Polaaruurija Enn Kaup: vaateid turismilaevalt Antarktika poolsaarele

Antarktika-uurija Enn Kaup võrdleb Antarktika kogemust teadlase ja turismigrupi juhina.

Tänapäeval on Antarktika tähtsaim ekspordiartikkel sealt saadav teadusteave piirkonna ning kogu Maa mineviku, oleviku ja tuleviku keskkonnast. Tegevusi maismaal 60. paralleelist lõunas otsustavad konsensuslikult Antarktika lepingu hääleõiguslikud riigid (kes saadavad sinna ekspeditsioone, neid on praeguseks 29). Maavarade kaevandamine on keelatud vähemalt aastani 2048, keskkonnakaitse reeglid on väga karmid. Jätkub reguleeritud, ettevaatuspõhimõttest lähtuv kala- ja krillipüük Lõunaookeanis.

Eeselpingviinid Cuverville'i saarel, 1. jaanuar 2019. Foto: Enn Kaup

Alates 1960ndatest areneb turism, mis käibelt on nüüdseks piirkonna tähtsaim majandusharu. Üha enam turiste kogu maailmast kasutab mugavat, kuigi kulukat võimalust astuda Maa viimasele kõnnumaale, nautida unustamatuid vaateid kaunitele maastikele, näha erilisi loomi. Suvel 2012/2013 külastas Antarktikat 34†000 turisti, kuid 2017/2018 juba üle 51†700, neist 43 000 ka maabus Antarktikas. Antarktika poolsaare piirkonnas ristleb igal hooajal veerandsada turismilaeva, igaüks teeb kümmekond reisi. Ehk võivad need turistide hordid Antarktika kordumatud loodusväärtused «surnuks armastada»? Milline on turismi mõju Antarktika keskkonnale, võrrelduna aastakümneid tegutsenud teadusjaamade mõjuga?

Esimest korda turistidega Antarktikas

Enn Kaup uuringutel Glubokoje järvel Schirmacheri oaasis 6. märtsil 2009. Foto: Enn Kaup

Olukord selgines mulle aastavahetusel 2018/2019 toimunud turismireisil Ushuaiast Lõuna-Shetlandi saarte ja Gerlache’i väina piirkonda. Olen aastakümneid uurinud järvi mandri vastaspoolel Ida-Antarktises, kus loodus paljuski erinev, osalenud mitme riigi üheksas ekspeditsioonis. Nüüd olin eksperdiks eesti turistidele, kes osalesid 11-päevasel reisil «Klassikaline Antarktika» laeval Sea Spirit.

Toimetus soovis mu reisimuljeid ka võrdluses Antarktika teadusekspeditsioonidega. Erinevusi oli, need algasid juba ettevalmistustest. Edukas ekspeditsioon algab põhjalikust ettevalmistusest. Amundsen kirjutas: «Võit kuulub sellele, kellel on kõik korras, ja siis nimetatakse seda õnneks; kaotus langeb osaks sellele, kes jättis võtmata vajalikud ettevaatusmeetmed, ja siis nimetatakse seda ebaõnneks.» Kui ekspeditsioonil külastatava teadusjaama läheduses on järvi, mõtled-otsustad, millist probleemi tahad lahendada ning millist metoodikat, aparatuuri ja abivahendeid vajad. Kõik tuleb hoolega ja loopimiskindlalt pakkida ning suurem osa varem laeva või kaubalennukiga teele saata. Viimastel aegadel olen lennanud Tallinnast Hobartisse, Kaplinna või Punta Arenasesse ja sealt enamasti ekspeditsioonilaevaga Antarktikasse seilanud. Tihedates ettevalmistustes kulub vahel aasta, vahel mõni kuu, mil lisab jõudu kõrgendatud meeleolu, sest süda põksub rõõmsalt, justkui oodates taaskohtumist kallimaga. Lõpuks järvejääl esimest proovivõtuauku puurides tunned end koduselt, rahunenuna ja õnnelikult.

Koos teenekate Austraalia uurijatega Larsemanni oaasis 9. jaanuaril 1998, vasakult Patric Quilty, Phillip Law, James Burgess, Enn Kaup. Foto: Enn Kaup

Kõnesolev reis algas Ushuaiast Tulemaa saarel 27. detsembril 2018. Meid kogunes üle ootuste palju, 28 eestimaalast, reis toimus firmaga Poseidon Expeditions.

Reisiettevalmistused olid küll hoopis teised. Olen ikka püüdnud end kursis hoida Antarktika uurimisajaloo, ekspeditsioonidega minevikus ja nüüdisajal, aktuaalsega Antarktika teaduses. Mu põhimõte on, et teadlase missioon pole üksnes selgitada looduse saladusi, vaid neid ka rahvale teatavaks teha. Olen teinud vähetuntud Lõunamandrist esitlusi klassitubadest Lions klubini, ka avalikel õhtutel, kohvikklubides, rääkinud raadios ja televisioonis, korraldanud näitusi, avaldanud populaarteaduslikke artikleid ja raamatuid. Seda põhja tuli vaid täiendada teabega mulle vähem tuttava Antarktika poolsaare kohta. Abiks olid meie polaarklubi liikme, Scotti polaarinstituudi ajaloolase ja geograafi ning polaargiidi Robert Headlandi klubile saadetud lühikokkuvõtted. Väljasõiduks valmistasin ette Powerpointi esitlused publikule väga vähe tuntud Antarktika järvedest, mandri pisiloomadest ja taimedest, pingviinidest, üldiselt Antarktikast ning ka ülevaate eestimaalaste osast Antarktika uurimisel. Selleski tegevuses innustas väljavaade uueks kohtumiseks Antarktikaga. Vajalik riietus pärines eelmistest ekspeditsioonidest, pealegi oli eelseisvas Antarktika suves oodata pigem plusskraade.

Law-Racovita jaam Larsemanni oaasis, jaanuar 2009. Foto: Enn Kaup

Luksus võrreldes ekspeditsioonilaevaga

Sea Spirit on väike, hea manööverdusvõimega luksuslaev, ehitatud Itaalias 1991. aastal, hiljem ümber ehitatud, lisatud kõikumist vähendavad stabilisaatorid. Pikkus on 90,6 m, laius 15,3 m, süvis 4,2 m, kiirus 15 sõlme, jääklass 1D, reisijaid 114, meeskonnaliikmeid 72. Niipalju reisijaid on ülempiir, mis Antarktika turismifirmade liidu (IAATO) reeglite järgi lubab maabumispaigas korraga maale kõik reisijad. Kui reisijaid on näiteks 200, siis võtab ühes paigas kõigi maabumine terve päeva ning üle 500 reisijaga ristluslaevadel tuleb piirduda Antarktise ilu pardalt imetlemisega. Meie seltskond maabus nii enne- kui ka pealelõunal. Meeskonda kuulus ka hotelli ja restoranipersonal, peamiselt filipiinlased.

Polaarturismilaev Sea Spirit Paradiisi lahel Gerlache'i väinas, jaanuar 2019. Foto: Enn Kaup

Teenindus oli väga viisakas ja püüdlik ning harjumatult luksuslik, kui ekspeditsioonilaevade omaga võrrelda. Restoran oli à la carte, kajutid avarad ja voodipesu kippus meie kajutiteenija Juan ülepäeviti vahetama, õnnestus küll teda pidurdada. Ekspeditsioonilaevadel on juhtunud, et magevee kokkuhoiuks sai dušši vaid kord nädalas, sedagi kõigest viieks minutiks!

Turistide teavitust Antarktikast, elamusi ja ohutust Zodiaci maabumistel saartele ja mandrile tagas 13-liikmeline professionaalne toimkond. Mõni näide. Magistrikraadiga saksa geoloog, teinud uurimisretki Islandile ja Gröönimaale; rootslannast õpetaja, kes viimasel aastakümnel tegutseb seiklusturismi giidina mootorkelguretkedel ja jalgsimatkadel Põhja-Rootsis, kajaki-, paadi- ja lumesõitudel Teravmägedel, kus ta praegu elab; venelane, kel magistrikraad polaarturismis Tromsø ülikoolist, töötanud giidina turismireisidel Novaja Zemljal, Franz Josephi maal ja põhjapoolusel. Mitmed tegid laevasalongis esitlusi polaarteemadel, kõik olid osavad Zodiaci juhid, et sõidutada turiste ka jäätükkide vahel. Maabumistel tagasid nad turistide ohutu liikumise ning jälgisid, et need ei häiriks pesitsevaid pingviine ja lesivaid hülgeid.

Meie reisipealik Huw Lewis-Jones ja tütar Nell. Foto: Enn Kaup

Reisipealik oli Huw Lewis-Jones, kel doktorikraad avastus- ja kultuuriajaloos Cambridge’i ülikoolist, töötanud kuraatorina Scotti polaarinstituudis ja Londoni meremuuseumis. Tema arvukaid raamatuid polaarteemadel on tõlgitud 15 keelde, viimasel ajal on tast saanud kogenud polaargiid ja Zodiaci juht. Huw’ vanaisa oli juhtinud kopterit sõjajärgsetes Briti Antarktika ekspeditsioonides siinsamas Antarktika poolsaarel. Huw’ abikaasa Kari Herbert oli reisil lektoriks. Kümnekuuselt läks Kari paariks aastaks oma ema ja isaga, kuulsa polaaruurija Sir Wally Herbertiga (kaardistas 1950ndatel ulatuslikult Antarktika poolsaart, ka meie turismireisi alasid, oli tõenäoliselt esimene, kes maitsi põhjapoolusele jõudis) elama inuiti külasse Gröönimaa kauges loodenurgas.

Aastatega kujunes temast innukas polaarreisija ja -fotograaf. Olin varem lugenud tema raamatut «Polar Wives» erakordsetest naistest, kes tugevalt toetasid oma polaaruurijatest mehi ekspeditsioonidel või kodust. Sel reisil oli neil kaasas 8-aastane tütar Nell, kes sai astuda paigale, kus oli asunud vanaisa Wally talvitushütt! Milline väärika mineviku ja toimeka tänapäevaga polaarperekond!

Süstasõitjad Portal Pointi lähedas Gerlache'i väinas. Foto: Enn Kaup

Allpool paar teksti reisipäevikust.

29. detsember – esimene maabumine Greenwichi saarel

Kurss ikka SSO, pilves, nähtavus hea, Drake ikka vagane, tuult vaid 5 palli. Ookeanis on aga vana jõmm, mis laeva aeglaselt õõtsuma ja mõnegi südame läikima paneb. Lõunane laiuskraad on 60,6 ja temperatuur 2 kraadi, oleme saanud üle polaarfrondi, jõudnud Antarktikasse.

Huw tutvustab IAATO keskkonnakaitse nõudeid. Ei midagi endast kaldale maha jätta, sealt kaasa võtta üksnes fotosid, videoid ja kauneid mälestusi, liikuda vaid tähistatud radadel, mitte häirida linde ja loomi. Liikvel pingviinile võib läheneda 5 m, pesitsevatele 15 m peale. Punaste lippudega on tähistatud liikumisteed, kaks ristatud lippu ütlevad stopp. /.../ Toimkond kontrollib üle maaleminejate mütsid, püksid, selja- ja kaamerakotid, kõnnikepid, fotokolmjalad. Eriline tähelepanu taskutele, õmblustele, tõmblukkudele ja takjaskinnistele – et kuskil poleks võõraste maade pinnast, seemneid, eoseid ega prügi. Põliseks antakse kõigile uued punased parkad ja reisiks pestud kummikud. /.../ Pealelõunal siseneme Lõuna-Shetlandi Greenwichi saare Yankee Harbouri lahesoppi, see väärt tormivari sai nime 1820ndate USA hülgeküttidelt. Algab maaleminek, gruppidena siirdume, päästevestid seljas, ahtritekile, astume läbi desinfitseeriva jalavanni. Zodiaci parras on vastu tekiserva, kaks madrust haaravad mu kätest, et ma paati astudes ei väärataks, seal istutab paadijuht mu poordile. Midagi taolist pole ma Antarktika teadusekspeditsioonidel kogenud. Ühte paati mahub 10 inimest, paate on 11, meie oma nimi on Nansen. /.../ Maabume klibusel maasäärel, eeselpingviinide kolooniast annab kaugelt märku tugev guaanolõhn. Asub see kõrgemal terrassil, arvukus on ca 4000 pesitsuspaari. Seisatame terrassi all ja vaatame-pildistame nende toimetusi pesadel, toitumisretki merele. Silmame ka valjaspingviine, koos adeelia pingviinidega moodustavad need kolm liiki küünarjalgsete perekonna. Turistid on elevil, kuigi tibutab vihma ja on tuuline.

2. jaanuar – Gonzales Videla jaam mandril, Waterboat Point, Paradise Bay

Päikesepaiste, tuuletu, õhk 2, meri 1 kraad. Tšiili jaama ees viib kaldast üles korralik betoontrepp, üleval tervitab õhuväemundris aseülem ja juhatab mööda laudteed aamahoonete poole. Ütleb, et nad saabusid detsembris ja lahkuvad märtsis, 15 õhuväe lase hulgas on üks vallaline naine, meditsiiniõde. Kord kuus toob laev neile värskeid köögivilju ja posti, turismilaevadelt käib külalisi igal kolmandal päeval. Varemgi siin pesitsenud eeselpingviinid on tagasi hõivanud suurema osa jaamaalast, pesitsevad ka Neitsi Maarja kuju all ja meteoonni kõrval. Lõunamandri karjääri alustanud meteoroloogina püüan avada onni ust, ent riiv on kindlalt kinni roostetanud. Kuidas küll nad siin meteovaatlusi teevad? /.../ Suures hallis seintel on fotod-stendid paiga ajaloost. Jaam avati aastal 1951 kohal, kus kaks briti noormeest olid 1921–1922 talvitunud ümberpööratud vaalapaadi all, see on väikseima koosseisuga talvitus Antarktika ajaloos. Tšiili president Gonzáles Videla oli aastal 1948 üldse esimene Antarktist külastanud riigipea. Siinsamas müüakse suveniire, ostan dollarite eest Tšiili Antarktika- alade kaardi oma nime ja templitega ning saadan postkaardid tütrele, koduküla naabritele ja iseendale. Need antakse postile Punta Arenases, Eestisse jõudsid nad kolme kuuga. /.../ Messihoones pakutakse teed-kohvi ja küpsiseid, vestleme jaamaülema siinsest elust-tööst, ka Eestist ja Venest. Siin Antarktika poolsaarel kattuvad Tšiili ja Argentina nõudlusalad, ega nendegi suhted naabriga pole kõige soojemad. /.../ Pildistame jaama suunaviida juures, teel sadamasse näen pesal haruldast albiinopingviini, kel siiski musta karva tibud. Eemal jäätükil peesitab päikesepaistel üksik krabisööja hüljes.

Turismi mõju Antarktika keskkonnale

Mure on asjakohane. Märgin, et võimalike negatiivsete mõjude kõrval on sel nähtusel ka häid külgi, ehkki siin pole aruteluks ruumi. Turistid maabuvad selleks eraldatud paikades, seni pole teadusuuringud turismi olulist mõju näiteks pingviinidele näidanud. On hulk eriliselt kaitstavaid alasid, kuhu ka teadlased pääsevad vaid eriloal tähtsa uurimisvajaduse korral. Laevasõit saarestikes ja kitsastes väinades evib õlireostuse ohtu, seni pole seda veel juhtunud.

Kirjeldasin siin turistide keskkonnahoidlikku õiget käitumist. Tunnistan, et mu aastate 1998–2012 kogemusel oli Austraalia, Hiina, India, Venemaa, Tšiili, Korea ja Uruguai jaamades keskkonnakaitse üsna heal järjel, vastas üldiselt Antarktika (Madridi) keskkonnaprotokolli nõuetele. Erinevusi ilmnes eri rahvaste puhul, ent olukord oli palju parem võrreldes 1970ndate ja 1980ndatega.

Samblad ja samblikud Paradiisi lahe rannakaljudel Gerlache'i väinas, jaanuar 2019 Foto: Enn Kaup

Meie Sea Spiriti turistidel vedas väga ilusate ilmadega, reisil saime 13 ca kahetunnist maabumist. Seega iga meie turist viibis saartel ja mandril kokku umbes ühe inimpäeva. Liialdatult eeldades, et kõik sesoonil 2017/2018 Antarktikas maabunud 43 000 turisti olid maal samuti ühe ööpäeva, saame 43 000 inimpäeva, mis iseloomustab aastast turistlikku koormust Antarktika keskkonnale. Võrdluseks: aasta kestel talvitub Antarktika teadusjaamades ca 1000 inimest, neile lisandub 4000 seal keskmiselt 100 päeva viibivat suvetöötajat. Saame, et teadusjaamade aastane koormus on 765 000 inimpäeva ehk 18 korda suurem turismi mõjust. Ent vahe suureneb tuntavalt, mõeldes teadusjaamades toimuvale hoonete ja teede rajamisele, roomik- ja õhutranspordile jms.

Teadusuuringud näitavad, et viimase 70 aastaga Antarktika poolsaarel ilmnenud suur kliimasoojenemine on põhjuseks suurtele muutustele kohalikus looduskeskkonnas. Talvise merejää järsk vähenemine on sundinud näiteks adeelia pingviine pesitsema kaugemale lõunasse ja suurendanud vaba vett eelistavate eeselpingviinide arvukust. Nägimegi reisil vaid üksikuid adeelia pingviine. Soojenemisega kaasneb sademete kasv. Meiegi nägime, et veel aastavahetusel oli pingviinidel väga vähe tibusid, sest nad olid pidanud ootama lume sulamist kivistel pesitsusnõlvadel.

Artikkel ilmus algselt GO reisiajakirja juunikuu numbris ja on Postimehes avaldatud ajakirja loal.