Soomlaste polaarjaama juht Priit Tisler: A-faktor ehk Antarktika-faktor rokib täiega ja kogu aeg
Priit Tisler on käinud Antarktikas kokku kuuel ekspeditsioonil nii polaartalvel kui ka lõunapoolkera suveperioodil, viibides kohapeal keskmiselt kolm kuud. Ühtlasi on ta esimene eestlane, kellele on usaldatud Antarktikas polaarjaama töö juhtimine.
Teie tegemistele Antarktikas on GO Reisiajakirja lugejad kaasa elanud varemgi (vt 2016. aasta juuni GO Reisiajakiri „Antarktikas droone lennutamas”). Kuidas sai teist Soome polaarjaama Aboa juht?
Esimesed reisid Antarktikasse möödusid puhtalt teadustöö tegemise tähe all. Minu juhatada oli väike teadurite rühm, kelle ülesanne oli erinevate, peamiselt meteoroloogiliste mõõtmiste korraldamine ja läbiviimine. Tasapisi tekkis juurde kogemusi, tööandjapoolset usaldust ja sellega koos ka logistilisi kohustusi. Nii saigi minust kaks aastat tagasi Soome Aboa jaama ja ekspeditsiooni asejuht, kuid eelmisel polaarsuvel, st 2018/2019 oli mu õlgadel juba täielikult kogu Soome ekspeditsiooni ja Aboa jaama juhtimine.
Milline nägi välja igapäevane töökorraldus polaarjaamas?
Reisiseltskond ei olnud kuigi suur, kokku oli meid suvisesse lõunasse Põhjala talve eest seekord ära põgenemas kaheksa inimest. Neist kolm teadurit ja ülejäänud jaama igapäevase elu eest vastutavad inimesed. Reisi lõpupoole lisandus lühikeseks ajaks veel kaks spetsialisti. Aboa jaam on nn suvejaam. See tähendab seda, et suurema osa aastast seisab see tühjana, kuid novembrist veebruarini tehakse seal usinasti tööd. Teadurid panevad üles omi seadmeid ja teevad mõõtmisi. Muu seltskond tegeleb igapäevase olmega, jaama ja seal oleva tehnika hooldusega. Üldjuhul kuulub ekspeditsiooni koosseisu peale teadurite veel ekspeditsiooni juht, mehaanik, arst ja kokk. Igapäevane töö võib tunduda rutiinsena, kuid kindel päevarütm on üks teguritest, mis aitab hakkama saada pika polaarpäevaga. Eriti esimest korda Antarktikasse sattujatel tuleb mingil hetkel kätte see hetk, kui kaugele reisimise ärevus taandub äärmiselt piiratud võimalustega elukorralduseks. Ja kindlasti ei ole see tõdemus kõigile just kõige meeldivam.
Kõik päevad algavad hommikuse koosolekuga, kus käiakse läbi päevatööd ja tegemised. Ka söögikorrad järgivad kindlat graafikut. Pühapäeviti on kokal aga tavaliselt vaba päev ning muud ekspeditsiooniliikmed saavad võimaluse välja paista oma toiduvalmistamisoskuste ja retseptidega. Igapäevasest rutiinist aitavad üle saada hea seltskond, sportimisvõimalused, suur filmide ja muusika kogu ning hulganisti raamatuid. Nagu Soome jaama kohta võiks eeldada, siis ka igaõhtune saunaskäik kuulub Aboa jaama päevakavva.
Milline on arsti roll ekspeditsiooni vältel?
Arsti töö, pean silmas erialast tööd, on ideaalvariandis nullilähedane. Üheks ekspeditsioonile pääsemise eelduseks on tervisekontrolli läbimine ja kõikides riikides on see enamasti üsna range. Mõningad riigid võivad talvitujatelt nõuda lausa tarkusehammaste ja pimesoole eemaldamist. Ükski polaarjaam ei soovi võtta Antarktikasse inimesi, kes oleksid potentsiaalsed meditsiiniliste probleemide põhjustajad.
Seda just seetõttu, et vajaduse korral patsiendi evakueerimine on äärmiselt raske, kallis ja aeganõudev. Alati ei ole piisavalt lennuressurssi, et saata lennuk või kopter järele. Lisaks, kui ilmaolud on ebasoodsad, siis lennuk lihtsalt ei saa patsiendile järele tulla ja ei tulegi. Iga meditsiiniline probleem mõjutab otseselt kogu ekspeditsiooni korraldust, kuni selleni, et kogu ekspeditsioon ja planeeritud teaduslik või muu tegevus peatatakse. Olin ise sellises situatsioonis 2013. aastal Polarsterni talve reisil Antarktikas − ühe teaduri tervislik olukord halvenes ootamatult niivõrd, et võeti ette raske otsus alustada evakueerimisprotsessi ja kogu rahvusvaheline suur teadusprojekt lõpetati viivitamatult.
Eri jaamades on arstidel erinevad tööülesanded. Aboa jaamas on olnud nii üldarsti taustaga meedikuid kui ka anestesiolooge. Viimase reisi jooksul arstil oma erialaseid oskusi tõestada ei tulnud. Nii jäigi tema peamiseks ülesandeks hoolitseda arstikabineti ja üldise hügieeni, sh veega seotud temaatika eest ja korraldada meditsiinilist koolitust.
Kas meedik aitab ka psühholoogiliste murede korral?
Psühholoogiline nõustamine ei kuulu arsti pädevusse, juhul kui ta pole selle ala spetsialist. Küll on aga enne reisile pääsemist eelduseks psühholoogilised testid ja vestlused pädeva asjatundjaga. Muidugi võib kodustest eemal olek muutuda sõltuvalt inimesest raskeks. Interneti kasutamise võimalust Aboal kahjuks pole, seega ei mingit netis surfamist ega ka sotsiaalmeediat. Siiski on võimalus helistada satelliittelefoniga koju ja saata/saada tavalisi e-kirju.
Millised olid teie töised eesmärgid Aboal?
Ekspeditsiooni ettevalmistamine algab tavaliselt vähemalt aasta või kaks varem. Tuleb leida sobilikud inimesed, neid koolitada, läbi viia meditsiinilised uuringud ja psühholoogilised testid. Samuti panna paika kogu reisi plaan ja logistika. Ekspeditsiooni juht vastutab praktiliselt kõige eest. Kõigepealt, et inimesed saaks kohale. Ja kaasa võetud kogu vajalik varustus ning toit. Ja muidugi, et kõik reisi lõpus ka tervelt ning õnnelike ja rahulolevatena tagasi tulevad.
Aboa jaam asub Kuninganna Maudi maal, kaugel kõigist muudest jaamadest ning sinna reisimine võib ebasoodsate ilmastikutingimuste korral võtta üsna mitu nädalat. Kohale jõudes tuleb jaam talveunest «üles tõsta», generaatorid käima saada, mootorsaanid ja traktorid liikvele jne. Äärmiselt põnevaks teeb kohale saabudes asjaolu, et keegi meist ei tea, mis korras jaam on, kuidas see on vastu pidanud talvetormidele. Lisaks kuulub juhi ülesannete hulka muidugi jaama igapäevase elu juhtimine, otsuste (vahel ka ebameeldivate) vastuvõtmine, suhtlemine teiste jaamadega ja n-ö tsivilisatsiooniga.
Kuna minu taust on ilmateadus, siis võtsin enda kanda ka igapäevaste rutiinsete ilmavaatluste tegemise ja Aboa jaama ning jaamast eemal olevate meteoroloogiliste instrumentide hoolduse.
Mis sel korral oli teistmoodi võrreldes eelnevate ekspeditsioonidega?
Kõik ekspeditsioonid on erinevad. A-faktor ehk siis Antarktika-faktor rokib täiega ja väsimatult kogu aeg. Eeldada, et mitu korda lõunamandril viibinu teab Antarktikast kõike ja kõigest, oleks äärmiselt diletantlik suhtumine sellesse kaunisse mandrisse. Kuigi Aboa jaam on püsinud põhimõtteliselt samana, on siiski iga aasta midagi juurde ehitatud, parandatud, paremaks muudetud. Ka inimesed on erinevad. On nooremaid ja on vanemaid, eri taustade ja ootustega. Isiklikku kogemustepagasisse lisandus selle viimase reisiga meeletu vastutuse kandmise kogemus.
Kas tuli ette ka ootamatusi?
Ootamatuste vastu on väga raske võidelda. Rusikareegel on aga see, et mida paremini on ekspeditsioon ette valmistatud, seda parem on ka lõpptulemus. Kui ikka mingi instrument kohe reisi alguses katki läheb, siis on suure tõenäosusega ka teadusprogrammi edukas läbiviimine suures ohus ja väga suur hulk raha tuulde lastud. Sama kehtib ka jaama tehnilise poole kohta. Kuna poest uue ostmine või varuosa tellimine ei tule kõne alla, on hästi ette valmistunud polaarteadlasel alati olemas nii plaan B kui ka plaan C.
Üheks suurimaks proovikiviks, mille suhtes inimesel Antarktikas tuleb alandlikult looduse kuninga troonilt maha kobida, on ilm. Tavaliselt on suveperioodil Aboal ikka mõni tugev torm. Seekord kogesime sealviibimise ajal kolme tugevat lumetormi. Tormi all pean silmas seda, et vähemalt kolme-nelja päeva jooksul ei ole hoonest välja eriti asja, kuna näha ei ole midagi, kõndida ei saa ja ka hingamisega on raskusi. Tuulemõõdik ronis kuni 45 m/s-ni ja magamine isegi kõrvatroppidega ses meeletus müras ei olnud lihtne. Väljas käimisest siiski ei pääsenud, võttes muidugi arvesse kõiki ettevaatusabinõusid, sest tuli kühveldada lund veesulatustanki. Muidugi on tormi üleminekut peajaamas tunduvalt toredam oodata, kui kusagil paarsada kilomeetrit eemal jääl telgis magamiskotis, mis iseenesest pole ka mulle uus kogemus.
Kas meenub mõni eriline emotsioon, mida sooviksite jagada?
Mul on olnud väga hea meel, au ja uhkusetunne Antarktikas olles alati lehvima panna Eesti lipp. Paari kuuga tuultes ja tormides saab lipp üsna räsitud moe, kuid järgmiseks ekspeditsiooniks on juba uus lipp olemas.
illised on järgmised plaanid seoses Antarktikaga?
Järgmise reisi ettevalmistused on täies hoos. Ka seekord on plaanis veeta paar lõunapoolkera suvekuud Antarktikas, Kuninganna Maudi maal olevas Aboa jaamas. Kuna Antarktikas eduka tegutsemise eelduseks on rahvusvaheline koostöö, siis tuleb seoses tööga ka palju reisida. Nii olemegi lühikese aja jooksul kolleegidega kokku saanud ja arutanud järgmise suveperioodi tööplaane nii lähemal kui ka kaugemal, Rootsist Uus-Meremaani välja.
Artikkel ilmus algselt GO reisiajakirja juunikuu numbris ja on Postimehes avaldatud ajakirja loal.