:format(webp)/nginx/o/2019/01/08/11701693t1hbe8a.jpg)
/nginx/o/2019/08/02/12428077t1h2c02.jpg)
Edevaim Tallinnast leitud 13. sajandist pärit luksusnuga võib olla jõudnud siia nii Gröönimaalt kui ka Novgorodi kaudu Valge mere äärest, kirjutab arheoloog Erki Russow.
Tallinn 800: tükike luksust Arktikast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valdav osa Tallinna 13. sajandi arheoloogilistest leidudest kujutab endast omaaegset odavat olmekraami, mis on maapõue sattunud pärast kasutuks muutumist või pudenenud näppude vahelt ning jäänud algsel omanikul ühel või teisel põhjusel üles leidmata. Ainult haruharva tuleb linna algusaegadesse kuuluvate ning paksude kultuurkihtide kaevamisel päevavalgele esemeid, mida võib pidada erandlikuks, et mitte öelda luksusesemeks. Tavaliselt on ka sellisel puhul asi minema visatud pärast purunemist, kui seda ei saanud enam kasutada ning varasem sümboolne väärtus edevus- või hardusobjektina oli kadunud.
Selline väärisesemete harv esinemus keskaegse linna pinnases ei ole midagi erakordset, sest suurema väärtusega artefaktidel hoiti paremini silma peal ning neid pärandati ehete vms näol põlvest põlve, kuniks hõbe ja kuld jõudsid otsaga tagasi kullasepani ning omaaegsest iluasjast jäi järgi peotäis pudemeid – erinevalt maakohtadest, kus raha ja väärtasjad peideti sageli kurja silma eest maapanka. Nii kohtab esimeste tallinlaste kaotatud maja- ja rõivakraami seas vaid üksikuid hõbeehteid ning omaaegset luksust või uhkusasju võime ennemini vaimusilmas ette kujutada kui käega katsuda.
Siiski leidub õnnelikke erandeid. Üks selliseid on 2000. aastal vanalinna põhjaosas toimunud päästekaevamistel ilmsiks tulnud leid, mis esmapilgul tundub mittemidagiütlevana, kuid osutub lähemal vaatlusel harukordseks ja ainsaks omataoliseks kogu Eesti keskaegses arheoloogilises aineses.
/nginx/o/2019/08/02/12428077t1h2c02.jpg)
See leid on pealtnäha ilmetu nuga, mis, tõsi küll, on Tallinna keskaegsete noaleidude seas üks kõige paremini säilinud eksemplar – 13. sajandisse dateeritud terviklikke nuge tuntakse Tallinnast vähem kui pool tosinat. Unikaalseks teeb selle noa mitte tema hea säilivus, vaid käepide. See on valmistatud morsakihvast, mida võib nii tänapäeval kui ka keskaja kontekstis pidada rohkem toredusesemeks kui lihtsaks argipäevaseks tarbevidinaks.
Morsakihvast käepidemega noa leiukoht tänase aadressiga Pikk 47 / Vaimu 2 on 13. sajandi Tallinna mõistes üsna tavaline kinnistu, mis jäi küll Raekoja platsi ümbritsenud linnatuumikust kaugele, kuid võis sarnaselt ümbruskonna kruntidele kasutusel olla juba asula esimestel tegutsemisaastatel. Samalt objektilt on leitud näiteks muinasaja lõpu ja keskaja piirimaile jääv karjalapärane kilpkonnsõlg. Nii nuga kui ka sõlg leiti täitepinnasest, mis võimaldab küll välja pakkuda eseme umbkaudse maapõue sattumise aja (u 13. sajandi lõpp – 14. sajandi esimene pool), kuid ei kõnele lähemalt midagi ei noa omaniku kohta ega terariista esmasest kasutusviisist. Seega jääb ainsaks võimaluseks vaadelda nuga ennast.[i] Laskumata siinkohal pikemalt Tallinna noa üksikasjalikku analüüsi, võib tõdeda, et küllap kasutati seda uhkel söögilaual, mitte käsitöölise argitoimetuste juures. Sellele viitab nii pikk ja sale teramik, aga veelgi enam käepideme materjal.
/nginx/o/2019/08/02/12428083t1hb224.jpg)
Morsakihv kui ilusa tekstuuri, hea poleeritavusega ja vastupidav tooraine oli keskaja kontekstis elitaarne kaup, millest tehtud asju kõlbas isegi selle maailma isandaile kinkida. Arvukad kirjalikud allikad sedastavad morsakihvade toomist Skandinaavia kuningaile ja kirikuisadele. Samuti oli nendest valmistatud esemete tootmine tihtipeale piiskopliku kontrolli all, näiteks Tallinnaga tihedalt seotud Roskilde ja Lundi töökodades. Ka laialt tuntud Lewise saare malendid on valmistatud morsakihvast ning viimaste aastate teadusuuringute põhjal seostatakse neid Trondheimi meistritega. Seda, kuivõrd kalliks tooraineks morsakihva peeti, näitab 1326. aastal Gröönimaalt Bergenisse jõudnud laevalast umbes 520 võhaga, mis ümber arvutatuna võrdus enam kui 4000 Islandi põllumehe aastamaksuga. Keskaegses Norras kaalus üks kihv üles enamiku norrakate aastatasu.[ii]
Niisiis pole põhjust kahelda, et Pika-Vaimu tänava nurgakrundilt leitud morsakihvast pidemega nuga oli hinnaline terariist, mille eest tuli lihtsast tegumoest hoolimata omal ajal välja käia kenake summa. Küll aga jääb asja lähemal hindamisel pisut lahtiseks, kust see nuga võis Tallinna jõuda. Võimalusi selleks on mitu.
Hiljutised täppisteaduslikud uuringud[iii] näitavad, et Tallinna noa valmistamise ja kasutamise ajal kuulus Euroopa morsakihvade ekspordis monopoolne seisund Gröönimaa asulatele. Sealt toodud töötlemata morsakihvad, -kolbad ning -nahad jõudsid mainitud Skandinaavia linnade kõrval ka mandri-Euroopa metropolidesse, Kölni ja Pariisi, konkureerides edukalt samal ajal taas tõusma hakanud elevandiluu impordiga. Kuna 13. sajandi tallinlastel oli kokkupuude kõikide nimetatud keskustega, võiksime ka siinse luksusasja siduda mõne lääne poolt Soome lahe kaldale jõudnud teelisega.
Ent see ei pruukinud siiski nii olla, sest Atlandi ookeani loodenurga kõrval peeti morskadele jahti mujalgi, täpsemalt Valge mere ääres. Ehkki selle kandi toorsaadused mängisid 12.–14. sajandi Lääne-Euroopas tähtsusetut rolli, jõudsid töötlemiseks mõeldud morsakihvad üsna Tallinna lähedale ehk Novgorodi. Tänaseks on sealt leitud üle 300 morsakihvast eseme, mida on enam kui üheski teises Euroopa keskaegses linnas ning sama moodi pärinevad need eelkõige piirkonna eliidiga seotud majapidamistest. Seega pole välistatud, et meie nuga jõudis Tallinna hoopis mõne hansakaupmehe kotis, kingitusena võõrustajalt või siis hoopis rõõmuks koju jäänud majakondseile. Selle poolt kõneleb ka noateramiku välimus.
Ent miks sattus kasutuskõlbulik luksusese 14. sajandi esimesel poolel koos peotäie potikildudega tüsedasse sõnnikukihti, jääb kardetavasti alatiseks vastuseta. Siin jääb arheoloogil teadmistest vajaka, ent see-eest saavad sõna sekka öelda kõik, kel ses osas häid mõtteid.
[i] Vt lähemalt Heidi Luik, Erki Russow, Morsakihvast käepidemega nuga Tallinnast. – Ülle Tamla & Valter Lang (toim.), Ajast ja ruumist. Uurimusi Mare Auna auks. Muinasaja Teadus, 25. Tallinn; Tartu, lk 107–124.
[ii] Xavier Dectot, When ivory came from the seas. On some traits of the trade of raw and carved sea-mammal ivories in the Middle Ages. – Anthropozoologica 2018, 53 (14), lk 159–174, siin lk 163–164.
[iii] Bastiaan Star, James H. Barrett, Agata T. Gondek, Sanne Boessenkool, Ancient DNA reveals the chronology of walrus ivory trade from Norse Greenland. – Proceedings of the Royal Society B, 285: 20180978.