Pärnumaalt leiti Eestile uus kiililiik – suur sinikiil

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Isane suur sinikiil.
Isane suur sinikiil. Foto: Marko Mägi

Linnuökoloog Marko Mägi pildistas 21. juulil kiile ning sattus kogemata liigile, keda ise määrata ei osanud.

Mõned päevad tagasi, 21. juulil oli Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi jalutuskäigul Pärnumaal Tali küla lähistel, et kosutada vaimu lindude vaatlemisega. Viljapõldude kohal tiirlesid hiire- ja herilaseviu, mööda lendas kanakull. Ajaviiteks pildistas Mägi ka kraavipervel lendavaid kiile.

Kolm päeva hiljem pilte sirvides avastas ta üllatusega, et piltidele oli jäänud kiil, keda ta ei suuda liigini määrata. Suurte kiilide puhul ei tohiks see aga talle üle mõistuse keeruline olla. Oma tarkusest oleks Mägi julgenud pakkuda, et tegu on lõuna-sinikiiliga, kuid et ta on kiile tähelepanelikumalt vaadelnud vaevalt kuu aega, siis jäi siiski hinge kõhklus, kas ehk ei ole ta liiki valesti määranud.

Seejärel saatis ta pildid Tartu ülikooli loodusmuuseumi zoosüstemaatika peaspetsialistile Mati Martinile, kes on koostanud ka Eesti kiilide määraja. Vastus tuli kiiresti: «Oled sattunud uuele kiililiigile Eestis. Selle liigi saabumist Eestisse olen oodanud. Tegemist on sinikiilide sugulasega Orthetrum brunneum, kellele panin eestikeelse nime suur sinikiil. Igatahes väga tore leid.»

Martinile on teada, et liik on Baltimaades leitud Leedust aastal 2003, Lätist aastal 2005. Senised leiud Lätist  Venspilsi lähedalt on Eesti leiukohale kõige lähemal. Nagu Eestis leitud liik lendas maanteekraavi lähistel, on ka lõunapool märgitud tema elupaigana vähese taimestikuga kuid püsivalt veega täitunud maanteekraave ja muid kraave.

Kuna fotole õnnestus saada ka emane isend, võib arvata, et nüüd on Eestis tegemist selle liigi püsipopulatsiooniga. Selle liigi lennuaeg ühtib hariliku sinikiili lennuajaga juuni  lõpust septembri alguseni.

Emane suur sinikiil
Emane suur sinikiil Foto: Marko Mägi

Mägi ei salga, et üllatus oli suur – olla ükskõik millise liigi esmaavastajaks Eestis on kahtlemata midagi, mis teeb meele rõõmsaks, kuid et see tuli läbi sellise juhuse, on siiski üllatav. «No kes oleks võinud arvata, et sellisel peaaegu kuivas kraavis keset viljapõlde peidab end uustulnuk. Esmalt arvasin, et tegu on hariliku sinikiiliga, sest suurus ja binokliga nähtud sinine värvus viitasid just sellele liigile,» meenutab Mägi.

Mägi arvab, et neil kiilidel on plaan meile kanda kinnitada, sest tegu ei olnud üksiku isendiga.

«Lisaks ilusale sinisele isasele, õnnestus mul fotole saada ka emane suur sinikiil, kes ei oli üldse sinine. Neid isaseid lendas seal kolm tükki, kuid fotole õnnestus saada vaid üks. Need kiilid on väga nobedad lendajad, mul vedas, et üks neist isastest korraks maandus. See hetk oli vast viis sekundit, siis oli ta läinud ja rohkem mul neid tabada ei õnnestunud,» rääkis Mägi.

Uusi kiililiike on Eestis leitud kolmel viimasel aastal: 2017 leiti Eesti 60. kiililiik, lõunakõrsik, mis muide leiti samuti ornitoloogide poolt Kablist. Eelmisel aastal avastas aga Mati Martin ise Eestist paju-lõunakõrsiku, seega on suur sinikiili näol tegemist Eesti 62. kiililiigiga. Põhjus on ilmselt kliima soojenemises, mistõttu jõuab lõunapoolsetelt aladelt meile uusi putukaliike.

Artikkel ilmus algselt ERR Novaatoris ja on Postimehes taasavaldatud autori nõusolekul.

Tagasi üles