:format(webp)/nginx/o/2018/02/16/7588679t1hedf6.jpg)
/nginx/o/2019/08/15/12468071t1h3c8f.jpg)
Vaktsiinivastaste argumendid ja uskumused pole kahe sajandiga kuigi palju muutunud. Küll aga on kordades kasvanud info levimise kiirus.
Suur ülevaade: kust sai alguse vaktsiinivastasus? (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
19. sajandi alguses levis vaktsineerimine kiiresti ja suurem osa elanikkonnast suhtus sellesse positiivselt. Samas põhjustas uus tehnika kohe ka umbusku, protesti ja hirmu – inimesed kartsid uue meetodiga kaasnevaid võimalikke ebameeldivaid üllatusi. Isegi mõned meedikud tundsid end ebakindlalt, kui kandsid inimestele üle potentsiaalset haigustekitajat. Paljud muretsesid selle pärast, et inimest nakatati looma viirusega. Sellist tegevust peeti ebakristlikuks. Ringlesid pilapildid inimestest, kellel kasvavad vaktsineerimiskohtadest veisepead välja. Leidus ka neid, kes ei uskunud haiguste nakkuslikku olemust ning arvasid, et rõugeid tekitab atmosfääris lagunev orgaaniline aine. Seega on vaktsineerimisvastane liikumine enam kui 200 aasta vanune nähtus.
/nginx/o/2019/08/15/12468094t1ha06b.jpg)
Kuna vaktsineerimine andis väga häid tulemusi, muutus see mõnel pool Euroopas ning USA osariikides sunduslikuks. Inglismaal sai laste vaktsineerimine kohustuslikuks 1853. aastal. Seadusest kõrvalehiilivaid vanemaid karistati trahviga. Otsus tekitas pahameelt, sest paljude meelest rikuti niimoodi vabadust ja võeti kontroll lapse keha üle. Ilmus ohtralt vaktsiine halvustavaid raamatuid ja ajakirju. Vaktsiinivastased tõstsid pead ka mujal Euroopas ja nende tegevuse tõttu oli raske säilitada vajalikku immuniseerituse taset. Kui Stockholmis puhkes 1873. aastal rõugeepideemia, oli sealne vaktsineerituse tase madalam kui 40 protsenti. Alles siis, kui haigus nõudis aastaga üle 1000 elu, hakkas vaktsiinist keeldujate arv vähenema.
Inglismaal jõudis vaktsiinivastane liikumine haripunkti 1885. aasta märtsis, kui Leicesteris toimus ligi 100 000 osavõtjaga meeleavaldus. Pärast seda sündmust moodustati kuninglik komisjon, kes kuulas ära nii vaktsineerimise vastased kui ka pooldajad. Komisjon otsustas seaduseid leevendada. 1898. aastal kaotati karistused vaktsineerimisest keeldujatele ja skeptilistel vanematel lubati taotleda lastele vabastust vaktsineerimisest. 20. sajandi alguses hakkas vaktsiinivastaste hääl raugema. Elanike usk meditsiini võimekusse paranes ja usaldus tervishoiusüsteemi vastu kasvas.
Vaktsiinivastaste argumendid ja uskumused pole kahe sajandiga kuigi palju muutunud. Küll aga on kordades kasvanud info levimise kiirus. Vastuseisu põhjustavad näiteks kahtlus vaktsiinide vajalikkuses, hirm riskide ja kõrvaltoimete ees, mure immuunsüsteemi «ülekoormamise» pärast, usaldamatus tervishoiusüsteemi ja vaktsiinitööstuse vastu ning libainfo levik. Samuti mängivad rolli usulised eelarvamused. Eriti murelikud on moslemite kogukonnad, sest vaktsiinidel puudub halal-sertifikaat.
Vanemad soovivad oma lastele mõistagi parimat. Kahjuks komistatakse «parima» otsingul pahatihti teabe otsa, millel pole teaduslikku väärtust. Mida arvata näiteks islamimaailma sotsiaalmeedias levivast infost, et vaktsiinid on juutide plaan moslemite nõrgendamiseks? Vaktsiinide kohta liigub suurel hulgal müüte, mis võivad mõjutada inimeste hoiakuid. Maailma terviseorganisatsioon (World Health Organization, WHO) liigitab vaktsiinides kahtlemise maailma 10 suurima tervishoidu ohustava teguri hulka.
Vaktsiinid ei põhjusta autismi
Vaktsiinid on iseenda edu ohvrid. Tänu vaktsiinidele on paljud haigused muutunud nii haruldaseks, et meil puudub reaalne ettekujutus nende olemusest. Küll aga on peaaegu igaüks näinud autistlikke lapsi ja see pole meeldiv vaatepilt.
/nginx/o/2019/08/15/12468097t1h7c38.jpg)
1998. aastal ilmus ajakirjas The Lancet artikkel, mis tekitas palju kõmu. Inglise arst Andrew Wakefield oli uurinud 12 last, kellel oli sooltepõletik ning käitumishäired, sealhulgas autism. Enamikul juhtudel olid laste haigusnähud ilmnenud pärast nende immuniseerimist leetrite, mumpsi ja punetiste liitvaktsiiniga (nn MMR-vaktsiin). Artiklis väljendati arvamust, et vaktsiini ja kirjeldatud haigusnähtude vahel võib olla seos. Samas nõustuti, et saadud tulemused ei tõesta sellise seose olemasolu.
Peagi andis Wakefield videointervjuu, kus teatas, et MMR-vaktsiini ja autismi vahel on põhjuslik seos olemas. Ta selgitas, et arenguhäirete tekkimist soodustab liitvaktsiin, mitte üksikud vaktsiinid. Lõpetuseks soovitas Wakefield MMR-vaktsiinist loobuda ja asendada see monovaktsiinidega.
Wakefieldi väljaütlemised muutusid üleöö tunnustatud teadmiseks. Ajakirjandus leiutas kiiresti täiusliku loo, mille tegelasteks olid ohvrid (lapsed ja nende vanemad), kelmid (vaktsiinide pealt kasu teeniv ravimitööstus) ja konspiraatorid (teadlased, kes aitavad valitsusel avalikkuse eest tõde varjata). Tekkinud segaduses keeldusid paljud täielikult vaktsiinidest. Suurbritannia ja USA juhtivad väljaanded ning teleprogrammid intervjueerisid nördinud lapsevanemaid, kelle normaalselt arenevatel lastel olid pärast MMR-vaktsiini manustamist ilmnenud autismile viitavad käitumisjooned. Juristidki ei jätnud juhust kasutamata ja algatasid vaktsiinitootjate vastu mitmeid kohtuprotsesse.
Mõni aasta hiljem tuli ilmsiks, et Wakefieldi uurimus oli läbinisti võltsing. Selgus, et tema tööd rahastasid juristid, kes otsisid võimalusi vaktsiinitootjate kohtussekaebamiseks. Lisaks oli Wakefield aasta enne kõmulise artikli ilmumist taotlenud patenti enda loodud leetrite monovaktsiinile. Seega oli ta otseselt huvitatud MMR-vaktsiini keelustamisest. Lisaks avastati, et artiklis oli laste tervisliku seisundi kohta esitatud väärandmeid. Lapsevanemate tunnistustest selgus, et kirjeldatud sümptomid esinesid kõige rohkem kahel uuringus osalenud lapsel. Karistuseks pidi Wakefield loobuma arstilitsentsist.
/nginx/o/2019/08/15/12468105t1h6b5e.jpg)
Pärast Wakefieldi libaartiklit on vaktsiinide ja autismi vahelise võimaliku seose tuvastamiseks läbi viidud arvukalt uuringuid. Näiteks 2014. aastal avaldati ajakirjas Vaccine analüüs, mis hõlmas ligi 1,3 miljonit last. See mahukas töö ei tuvastanud seost vaktsineerimise ja autismispektri häirete esinemise vahel. Äsja lõppes Taanis 10 aasta pikkune uuring, milles osales rohkem kui 650 000 last. Tulemustest selgus, et MMR-vaktsiini saanud laste seas esines autismi isegi mõnevõrra vähem!
Mugav on uskuda, et kõik vaktsineerimisele järgnev peab olema põhjustatud vaktsiinidest. Paraku on see kõige tavalisem põhjuse ja tagajärje vale seostamine. MMR-vaktsiini saavad lapsed samas eas, mil võivad ilmneda ka esimesed autismile viitavad tunnused. Mõnikord võib olla raske tunnistada, et tegu on juhusliku ajalise kokkulangevusega.
:format(webp)/nginx/o/2019/08/15/12468091t1h470d.jpg)
Elavhõbe ja alumiinium
Kui üks ravimipurgike sisaldab mitu doosi vaktsiini, on väga oluline tagada, et vaktsiin püsiks steriilsena. Saastumise vältimiseks hakati 1930. aastatel mitmedoosilistesse rohupudelikestesse lisama tiomersaali. See on antiseptiline elavhõbedat sisaldav ühend, mida muuhulgas on lisatud ka tätoveerimisvärvidele. Elavhõbe on tuntud kui mürgine aine ja mõistagi võib selle süstimine tekitada kõhedustunnet. Olgu mainitud, et Eestis on kasutusel ainult üheannuselised vaktsiinisüstlad ja tiomersaali nendes ei leidu.
2005. aastal šokeerisid maailma Robert F. Kennedy jr kirjutised ja esinemised. Mõjukas jurist süüdistas USA valitsust selles, et lastele süstitakse 24 vaktsiini ja kõik need sisaldavad autismi tekitavat elavhõbedat. Tegelikult ei leidunud tema väidetes kübetki tõtt. Tol ajal soovitati USA-s kuni 12-aastatele lastele süstida vaid kaheksat vaktsiini ja tiomersaali ei sisaldanud neist ükski. Meditsiiniorganisatsioonid ja vaktsiinitootjad olid juba aastaid varem otsustanud tiomersaali vaktsiinidest eemaldada, et vähendada keskkonda sattuva elavhõbeda kogust. Pole olemas selgeid teaduslikke tõendeid, et imepisikesed kogused tiomersaali võiksid inimorganismi kahjustada. Kui tiomersaal tõesti põhjustaks arenguhäireid, oleks autismijuhtude arv pidanud pärast selle vaktsiinidest eemaldamist vähenema. Ometigi seda ei juhtunud.
/nginx/o/2019/08/15/12468112t1h3175.jpg)
Veel on kõneainet pakkunud mõnedes vaktsiinides sisalduvad adjuvandid, mida lisatakse immuunvastuse kiirendamiseks ja võimendamiseks. Adjuvandid tagavad, et organism toodab vaktsiinis sisalduvale antigeenile vastuseks rohkem antikehi. Kõige tavalisemad adjuvandid on alumiiniumi soolad. Teadlased möönavad, et hetkel pole võimalik täpselt hinnata vaktsiinides sisalduva alumiiniumi neurotoksilisust, sest vastavaid populatsioonipõhiseid uuringuid pole tehtud. Samas teame, et lapsed puutuvad alumiiniumiga kokku juba sünnist peale. Seda elementi leidub näiteks toidunõudes ja -pakendites ning isegi joogivees. Immuniseerimisega saadav alumiiniumihulk on ohtlikust tasemest kõvasti väiksem. Puuduvad igasugused vettpidavaid andmed selle kohta, et need pisikesed kogused võiksid olla neurotoksilised ja seotud autismiga. Turvatunde tagamiseks uuringuid jätkatakse.
Tõsised kõrvalnähud on väga harvad
Lõviosa vaktsineerimisega seotud kõrvalnähtudest ei ole otseselt vaktsiini põhjustatud, vaid tulenevad vaktsineerimise läbiviimise nõuete eiramisest, vaktsiini valest käitlemisest või ebaõigest manustamisest. Iiveldustunnet ja minestamist võib põhjustada ka see, kui inimene kardab süstimist. Mõned vaktsineerimisele järgnevad probleemid ilmneksid ka siis, kui vaktsineerimine jääks tegemata.
Tänapäevased vaktsiinid ei tekita enamikul vaktsineeritutest mingeid komplikatsioone. Siiski ei ole olemas ideaalseid vaktsiine, mis kaitseksid kõiki ja oleksid igaühele ohutud. Vaktsiinid võivad põhjustada soovimatuid kõrvaltoimeid, kuid enamik neist on kergekujulised ja kaovad ruttu. Sellised kõrvalnähud võivad olla süstekoha valulikkus, punetus ja turse. Haruldased pole ka peavalu, palavik ja halb enesetunne.
2018. aastal edastasid patsiendid ja tervishoiutöötajad Eesti ravimiametile 113 teatist vaktsiinide võimalike kõrvaltoimete kohta. Nende hulgas oli üks surmajuhtum, kus tuberkuloosivaktsiini manustati nõrgenenud immuunsusega väikelapsele. Tõsiseid kõrvaltoimeid kaasneb kaasaegsete vaktsiinidega äärmiselt harva. Maailma allergiaorganisatsiooni (WAO) andmetel on vaktsiinide mõne koostisosa põhjustatud allergilise reaktsiooni tekkesagedus 1 : 50 000 kuni 1 : 1 000 000 ja eluohtliku anafülaktilise šoki esinemissagedus 1 : 100 000 kuni 1 : 1 000 000. Iga vaktsiini puhul on see näitaja pisut erinev. Tõenäosusteooria järgi kutsuks kõigi Eesti elanike korraga vaktsineerimine esile 1–26 allergilist reaktsiooni. Anafülaktilised ja allergilised reaktsioonid tekivad üldjuhul 5–30 minutit pärast vaktsineerimist. Seetõttu on mõistlik jääda mõneks ajaks pärast süsti tervishoiuasutusse jälgimisele.
Arvestades seda, kui ulatuslikult vaktsiine kasutatakse ja kui vähe esineb tõsiseid kõrvaltoimeid, võib öelda, et tegu on väga ohutute medikamentidega. Näiteks difteeriavaktsiin võib põhjustada anafülaktilise reaktsiooni 0,0002% vaktsineeritavatest, seevastu haigusesse nakatunute seas on suremus kuni 10%. Seega on vaktsineerimisest tulenev kasu igal juhul suurem kui infektsiooniriskid.
/nginx/o/2019/08/15/12468078t1h3e80.jpg)
Veenmise teadus
WHO hinnangul päästavad vaktsiinid igal aastal 2–3 miljonit inimelu. Vaktsiinide tähtsus ja efektiivsus üksikisikute ja elanikkonna kaitsmisel ning parema elukvaliteedi tagamisel on väljaspool kahtlust. Ometigi on kogu vaktsineerimise ajaloo vältel leidunud vaktsiinide suhtes skeptiliselt meelestatud isikuid.
Vaktsiine ümbritsevad müüdid kujutavad endast keerulist probleemi. Müüte murda püüdvad teadlased võivad fanaatikutelt valusasti mööda nina saada. Paljud müütidesse uskujad tõlgendavad vandenõuteooriate ümberlükkamisi kui järjekordseid «tõe» kinnimätsimisi. Ometigi tuleb müütide murdmisega tegelda, et vaktsiinivastastel oleks vähem pidepunkte.
Kolm aastat tagasi ilmunud mahukas uurimus näitas, et inimesed usaldavad vaktsiine, kuid usalduse määr varieerub riigiti. Mida paremini on tervishoiuteenused riigis kättesaadavad, seda rohkem leidub skeptikuid. Kõige umbusklikemaks osutusid prantslased, kellest koguni 40 protsenti on vaktsiinide suhtes negatiivselt meelestatud. Arenenud riikides on viimasel ajal ette tulnud vaktsiinide abil välditavate haiguste puhanguid, sest immuniseeritute arv on liiga väike.
Kõige rohkem valmistavad inimestele muret immuniseerimisega seotud riskid. Potentsiaalselt ohtliku aine organismi süstimine lapsele võib juba intuitiivselt tekitada ohutunde. Liberaalse maailmavaatega lapsevanemad leiavad, et kohustuslik vaktsineerimine rikub nende õigusi. Samal ajal jätkab pisike, kuid häälekas kogukond väärinfo levitamist ja vaktsineerimise pooldajate demoniseerimist. Kuidas veenda sellises olukorras murelikke lapsevanemaid oma last vaktsineerima? Küsimusest, kuidas võita vanemate usaldus, on saanud omaette teadusharu.
/nginx/o/2019/08/15/12468114t1h0d48.jpg)
Armastatud kirjanik Roald Dahl vaatas 1962. aastal ahastades pealt, kuidas tema 7-aastane tütar suri leetritest tingitud ajupõletikku. See juhtus vaid veidi aega enne leetrivaktsiini loomist. Aastaid hiljem pöördus Dahl emotsionaalse kirjaga teiste lapsevanemate poole, lootuses veenda neid, kes rumalusest või hirmust jätavad oma lapsed kaitseta. Kiri ringleb ka praegu, pärast hiljutisi leetripuhanguid. Kas selliste lugude levitamine aitab tõsta immuniseeritute hulka? Mõned pediaatrid usuvad, et hirmu vastu ei tohi võidelda hirmuga. Teised on seisukohal, et hirm paneb inimesi aktiivsemalt tegutsema.
2015. aastal viidi USAs läbi uurimus, kus osales 315 täiskasvanut. Nende hulgas leidus nii vaktsineerimise pooldajaid kui ka skeptikuid. Osalejad jagati rühmadesse. Esimene rühm pidi lugema teksti, kus selgitati, et vaktsiinid on ohutud ja vajalikud ning ei põhjusta autismi. Teisele rühmale näidati pilte nakkushaiguste all kannatavatest lastest. Lisaks luges teine rühm ühe ema jutustust sellest, kuidas ta pisipoeg leetreid põdes. Järgnevalt uuriti, kas saadud teave muutis katsealuste suhtumist vaktsineerimisse. Esimese rühma juures ei märgatud mingit muutust. Teise rühma suhtumine vaktsiinidesse oli paranenud.
/nginx/o/2019/08/15/12468154t1ha5e0.jpg)
Siiski suudeti veenda vaid neid, kes jätsid vaktsineerimised tegemata mugavusest. Veendunud vaktsiinivastaste positsiooni ei õnnestunud muuta. Psühholoog Cornelia Betsch selgitab: «Inimesed kalduvad arvama, et tegevusega põhjustatud õnnetus on halvem kui tegevusetusest tulenev. Siis on hea mõelda, et kui midagi juhtub, pole see nende süü, vaid saatus.»
Seega tasub keskenduda neile vanematele, kellel pole veel vaktsiinide osas kindlat seisukohta.
Eestis lubatakse vaktsineerimata lapsi kooli. USAs peavad vanemad selleks saama vastava loa. Osariigid püüavad muuta loa taotlemise keerulisemaks, et vaktsineeritute hulka suurendada. Mõnedes riikides karistatakse vanemaid, kes keelduvad laste vaktsineerimisest. Pakistanis pandi hiljuti 471 sellist isikut vangi. Malaisias on vaktsineerimata jätmine samaväärne lapse hülgamisega ja sellist käitumist lubab seadus karistada kopsaka rahatrahvi ja/või vangistusega. Austraalias ei maksta keeldujatele lapsetoetust.
Ükski tervishoius rakendatud vahend pole päästnud rohkem elusid kui vaktsineerimine. Mainimata ei saa jätta ka vaktsiinidest tulenevat rahalist kasu. Mida vähem kulub raha välditavate haiguste ravimisele, seda rohkem saab seda kasutada ravikvaliteedi tõstmiseks või teiste probleemide lahendamiseks. Ka täiskasvanud võiksid üle vaadata, mille vastu nad on vaktsineeritud ja kas oleks vaja mõnda vaktsiini uuesti manustada. Keegi ei pea põdema haiguseid, mille vastu on olemas kaitse.
Vaktsiinikohus aitab
1970.–1980. aastatel algatasid juristid USA-s ravimifirmade vastu mitu kohtuasja, väites, et vaktsiinid põhjustavad epilepsiat, müeliiti ja teisi haiguseid. Vastuseks lõpetasid firmad mitme vaktsiini tootmise. Tekkinud kriisi leevendamiseks käivitati 1988. aastal riiklik vaktsiinivigastuste hüvitamise programm, mida rahvasuus hakati kutsuma vaktsiinikohtuks. Korraga lahenes mitu probleemi. Ravimifirmad pääsesid koormavatest kohtuasjadest ja said jätkata vaktsiinide tootmist. Vaktsineerimise tõttu viga saanud isikutel ja nende peredel avanes võimalus taotleda kompensatsiooni. Iga ostetud vaktsiini hinnast hakkas väike summa laekuma vaktsiinikohtu fondi.
Tänaseks on vaktsiinikohtule esitatud üle 20 000 avalduse, millest ligi 6500 on rahuldatud. Kokku on vaktsiinikohtu kaudu välja makstud ligi 4,1 miljardit dollarit hüvitisi (ja advokaatide töötasusid). Kõige rohkem on hüvitatud gripivaktsiini süstimisega kaasnenud õnnetusi. See pole üllatav, kuna gripivaktsiine tehakse kõige rohkem. Üsna sagedased on süstlanõelast põhjustatud õlavigastused. Kui nõel satub õlaliigendisse, võib tekkida põletik ja eriti õnnetul juhul tuleb teha õlaoperatsioon. Kui vaktsiinikohus leiab, et vaktsineerimine on põhjustanud inimese surma, makstakse fondist kuni 250 000-dollariline hüvitis. Iga miljoni vaktsineerimise kohta tuleb keskeltläbi üks juhtum, mille puhul on makstud kompensatsiooni. See väike number kinnitab, et vaktsineeritud saada on kordades ohutum kui vaktsineerimata jääda.
Vaktsiinikohus on pälvinud tugevat kriitikat. 2006. aastal maksti hüvitist naisele, kes väitis, et B-viirushepatiidi vaktsiin põhjustas tal polüskleroosi. Veelgi kuulsam on Hannah Polingi juhtum, kellel diagnoositi mitokondri valgu defektist põhjustatud entsefalopaatia. Mõni kuu varem oli ta saanud ühe päeva jooksul viis erinevat vaktsiini. Mõlemal juhul jäi vaktsineerimise ja tervisehäire vaheline põhjuslik seos tõestamata. Praegugi laekub vaktsiinikohtule tuhandeid avaldusi, millega vanemad nõuavad kompensatsiooni lastele autismispektri häirete tekitamise eest.
/nginx/o/2019/08/15/12468084t1h7cab.jpg)
Artikkel ilmus algselt ajakirja Horisont suvises numbris.
Loe ka artikli esimest osa: Milleks vaktsineerida? Ülar Allas, Horisont 3/2019.
Ülar Allas (1977) on molekulaarbioloog. Tartu ülikoolis kaitstud doktoritöös uuris ta antibiootikumide toimemehhanisme ja antibiootikumiresistentsust. On koostööd teinud 2017. aasta Nobeli keemiaauhinna laureaadi Joachim Frankiga. Hetkel töötab Eesti maaülikoolis haridustehnoloogina. Tuntud ka kui DJ Smaddy.