda nende käitumist ja veealust liikumist niivõrd lähedalt. Okeanopolis on kahtlemata koht, mis väärib Brestis külastamist.

Enne foorumile minekut jõudsime teha küllasõidu ka linnavalitsusse, kus linnapea isiklikult meid tervitas. Siin sai pisut enam teada ka linna ajaloost ja tänasest päevast. Kuigi Bresti piirkonna asustasid inimesed juba õige ammu ja esimene kindlustuski rajati siia juba roomlaste poolt 3. sajandil, siis ometi tänane hoonestus ja linnapilt võrdlemisi uus. Linnale osutus saatuslikuks Teine maailmasõda ja sakslaste otsus rajada siia looduslikult hästi kaitstud sadamaakvatooriumisse allveelaevade baas. Seda hävitada soovides pommitasid liitlasväed linna praktiliselt maatasa. Nii on tänane Brest suuresti sõjajärgseil aastail üles ehitatud. Linna vanim ehitis ongi peaaegu kahetuhande aastase ajalooga kaldapealne kindlus Château de Brest, mida on sajandite jooksul korduvalt täiendatud ja ümber ehitatud. Täna on siin koha leidnud nii meremuuseum kui Prantsuse merevägi, kes sõbralikult hoonet ja territooriumi jagavad.

Foorum leidis aset Bresti läbiva Penfeldi jõe vastaskaldal asuvas kunagises laevaehituse tööstushoones, mis äsja renoveerituna on hoopis kaasaegsema ilme saanud. Nüüd on siia tööstuskompleksi rajatud multifunktsionaalne keskus Ateliers des Capucins, kust leiab erinevaid vabaaja veetmise ja kultuuri nautimise võimalusi. Sarnaneb oma olemuselt vägagi meie Telliskivile.

Nagu tavaks saanud, andsime seekordki sissejuhatuseks põgusa ülevaate Antarktika 200 projektist ja Admiral Bellingshauseni mereretkest Antarktikasse. Puudutasime nii ajaloolist tausta, kui ka põhjusi, miks me seda 200 aastat hiljem kordame. Üks olulisem neist põhjustest oli ju ka ühtlasi selle foorumi teema: ei kliima ega ka maailmamere ökoloogiline seisund pole täna kaugeltki see, mis 200 aastat tagasi, kui Bellingshausen Antarktika poole purjetas.

Foorumi avas oma ettekandega dr Annela Anger-Kraavi Cambridge'i ülikoolist. Annela on ekspert kliimamuutuste majanduslike ja keskkonnapoliitiliste aspektide osas. Ta on aastaid töötanud aseesimehena ÜRO Kliimamuutuste Raamkonventsioonile (United Nations Framework Convention on Climate Change - UNFCCC) teaduslikku ja tehnoloogilist nõu andvas allasutuses. Samuti on ta UNFCCC-i juures Euroopa Liidu läbirääkija. Oma töö tõttu on Annela tänase kliimapoliitika keskmes ja omab seega head ülevaadet seal toimuvast. Kliimateadus ja kliimamuutused, mis kunagi oli vaid pelgalt keskkonnateema, on tänaseks kasvanud pea kõiki eluvaldkondi hõlmavaks ja igaüht puudutavaks globaalseks ühiskondlikuks nähtuseks. Samas on maad võtmas kliimaarvamuste ja -usu rohkus, mille taha teaduslikud faktid kipuvad sageli ära kaduma. Annela ülevaatlik ettekanne oli seega nende meelde tuletamiseks igati paslik. See oli üles ehitatud kolmele lihtsale põhiküsimusele: kus me praegu asume; kuhu me tahame minna; ja kuidas me sinna jõuame.

Kuigi täna oleme jõudnud juba nii kaugele, kus majanduslikust perspektiivist vaadates pole kliimamuutused enam ainuüksi suur väljakutse, vaid ka omamoodi võimalus arenguhüppeks ja majanduskasvu mootoriks, jäi Annela ettekandest siiski kõlama tõsiasi, et meie sihid ja praegune reaalsus ehk liikumistempo ei lange sugugi kokku. Oleme endi seatud graafikust tublisti maas ja aken kaotatut tasa teha, ehk hoida soojenemist 2°C või veel vähem 1,5°C piires tööstusrevolutsiooni eelse ajaga võrreldes, hakkab sulguma. Aeg, mis on jäänud emissioonide kärpimiseks kahaneb kiirelt ja aina keerulisemaks muutub plaanitu elluviimine. Pariisi leppe täitmiseks tuleks 2030. aastaks kärpida pool praegustest emissioonidest.

Annela arvamuse kohaselt ei suuda turg üksinda kliimamuutuste probleemiga tegeleda, isegi siis kui riigid vajaliku seadusliku taustsüsteemi looksid ja õiglased regulatsioonid kehtestaksid. See võtaks lihtsalt liiga kaua aega, mida meil aga pole. Majanduse ja tööstuse liikumist süsinikuneutraalsuse suunas tuleks tema arvates riikidel siiski ka läbi investeeringute kiirendada. Eks paljud uued tehnoloogiad seisavadki omamoodi paisu taga, oodates seda kriitilist massi, mis lubaks tootmishinnal sedavõrd langeda, et see suudaks turul konkureerida ja muutuks nii laialdasemalt kättesaadavamaks ning rakendatavaks. Nagu ettekandest silma jäi, on lisainvesteeringute kogu maht madala süsinikuheitmega majandusele ja tööstusele üleminekuks ligikaudu 0,1 % globaalsest SKTst. Kõige tõhusam üleminekumeetod on muuta tarbimisharjumusi vähem energiatõhusamaks ja arendada vähese süsinikuga tehnoloogiaid.

Kliimamuutustega tegelemine on alati kahe otsaga, võib tegeleda püsivalt tagajärgedega või hoopis investeerida see summa nende tagajärgede ennetamiseks. Näiteks võiks kliimamuutuste leevendamisega kaasnevad kulud katta ainuüksi selle tagajärjel meditsiinis kokkuhoitavast rahast.

Järgmised kaks esinejat keskendusid oma ettekannetes juba kitsamalt merega seotud teadmistele ja probleemidele ning nende seostele kliimamuutustega. Neist esimesena andis oma uurimistööst ülevaate dr Jonne Kotta, merebioloog Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudist. Jonne on peamiselt uurinud erinevate liikide elupaiku ja nende elupaikade muutusi kliimamuutuste ning uute liikide invasiooni tagajärjel. Mereökosüsteemide ja nende talitluse tundma õppimisel on Jonne kasutanud nii otseseid vaatlusi ja mõõtmisi, kui ka erinevate kliimastsenaariumite põhjal modelleerimist. Rahvusvaheliste koostööprojektide tulemusel on uurimisalad peale Läänemere ulatunud isegi polaarmeredeni välja.

Läänemere aegridadest alates 1966. aastast võib välja lugeda, et ka Eesti rannikuvetes on toimunud mitmed muutused. Need on aja jooksul kasvanud ja üha enam kohtab uusi liike seal, kus neid ei peaks olema. Surve teatud elupaikadele on seega aina kasvanud. Uued invasiivsed liigid on väga agressiivsed ja põhjustavad mitmeid elupaiga muutusi. Läänemeres on näiteks sellisteks nö. uuteks tegijateks Harilik rändkrabi (Rhithropanopeus harrisii) ehk harrise mudakrabi ja ahvena mõõtu kala Ümarmudil (Neogobius melanostomus). Siia on nad saabunud arvatavasti laevade ballastveega.

Uute liikide tulekuga kaasnevad elupaigamuutused ei sobi tihti enam sealsetele põlisasukatele. Hariliku rändkrabi tulekuga on kahanenud nii selgrootute biomass kui liigirikkus.

Kliimamuutuste tõttu üks kõige kiiremini muutuv keskkond on Arktika. Sealne ökosüsteem on iseäranis ohustatud, kuna organismidel on võrdlemisi spetsiifilised kohastumused nii ekstreemsetes oludes ellu jäämiseks. Samas võib ökosüsteemide taluvusvõime ja see piir, kust alates tekivad pöördumatud kahjustused või hävimine olla väga erinev. Elupaikade kadumine on suurenenud ka Lõunaookeanis. Antarktika on aga maailmamere äärmiselt oluline produktiivne osa ja seal toimuv mõjutab väga palju ka maailmamerd tervikuna. Samuti on Antarktikasse saabunud võõrliigid, mis ei saaks seal eksisteerida, kui vesi poleks juba muutunud soojemaks. Sellest aga tekivad Jonne sõnul täiesti uued elukooslused. Ei jätnud ka tema mainimata tõsiasja, et tegelikult teame me ookeanides toimuvast veel väga vähe ja seegi on omamoodi hirmutav.

Kuulajaskonnas äratas huvi Jonne poolt tutvustatud kasutajasõbralik tasuta veebirakendus, mis aitab mereruumi planeeringute korral keskkonnamõju hinnata. Rakendus kombineerib erinevad olemasolevad loodusväärtused ja kasutaja poolt ette antud andmed inimmõju või muu sarnase stressori kohta kohalikus ruumiskaalas. Tulemusena arvutab rakendus häirituse kogumõju kohalikule ökosüsteemile.

Noan Tara Ocean Foundationist Foto: CJ Kask

Foorumi viimase ettekande pidas prantslasest merebioloogia doktor Noan Le Bescot, kes esindas Tara Ocean Foundation'i. Noan oli juba aastal 2007 Tara Arktika projektiga seotud ja tol korral me ka esimest korda kohtusime. Foorumil andis ta väga hea ülevaate sellest, milliste projektidega on Tara enam kui kümne aasta jooksul seotud olnud. Tara missioon ookeanide uurimisel ja kaitsel sai alguse 2006. aastal kui laev Põhja-Jäämerel jäässe külmus ja 1,5 aastaga üle jäämere triivis. Rahvusvahelise polaaraasta raames koguti tohutu hulk andmeid võrdlemisi vähe uuritud Arktika kohta, mis samas kliimamuutustest tingituna on väga kiiresti soojenenud. Nende andmete põhjal avaldatakse olulisi teadusartikleid veel tänagi.

Arktikaga alguse saanud pikk ookeaniuurimise teekond jätkus 3 aastase projektiga Tara Oceans. Laev seilas ümber maailma kõigil ookeanidel ja kogus rohkesti planktoniproove ning uuris korallide mitmekesist ökosüsteemi muutuvas kliimas ja hapestuvas ookeanis. Plankton on ookeani elu ja mereökosüsteemide mitmekesisuse alusvundament. Samas moodustavad korallrifid väga liigirikka ökosüsteemi ja äärmiselt olulise elupaiga ookeanis. See on omamoodi maailmamere vihmamets. Tara Oceans projektist võttis osa ühtekokku 150 teadlast üle maailma ja selle tulemusi on laialdaselt lahatud erinevates maailma tippu kuuluvates teadusajakirjades.

Tara projektides on Noan nii merel proove kogunud ja neid analüüsinud, kui ka aktiivselt insenerina uusi tehnoloogilisi lahendusi välja töötanud. Üheks huvitavaks käimasolevaks projektiks, mida Noan ise juhib on Plankton Planet. Palusin tal ka sellest teaduses mõnevõrra uudsest lahendusest rääkida.

Probleem seisneb selles, et spetsiaalsete uurimisekspeditsioonide korraldamine on väga kulukas ja aeganõudev ning mitte just keskkonnasäästlik ettevõtmine. Samuti on maailmameri tohutu ja enamasti suudetakse uurida vaid võrdlemisi väikest osa ookeanist. Samal ajal halveneb maailmamere keskkonnaseisund üsna kiirelt ja paljud liigid kaovad enne, kui me jõuame neid avastada ja uurida. Meie teadmised ookeanist on veel võrdlemisi napid. Selleks, et teadmiste lünka parandada, mõeldigi välja lahendus, kuidas tavakodanikke teadusuuringutesse kaasata. Projekti eesmärgiks on varustada selleks soovi avaldanud jahtlaeva omanikud kompaktse ja lihtsasti käsitsetava planktoniproovide kogumiseks mõeldud komplektiga ning instrueerida neid seda kasutama ja proove säilitama/saatma. Maailmamerel purjetajaid leidub rohkesti ja avalikkust aktiivselt teadusesse kaasates on võimalus hoopis rohkem andmeid koguda ja teadmisi parandada. Sellist kaasamist võib nimetada omamoodi kodanikuteaduseks. Vajaliku komplektiga lubas Noan ka Admiral Bellingshauseni varustada, et saaksime oma pikal mereteel planktoni proove koguda.

Lõpetuseks saime ühtteist teada ka Tara hetkel käimasolevast projektist, mis analüüsib Euroopat ümbritsevate merede plastireostust ja mikroplasti ning mere bioloogilise mitmekesisuse vahelisi seoseid. Proove võetakse suuremate jõgede suudmealadelt, sest nagu on teada, eksisteerib probleem küll meres, kuid selle allikas ja seega lahendused on maismaal.

Ma usun, et Noani ettekandest oli ka Admiral Bellingshauseni rahval ühtteist õpetlikku kaasa võtta, sest Tara Ocean fondi näol on tegemist professionaalidega, kes on oskuslikult koondanud parimad oma ala eksperdid. Olgu nendeks siis teadlased, insenerid, tipplaborid ja uurimisasutused, või mitte vähem tähtsamana ka poliitika kujundajad ja suurte organisatsioonide esindajad. Avatus koostööle ja õppimisvõime on siinjuures alati oluline.

Kliima- ja ookeanifoorumiga sai ühtlasi joon alla tõmmatud ka Admiral Bellingshauseni pikale Euroopa sadamalinnades korraldatud üritustesarjale. Nüüd saab laevameeskond juba enam keskenduda eesseisvale Atlandi ületusele ja kaugel see Drake ning Antarktikagi enam on. Lõpetuseks tuleb öelda tänusõnad ürituse korraldamisel suurt abi osutanud saatkondadele: Eesti Suursaatkonnale Pariisis ja Prantsuse Suursaatkonnale Tallinnas. Samuti oli omapoolse abiga igati toeks Bresti linnavalitsus ning foorumit toetas Vestman Grupp.

Bresti foorumi moderaator Timo Palo