:format(webp)/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
/nginx/o/2019/09/02/12523539t1hf7ed.jpg)
Kuigi pea poolt miljonit genoomi hõlvanud uuringust koorus mitu DNA lõiku, mida võib seostada seksuaalse sättumusega, ei suuda neist ükski seksuaalsust täielikult ette määrata.
Põhjalik uuring: homogeen on müüt (3)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kokku hõlmas uuring peaaegu 500 000 inimese genoome ning kinnitas teadlaste varasemat kahtlust, et kuigi seksuaalsel käitumisel on selgelt olemas geneetiline komponent, ei ole ükski konkreetne geen selles otsustava tähtsusega, kirjutab Nature.
«Geigeeni ei ole olemas,» ütles uuringu juhtivautor, Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi ja Harvardi Ülikooli geneetik Andrea Ganna. Teadlaste analüüs näitas, et geneetika seletab ligi 25 protsenti seksuaalsest käitumisest, ülejäänu taga võivad aga olla juba keskkonna- ja kultuurifaktorid. Saadud tulemused klapivad laias laastus ka varasemate väiksemate uuringutega.
Kuigi tegemist on usaldusväärse uuringuga, tuleb selle tulemuste tõlgendamisel siiski arvestada, et suurem osa uuritud genoomidest pärines UK biopangast ja USAs Californias asuva firma 12andMe andmebaasist, mistõttu olid Euroopa päritoluga ja eakamad inimesed valimis üleesindatud. Samuti arvestati välja inimesed, kelle bioloogiline sugu ja sooline enesemääratlus erinesid, mistõttu on LGBTQ ja transsoolisi inimesi valimisse ei jõudnud.
Varasemad uuringud on viidanud võimalusele, et seksuaalsel sättumusel võib olla tugev geneetiline komponent. Näiteks täheldati 1990ndate alguse uuringutes, et ühe muna kaksikud jagasid sättumust palju suurema tõenäosusega kui kahe muna kaksikud või niisama õed-vennad, lapsendatud pereliikmetest rääkimata. Meeste seksuaalsuse mõjutajana toodi tollal välja isegi konkreetne X-kromosoomi geen nimega Xq28. Paraku olid valimid toona usaldusväärsete tulemuste saamiseks liiga väikesed.
Lisaks asuvad seksuaalse käitumisega seotud geenid genoomis sootuks erinevates paikades ning paljude puhul ei ole seniajani teada, kuidas täpselt nad seksuaalsust mõjutavad. Näiteks üks kõnealustest geenidest asub muidu lõhnatajuga seotud geeni lähistel ning arvatakse, et see mõjutab seksuaalset ligitõmmet lõhnameele kaudu. Teisi seostatakse jälle hormoonitasakaaluga.
Igal juhul näitab ajakirjas Science avaldatud uuring, et inimese seksuaalsus on oluliselt keerukam kui mõned lihtsustavad mudelid on arvanud.