Tallinn 800: kritseldused vaha sees

Varaseimad säilinud märgid kirjasõnast Tallinnas on kirjapulgad, millega kritseldati vahatahvlitele ajutisi ülestähendusi, kirjutab arheoloog Erki Russow.

Millal ja kust jõudis kirjaoskus Eestisse, on üks selliseid küsimusi, mis jääb alatiseks lõpliku vastuseta. Kui lähtuda esimestest säilinud tekstidest, siis seostub kirjasõna levik mõistagi esmajoones siinse ala kristliku maailma rüppe haaramisega 12. sajandi lõpus, 13. sajandi alguses ning uut tüüpi suhtlusvõrgustiku tekkega.

Ent kahe kirjakultuuri ammu omaks võtnud piirkonna – Skandinaavia ja Loode-Venemaa – vahele jäänuna pidi kirjutamise ja lugemise kunst Eestis juba varem kas või kaudselt tuttav olema. Kas see jäi rauaaja lõpupoole passiivseks teadmiseks, mida kogukonnasiseselt ei rakendatud, või kasutas muinasühiskonna ärksam osa kirjamärke meenutavaid sümboleid argiülestähenduste tegemiseks, pole olemasoleva arheoloogilise ainese põhjal võimalik hinnata. Nõndasamuti nagu ka seda, kui palju võisid kirjaoskuse levikule kaasa aidata siit pärit, kuid mõnes kristlikus kloostris õppinud noormehed.

Meie senised asjakohased leiud lubavad vaid tõdeda, et esimesed sõnadega kaunistatud esemed (nt võõramaised mõõgad) pärinevad hiljemalt 10. sajandist ning vahel kirjutusvahendina tõlgendatavad muinasaegsed rõngasteravikud on mujal siiski rohkem tuntud rõivakinnitusnõeltena, ehkki alternatiivset kasutusviisi ei saa muidugi välistada. Ent teadaolevalt ainus esiajalooline ning vaieldamatult kirjapulgana määratletav asi on vaid üks kümmekond aastat tagasi Läänemaalt Uugla põletusmatustega kalmistult leitud 12. sajandi metallstiilus.1 Kuidas ja mis põhjusel jõudis vahatahvlile kirjutamiseks mõeldud ning Tüüringis või Alam-Saksimaa lõunaosas valmistatud ese rauatööga jõukust kogunud Lääne-Eesti külakohta, sellest maapõu vaikib.

Dominiiklaste kloostrist 1950. aastatel leitud metallstiilus dateeriti varem 14. sajandiga, kuid kuulub dekoorilt Lääne-Euroopas 12.–13. sajandil tehtud kirjapulkade sekka. Sageli leitakse selliseid asju 100–200 aastat hilisemast leiukontekstist, sama võime eeldada ka Tallinna puhul. Foto: Tallinna Linnamuuseumi arheoloogiakogu, TLM 10628: 1; joonis: Kersti Siitan, foto: Jaana Ratas

Ka 13. sajandi Tallinna arheoloogiline leiukogum on kirjakultuuri osas üllatavalt sõnaaher olnud, piirdudes siiani vaid ühe, kuid see-eest väga esindusliku esemega. Ometi pole põhjust arvata, et leiukasinus viitaks kirjaoskuse erakordsusele tärkavas kaubalinnas, kaugel sellest. Teksti lugemise ning sõnade ülestähendamise kunst oli siin kindlasti suhteliselt laialt tuntud juba linnaelu algaegadest alates, sest seda vajasid iga päev nii vaimulikkond, linna ja linnuse valitsejad kui ka äritehingute talletamisest huvitunud kaupmehed.

Kui suur võis olla kirjaoskajate osakaal Tallinnas, on muidugi raske kindlaks teha, kuid 13. sajandi kirjasõna ja sellega seotud ainese napp säilimine peitub rohkem kõrvalistes põhjustes kui kirjakunsti elitaarsuses. Ühest küljest peeti toona igavese alalhoidmise vääriliseks vaid linna toimimiseks vajalikke alusdokumente ja kirjavahetust, kirikutes-kloostrites nimetatute kõrval ka raamatuid-käsikirju. Mõnda sellest on jõudnud praeguseks Tallinna linnaarhiivi kogudesse.2 Samas peeti suuremat osa n-ö tarbetekstidest ja sellega seotud ainelisest kultuurist teisejärguliseks ning seetõttu leidsid ajutise iseloomuga märkmed oma lõpu peatselt pärast kasutuks muutumist. Sestap pole imestada, et sääraseid, valdavalt kergesti lagunevast materjalist infokandjaid pole meieni jõudnud. Nagu näitavad ka teiste hansalinnade asjaomased arheoloogilised leiud, on kirjutamise-lugemisega seotud esemed meieni jõudnud enamasti vaid erakordselt heade säilimistingimuste korral.

Tallinna seni ainus 13. sajandisse paigutatav kirjapulk – lohekujutisega metallstiilus – esindab just sellist ajutise iseloomuga märkmete tegemisega seotud kirjakultuuri. Nüüdseks murdunud otsaga kirjutusvahendiga tehti kloostrimüüride vahel mesilasvahaga kaetud tahvlikestele ülestähendusi, mis hiljem hoolikalt pärgamendile-paberile ümber kirjutati või siis kustutati pärast tarbetuks muutumist. Need võisid olla kloostrimajandusega seotud arveldused, aga ka näiteks kirjakonspektid jms. Küllap leidus samasuguseid töövahendeid ka Toompeal Eestimaa hertsogkonna kantseleis, samuti edumeelsemate kaupmeeste kodudes. Piltlikult öeldes võime stiiluse ja vahatahvli kasutamist võrrelda tänapäevase kollase märkmepaberiga, kuhu tehtud kritseldused satuvad peatselt prügikasti.

Rikkaliku ornamendi ning algselt ka kullatud kirjapulga puhul võib tekkida küsimus, miks pidi pigem olmetekstide loomisega seotud ese sedavõrd esinduslik olema. Vastus peitub 13. sajandist paar aastasada varasemas ajas, mil seni valdavalt vaid kloostrites ja laiemalt vaimulikkonna seas levinud kirjutamisoskust hakkasid infotalletamise viisina (nt maksud-andamid) hindama esmalt feodaalid, hiljem ka üha enam paikseks jäänud kaupmehed. Uus või pigem küll äraunustatud vana tehnoloogia – sest vahatahvlile kirjutati juba antiikajal – vajas algul elitaarse oskusena ka seisusekohast väljanäitamist. Ja nii hakati 10. sajandi paiku Kesk-Saksamaal Harzi piirkonnas tootma hoolikalt viimistletud pronksist kirjutusvahendeid, mis päädis 12.–13. sajandil Pariisis valmistatud elevandiluust kunstipäraste vahatahvliraamatutega.

Valik 15. sajandi stiiluseid Tallinnast – ajast, mil kirjutamisoskus oli vaimulikkonna kõrval laialt levinud ka kaupmeeste ja käsitööliste seas. Kasutatud materjal ning varasemast lihtsam teguviis näitavad, et kirjutuspulk on muutunud puhtpraktiliseks tarbeesemeks. Foto: TLÜ arheoloogia teaduskogu, AI 7909: 443; AI 7575: 1479; AI 6480: 1393, AI 7575: 1630; AI 6480: 1495; foto: Jaana Ratas

Tallinna tekke aegadeks oli kirjutamisoskus oma harukordsuse suures osas minetanud ning detailse dekooriga stiiluste asemel tulid märkmete tegemiseks ajapikku kasutusse oluliselt lihtsama tegumoega instrumendid. Meie arheoloogilises aineses ilmneb see 14.–15. sajandi leide vaadeldes: pronksist stiiluste asemele ilmusid odavamast materjalist ning vähema kaunistusega kirjapulgad, mis võisid imiteerida edevamaid kirjutusvahendeid, aga ei pruukinud. Esemete rohkus võrreldes varasemaga viitab samuti kirjaoskuse laiemale levikule hiljemalt 15. sajandist, kuigi valdavalt Tallinna ajalooliste eeslinnade täitekihtidest saadud stiilused ei võimalda üldistada, milline oli kirjakunsti sotsiaaltopograafia hiliskeskaegses linnaruumis.

Ent Toompeal asunud toomkool, all-linnas tegutsenud haridusasutused ja koduõpe tagasid selle, et hiljemalt 14. sajandi keskpaigast oli kirjaoskus vähemalt algtasemel suure osa kaupmeeskonna ning käsitööliste seas levinud. Ilmselt vaid arheoloogilise ainese ebaühtlase säilivuse tõttu on esimesed kaupmeeskonnaga seostatavad kirjatarvete leiud samast ajajärgust.

Tallinna esimene «arheoloogiline» vahatahvlileid saadi 1959. aastal üllatuslikult Lai tn 5 ehitustöödel keldri lae ja tala vahelt. Tahvli serval olevad augud osutavad, et tegemist on vaid ühe lehega mitmeosalisest vahatahvliraamatust. Foto: Eesti Ajaloomuuseumi kultuurilooline kogu, AM 35875 K 13125; foto: Andrus Anderson

Tallinna hiliskeskaegset kirjakultuuri avab arheoloogilise poole pealt kõige avaramalt aga hiljutine leiukogum Kalamajast Jahu tänavalt. Suurepärase sissevaatena 15. sajandi hansalinna olmesse kinnitavad sealsed leiud kirjasõna muutumist massikultuuri osaks: lauseid, fraase, nimesid ja tähti võib näha pea igat liiki esemetel alates ehetest ja rõivadetailidest kuni mööbli ja lauanõudeni; ühel juhul on sõna-kaks sisse kraabitud isegi luisule. Ent leidude seas on ka arvukalt vahetult kirjutamisega seotud asju, sealhulgas ka lõhutud vahatahvel – mine tea, äkki on see kooliorjusest tingitud koolistressi vanim tõend Eestis?

Sellised käepidemega vahatahvlid kujutasid endast kooliõpilase „harjutusvihikut”, kus vaha sisse kirjutatud laused ja tehted esitati õpetajale ülevaatuseks. 2018. aasta leid Jahu tänavalt vahetult pärast avastamist, kokku leiti sealt kolm vahatahvlit ning 11 stiilust. Foto: TLÜ arheoloogia teaduskogu, AI 7909: 11046; foto: Keiti Randoja

1 Vt nt Mati Mandel, Probegrabungen im unterirdischen Grabfeld mit Feuerbestattungen zu Uugla. – Archaeological Fieldwork in Estonia, 2009. Tallinn 2010, Abb. 2. Uugla leiuga sarnane stiilus Höxterist Saksamaal pärineb 12. sajandi I poolest.

2 Vt nt Tiina Kala, Käsikirjaline raamat Eestis. Tallinna Linnaarhiivi Toimetised, 11. Tallinn 2008.