Tallinn 800: kas keskaegsed tallinlased olid tõesti sopased hügieenipõlgurid?

Arusaam räpastest ja sopa sees elavatest keskaegsetest tallinlastest ei pruugi sugugi paika pidada, kirjutab arheoloog Erki Russow.

13. sajandi Tallinna ning selle elanike eluolu uurimisel on terve hulk teemasid, mis avavad ennast uurijaile väga vaevaliselt. Üks selliseid valdkondi on isiklik hügieen, aga ka inimkeha eest hoolitsemine laiemalt. Mingeid üheselt tõlgendatavaid kirjalikke allikaid meil selle kohta Tallinnast teada pole, ehkki nii toonastest korraldustest kui ka linnaõigusest võib vähemalt pisut aimu saada, kas ja kuidas suhestus linlane ümbritseva elukeskkonnaga ning seeläbi ka isikliku tervisega. Kõige otsesemalt kajastub see Lübecki õiguse ehitusküsimusi kajastavais punktides, vahetuimalt paragrahvis^[i], mis sätestab kinnistule ehitatavate sealautade ja käimlate paiknemist tänava ja naabrite suhtes – küllap sooviga tagada nii õhu kui ka vee kvaliteeti.

Sarnaseid kirjutatud ja kirjutamata reegleid leidub veelgi ning üldistades pole põhjust kahelda, et inimesed hoolisid oma kodukoha korrashoiust ja enese ihu heaolust. Kindlasti ei ole see võrreldav tänaste ettekujutustega sanitaariast, kuid samas ei vasta meie sagedased kujutluspildid räpasest, põlvini saastaga kaetud tänavaist ning aknaist otse jalakäijaile pähe valatud ööpottidest samuti tõele. See, kohati isegi erialakirjanduses kinnistunud stereotüüpne nägemus pimedast ja kasimata keskajast tugineb tihti üksikuil ülevõimendatud pildikestel ning kirjalikes allikates kirjeldatud erandjuhtumeil, mis oma pentsikuses vajasidki linnavõimu sekkumist, kuid ei kinnita intsidentide igapäevasust. Seega asub tõde tavapäraselt kusagil vahepeal.

Kindlasti olid keskaegse Tallinna heakorrareeglid otseses sõltuvuses linna arengust. Nii oli 13. sajandil ilmselt kohati täiesti lubatud olme- ja käsitööprügi avalikus ruumis ja erakinnistuil laiali laotada, sest enne stabiilse tänavakatte rajamist ning kivihoonestuse püstitamist oli ühest küljest vaja niiskemad maa-alad täita ning teiselt poolt ei seganud kunstlik maapinnatõstmine elamuehitust. Puithoonestuse puhul ei olnud probleemi vana maja rusude tasandamise ning selle kohale uue ehitamisega. Pigem vastupidi: Tallinna vanalinna lõuna- ja kagunurga märg ja eluks ebatervislik piirkond ainult võitis prügikihtide ja ehitusprahi laialilükkamisest linnaelanike esimeste põlvkondade ajal. Ka sõnniku ja käimlatest pärit väljaheidete teisaldamine linnasüdamest kaugemale oli esialgu teisejärguline probleem – neid sai kasutada kinnistu tagaossa jäänud peenramaal.

Kuid olukord muutus kas juba 13. sajandi lõpukümnendeil või hiljemalt 14. sajandi keskpaigaks, kui sarnaselt mujal Põhja-Euroopas toimuvate arengutega leidis ka Tallinnas aset hulk muutusi heakorras. Püsiva tänavasillutisega ja aina enam kivihoonestatud linna ei sobinud enam varasemad puhtusereeglid ning edasisele maapinnatõusule tuli piirid seada. Seega tõi linnaruumi «kivistumine» kaasa ka suurema tähelepanu prügimajandusele ehk aina enam suunati jäätmeid aktiivsest elukeskkonnast väljapoole – algas regulaarne käimlate tühjendamine, sõnnik viidi eeslinna põllumaadele, loodi prügiladestuspaigad. Ilmselt oli aina tihedamalt hooneid täisehitatud kinnistute kõrval teiseks suunamuutuse ajendiks ka 14. sajandi suuremate katkulainete järel teisenenud arusaamad isiklikust hügieenist.

Siiski ei tähenda see, et enne 14. sajandit poleks tallinlased kehapuhtusele tähelepanu pööranud. Ehkki arheoloogiline aines on 13. sajandi Tallinna osas üpris kasin, võib kõigest hoolimata oletada, et lisaks pesemisele koduseinte vahel oli linnarahval võimalik kasutada ka avalikku sauna – nii nagu Põhja-Saksa linnades ja kaugemalgi, kus analoogsed 12.–13. sajandi asutused on väljakaevamistega tõestatud. Seniks aga tuleb leppida tõdemusega, et meie praeguseks vanim arheoloogiliselt tuvastatud saunaruum asus hiliskeskaegses Jaani seegi kompleksis.

Kui aga lähemalt arheoloogilisi leide vaadelda, siis on teatud mööndusega võimalik hinnata esimeste linnaelanike kehapuhtust puudutavat kombestikku. Kaudselt kajastub see näiteks toidukultuuris, kus vähemalt linnaühiskonna edumeelsemais majapidamistes eelnes söömingule rituaalne kätepesu – tegevus, mis oli üle võetud aristokraatialt ning mille aineliseks kinnituseks võiks olla rikkaliku dekooriga savikannude katked Toompealt ja all-linnast. Ka Tallinna arvukad kammileiud kõnelevad kehahügieenile tähelepanu pööramisest, kuigi sarnaselt keraamikale saab ka nende kasutamise puhul ette kujutada muidki ajendeid, nagu näiteks mood, tavad jne. Sarnast mitmekihilist tähendust peegeldab ka pealtnäha ainult kehapuhtusega seotud tarbeese – seni ainus omataoline leid Tallinnast –, Sauna tänavalt 13. sajandi II poole hoone esiku jalamati^[ii] alt leitud karjalapärane, kõrvavaha eemaldamiseks mõeldud kõrvalusikas.

1998. aastal Sauna tänavalt leitud murtud otsaga kõrvalusikas Foto: TLÜ arheoloogia teaduskogu, AI 6332: 830; foto: Jaana Ratas

Kuigi Tallinna 13. sajandi leidude seas on Sauna tänava kõrvalusikas unikaalne, ei tähenda see, et tegemist oleks oma ajastu kontekstis erakordse või uuendusliku vidinaga. Peaga seotud kosmeetika- ja hügieenivahendite ajalugu küündib väga kaugesse minevikku – esimesed samalaadsed tarvikud, kõrvalusikate kõrval ka pintsetid ja hambaorgid, pärinevad juba pronksiajast. Sageli ongi kõik kolm esindatud komplektina, nööri või traadiga ühte köidetult, ning kaunistatud eksemplare kasutati tihti kehal lisaehtena. Niisiis oli sellisel komplektil puhtpraktilise tähenduse kõrval ka esteetiline või sotsiaalne kaal, millele võib-olla osutab seegi, et enamasti pärinevad säärased ornamendiga leiud naiste haudadest. Kas ka Sauna tänava kõrvalusikas kuulus algselt mõnele naisterahvale ning kuidas selline erandlik ese sattus oma tavapärasest kultuuriruumist sedavõrd kaugele, jääb alatiseks selgusetuks.

Samasuguseid kõrvalusikaid on avastatud Rootsist Birka kaubakeskuse naistehaudadest Foto: Rootsi Ajaloomuuseum, SHM 268633: 172; foto: Gabriel Hildebrand

Küll aga näitavad hilisemad kõrvalusikate leiud Tallinnast, et vastavate hügieeniesemete nappus arheoloogiliste leidude seas võib suures osas olla tingitud nende haprusest, mitte linlaste vähesest huvist hügieeni vastu. Kui Sauna tänava massiivne kõrvalusikas on leid, millest on raske mööda vaadata, siis tüüpilisemad toonased ilutarvikud olid valmistatud haprast metallist või luust ning pole seetõttu pinnases hõlpsalt märgatavad. Seega ei ole põhjust arvata, et esimesed tallinlased ei osanud hinnata puhtust, lihtsalt suur osa vastavast ainestikust on aegade jooksul ühes pesuveega haihtunud – esimene keskaegne seebileidki avastati alles mullu Jahu tänava hiliskeskaegselt prügimäelt.

Valik hiliskeskaegseid ja varauusaegseid kõrvalusikaid ja hambaorke Tallinna kaevamistelt Foto: TLÜ arheoloogia teaduskogu, AI 5777: 1219; AI 6221: 1749; AI 5777: 1068; AI 7909: 1882; foto: Jaana Ratas

---

^[i] Vt Lübecki õiguse Tallinna koodeks 1282. Transkribeerinud ja tõlkinud Tiina Kala. Tallinn 1998, paragrahv 140.

^[ii] Vladimir Sokolovski, Karjalapärane kõrvalusikas Tallinnast. – Muinasteaduse ajakiri Austrvegr, 4. Tallinn 1998, lk 41.