/nginx/o/2020/09/09/13333723t1h5b88.jpg)
/nginx/o/2019/09/03/12525423t1h56eb.jpg)
Värske uuring näitab kägude tavalisest «kukust» harvem esineva «kuku-kuu» tähendust ja seeläbi ka lindude omavahelise suhtluse võimalusi, kirjutab linnuökoloog Marko Mägi portaalis linnuvaatleja.ee.
Millest kukub kägu? Uuring annab vastuse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Loomade suhtlemine helide abil on selgroogsete seas laialt levinud. Selle parimaks näiteks on linnud, sest nende laulu või muid häälitsusi võib kuulda igal ajal. Kuna heli levib ka pimedas, kaugele ning läbi või ümber takistuste, on selle kasutamisel mitmeid eeliseid. Kägu (Cuculus canorus) ei ole lindude seas just kõige osavam laulja ning võrreldes laululindudega kõlab tema lihtne hüüd «kuku» inimkõrvale monotoonselt. Siiski eristab selle lihtsa häälitsuse järgi isane kägu naabrit võhivõõrast, kelle suhtes olla agressiivsem.
Lisaks lihtsale kuku-häälitsusele on käo repertuaaris märksa harvemini kasutatav «kuku-kuu», mille funktsioon on jäänud selgusetuks, kuid siiski arvatakse, et see on seotud emaslindude kohaloluga. Emase käo repertuaari kuulub aga kõlav, kilkav häälitsus. Kuigi arvatakse, et seda kasutab ta pesaomaniku häirimiseks, et peale tema pessa munemist märkamatult pesa juurest lahkuda, sest kilkamine sarnaneb raudkulli (Accipiter nisus) häälitsusele, on see siiski kaheldav – käod munevad reeglina pealelõunal, kilkamist võib aga sagedamini kuulda hommikul.
Kirde-Hiina märgala roostikes munevad käod kõige sagedamini ida-roolinnu (Acrocephalus orientalis) pessa, keda varitsevad naftatööstuse tõttu roostikesse rajatud elektriliinidel. Salvestades laulvaid kägusid ja mängides neile ette teiste kägude häälitsusi, selgitati, kas isased käod kasutavad „kuku-kuu“ häälitsust sagedamini, kuuldes emaskäo kilkamist.
Kuigi «kuku» ja «kuku-kuu» häälitsuste struktuur on sarnane, on pikema häälitsuse sageduste ulatus oluliselt suurem. Tavaolukorras esitasid isased enne emaslinnu kilkamist kuuldes «kuku» häälitsust 5,1 korda, pärast kilkamist oluliselt harvem – 3,7 korda. Samas suurenes pärast kilkamise kuulmist oluliselt «kuku-kuu» esitamine, vastavalt 0,5 ja 1,1 korda.
Nii isased kui ka emased käod muutusid ärevamaks, kui kuulsid emaslinnu kilkamist ja raudkulli häälitsuse salvestust. Isased muutusid ärevamaks ka teise isase «kukut» kuuldes; «kuku-kuule» isased aga teistmoodi ei reageerinud. Emaste käitumine isaste kägude kukkumisi kuuldes aga märkimisväärselt ei muutunud.
Tulemused kinnitavad, et kolmesilbiline häälitsus on seotud emaskäo kohaloluga – kuuldes emaslindu, hakkasid isased seda oluliselt sagedamini esitama (kuula näidet). Seda kinnitab ka emaste sagedasem kilkavalt häälitsemine isase «kuku-kuud» kuuldes. Kuid et emaste käitumises ei täheldatud olulisi muutusi, ei saa kindlalt väita, et «kuku-kuul» oleks otsene võrgutav mõju. Kuna kilkavaid häälitsusi tegid emased käod varahommikul, võib arvata, et häälitsus on pigem oluline kägude omavahelises suhtluses, mitte aga peremeesliigi häirimiseks.
Uuring ilmus teadusajakirjas Ethology.