Nii et esmajärjekorras tuleb tegeleda noorte järelkasvuga. Doktoriõppesse ja järeldoktorantuuri saab muidugi meelitada inimesi ka väljapoolt, aga bakalaureuse- ja magistriõppe puhul on asi keerulisem. Ja tegelikult tulekski ju harida just Eesti noori, et viia Eesti ühiskonda rohkem teadmispõhist mõtlemist.
Kuidas Sinust teadlane sai?
Ma ei saa öelda, et ma sain teadlaseks, pigem nagu kasvasin. Ma pole seda kunagi niimoodi plaaninud. Selles lineaarses torus, mida mööda ma justkui esimesest klassist peale kulgesin, ei olnud kõrvaluksi, või kui oli, siis ma ei pannud neid tähele. Olen terve elu olnud kuidagi teaduse poole kaldu, sihuke piisavalt põikpäine, mittepraktiline ja piisavalt motiveeritud otsima vastust küsimustele, miks ja kuidas. Ja mind pole kunagi heidutanud, et sellel pole alati olnud praktilist väljundit. Mulle on piisanud, et minu töö kaudu saab inimkond targemaks.
Kõike ei pea saama kohe äris ära kasutada. Hea on, kui saab, aga alati ei saagi või saab hiljem. See on see alusteaduste võlu ja valu, et nad uurivad asju, mis ei tundu esmapilgul olevat inimesele kuigivõrd olulised. Aga see olulisus võib tulla ootamatult ja avalduda mõne täiesti üllatava nurga alt. Võid pusida kaua mingi probleemi kallal, mis tundub sulle endale huvitav, aga on absoluutselt ebaoluline, kuni see täiesti ootamatult oluliseks muutub. Kuni keegi avastab, et me saame selle abil äri teha. Näiteks avastasime Helsingi kolleegidega metsas orgaanilisi ühendeid mõõtes, et sama mehhanismiga on võimalik mõõta lõhkeainete sisaldust õhus. Sellest mõttest kasvas välja firma, mis arendab massispektromeetrial põhinevat lõhkeainete tuvastamise tehnoloogiat, seadmeid, millega saab mõõta, kas sul on taskus pomm või ei ole. Metsas männimetsalõhna mõõtes ei osanud keegi meist aimatagi, et neidsamu atmosfäärifüüsika uurimismeetodeid kasutav firma on saanud paar aastat hiljem juba mitme miljoni eest investeeringuid.
Seega oleks väga lühinägelik rahastada ainult rakendusteadust ja äritegevust, sest tõelised innovatsioonid tulevad ikkagi alusteadustest. See on see koht, kus mõeldakse välja midagi täiesti uut või siis midagi sellist, millele keegi pole varem mõelnud ja millele leitakse rakendus alles hiljem. See on investeering tulevikku. On ju küll avastusi, mis on olnud aastakümneid lauasahtlis, enne kui nad on jõudnud mõne firma patendiriiulisse.
Kuidas Pärnu poisina Tartuga harjunud oled?
See, et meri on kaugel, tekitas alguses küll kerget klaustrofoobiat, aga õnneks on siin jõgi, nii et polegi väga hull (muigab). Meil on olemas ka väike kummipaat, nii et läheme selgi suvel perega Lõuna-Eesti jõgesid ja järvesid avastama.
Tegelikult on Tartu väga äge koht, kus elada. Kui valid õige sõiduvahendi, siis saab igale poole 15 minutiga ja see on imeline ajavõit. Helsingis elasin äärelinnas, nii et suur osa ajast läks transpordi peale. Seda ma kohe kindlasti taga ei igatse. •
Heikki Junninen
Sündinud 10. juunil 1975. aastal Pärnus.
Õppis 1991. aastani Pärnu Lydia Koidula nimelises II keskkoolis,
12. klassi lõpetas 1993. aastal Sulkava gümnaasiumis Soomes.
2001. aastal kaitses magistrikraadi keskkonnateaduste (keemia)
erialal Kuopio ülikoolis.
2014. aastal kaitses füüsika erialal Helsingi ülikoolis doktorikraadi tööga «Data cycle in atmospheric physics: From detected millivolts to understanding the atmosphere».
2001–2004 töötas nooremteadurina Euroopa Liidu ühisteaduskeskuses (JRC) Itaalias.
2005–2017 töötas Helsingi ülikoolis nooremteaduri, 2014. aastast teadurina.
2016–2017 tarkvaraarhitekt Oy-s Kärsa, mis arendas massispektromeetrial põhinevat keelatud ainete tuvastamise tehnoloogiat.
2017. aastast Tartu ülikooli füüsika instituudi atmosfäärifüüsika vanemteadur.
1. septembrist 2019 Tartu ülikooli keskkonnafüüsika professor.
Enam kui 140 teadusartikli autor või kaasautor.
2018. aastal arvati 1 protsendi maailma mõjuvõimsaima teadlase hulka.
Soome aerosooliühenduse liige.
Vabal ajal meeldib käia looduses ja kalal ning lohesurfata.
Vabaabielus, peres kasvab kaks tütart ja koer Pipi.