Suur lugu: kuidas ameeriklased 50 aastat tagasi Kuu-võidujooksu võitsid

• Kuidas ameeriklased 50 aastat tagasi võitsid võidujooksu kuule.
• 25 sekundit lahutasid Apollo 11 missiooni nurjumisest.
• President Nixonil oli valmis kõne ka meeskonna kuul hukkumise puhuks.
• Otseülekannet vaatas üle kogu maailma umbes 600 miljonit inimest.

50 aastat tagasi, tollal Eestis kehtinud Moskva aja järgi kell 5.56, seisis 38-aastane Neil Armstrong Kuu-maanduri Eagle trepi alumistel astmetel ja katsus ettevaatlikult jalaga tolmust pinda, mida ükski inimene polnud kunagi puutunud. Täitumas oli üks inimajaloo suuremaid teaduslikke ja tehnilisi saavutusi ning õige pea sai Apollo 11 komandöri ühest väikesest sammust tohutu hüpe inimkonnale. Kuid kõik see ei pidanud alguses sugugi niimoodi minema.

 

Kui president John F. Kennedy 1962. aastal oma kuulsa mehitatud Kuu-missiooni lubava kõne pidas, oli Nõukogude Liit kosmosevõidujooksus selgelt eelisseisus. Esimesed ameeriklastest Kuu-külastajad oleksid kuulsa kolmiku Neil Armstrongi, Buzz Aldrini ja Michael Collinsi asemel võinud olla ükskõik kes Apollo programmi paljudest pilootidest. Tõenäoselt oleks komandöri toolis istunud hoopis Apollo 1 tulekahjus traagiliselt hukkunud Gus Grissom. Tragöödia, milles hukkusid lisaks Grissomile ka Ed White ja Roger Chaffee, lükkas aga kogu Apollo programmi pea 20 kuu võrra edasi, nii et ka Kennedy lubatud «kümnendi jooksul» Kuule jõudmine tundus aina ebatõenäolisem.

1962. aastal George Marshalli kosmoselendude keskuses näitas direktor Wernher Freiherr von Braun näitab president J. F. Kennedyle ja asepresident Lyndon B. Johnsonile 50 meetrit pikka raketti Satrun C-1. Foto: akg-images / scanpix

Kuumissiooni puudutavaid vandenõuteooriaid lahkab teadusfilosoof Enn Kasak.

Koostööplaanidest sai konkurentide võidujooks

Hilisemates meenutustes on Apollo projekti liikmed kirjeldanud saavutust kui tõelist hullumeelsust. Siht oli silme ees, kuid tehnoloogiat, millega see saavutati, veel ei olnud. Oma aja võimekaim raketiteadlane, sõja ajal Saksa sõjatööstuse jaoks Läänemere ääres Peenemündes esimesed V-2 ballistilised raketid loonud Wernher von Braun oli küll ameeriklaste juurde üle tulnud ja seega oli NASA käsutuses parim võimalik know-how. Kuule minemiseks eraldas föderaalvalitsus tohutu koguse raha – tänapäeva vääringusse ümber arvutatuna kulutati Kuu peale jõudmisele 288,1 miljardit dollarit. See teeb Apollo projektist ka kõigi aegade suurima rahuaegse teadusprojekti.

Samal ajal ponnistasid Kuule jõuda muidugi ka Nõukogude võimud, mis tähendab, et summaarselt investeeriti maailmas tollal kosmoseuuringutesse veel oluliselt rohkemgi. Miks Kuule jõudmine venelastel välja ei tulnud, loe kõrvalloost.

President John F. Kennedy pidas 1961. aasta 25. mail kongressi ees legendaarse kõne, kus ta ütles: «Ma usun, et see rahvus peab pühenduma eesmärgile: enne dekaadi lõppu viia inimene Kuule ja tuua ta ohutult tagas». Foto: EPA / NASA / Scanpix

Õigupoolest ei pidanud ka Kuule pürgimine algselt võidujooksu vormis toimuma. Pärast seda, kui Kennedy 1961. aasta 25. mail oma kuulsa Kuule minekut lubava kõne peetud sai, asus ta peagi otsima võimalusi Nõukogude Liiduga selles koostööd teha. Tema algses nägemuses pidi Kuu peale jõudmisest saama USAd ja NSVLi liitev ühine eesmärk ning sellisena käis ta selle välja ka sama aasta juunis oma ainsal kohtumisel Nikita Hruštšoviga. Esialgu seadis Hruštšov tingimuseks, et koostöö saab alata ainult siis, kui on allkirjastatud tuumarelvade katsetuse keelustamise lepe. Hiljem tõstis Kennedy kosmosekoostöö teema korduvalt üles.

Samas olid kahe riigi vahel tekkinud pinged, eriti 1962. aasta Kuuba kriis, sellise ühistegevuse tõenäosust järjest vähendanud. Kui maailm tuumasõja künniselt pääsenud oli, hakkasid aga ka superriikide suhted paranema ning 1963. aasta septembris ÜRO ees peetud kõnes kirjeldas Kennedy Nõukogude Liitu taas potentsiaalse partnerina. «Kosmoses suveräänsuse probleeme ei ole,» oli ta veel optimistlik ning nagu on kirjutanud NASA ajaloolane Roger D. Lanius, nägi ka Hruštšov sellises ühisprojektis jumet. Viimane lootus koos Kuu peale kippuda katkes aga Kennedy atentaadiga 22. novembril 1963. Edaspidi oli selge, et mõlemal riigil tekkis aina süvenev vajadus teisele koht kätte näidata.

Tipphetkel töötas Apollo programmis 400 000 inimest, kusjuures valdav osa neist olid tollal verinoored, äsja ülikoolid ja kolledžid lõpetanud. Kuule jõudmisega oli tuli takus ning värbamisprotsessi käigus ei olnud muu hulgas aega isegi töövestlusi pidada – kandidaadid saatsid värbamiskeskusesse oma CVd ning said järgmisel hetkel juba teate tööle võtmisest. Projektil valitses tänapäeva hackathon’ide meeleolu, töötati unetundide ja eraelu arvelt.

Kuidas mahutada pardale toasuurune arvuti?

Juba Apollo programmi päris algusest peale oli selge, et kosmoses navigeerimine oli liiga keeruline ja hõlmas liiga paljusid muutujaid, et inimene üksinda sellega hakkama oleks saanud. Selge see – missiooni Kennedy Kosmosekeskuses asuva kontrollkeskuse kaudu hoidis kosmoselaeval silma peal terve mitusada inimest, kuid ometigi tuli reisi jaoks välja mõelda omas ajas täiesti enneolematu arvuti. Viimasest sõltus kogu missiooni edu – arvutussüsteemi viga oleks võinud tähendada nii Kuust mööda lendamist kui ka lihtsalt ilmaruumi avarustesse eksimist. Nõukogude kosmoseprogrammi ajaloost kirjutanud Eesti astrofüüsik ja kosmosetehnoloog Uno Veismann on venelaste ebaedu ühe põhjusena välja toonud just digitehnoloogia puudumise.

Neljaastmeline Saturn V rakett viis inimese Kuule ning selle väljatöötamine oli inseneritehniline suursaavutus, kuid tõeline revolutsioon seisnes tollal täiesti lapsekingades arvutitehnoloogias. Ajal, mil tarkvara kui selline oli ka arvutifirmade professionaalidele hägune termin, leiutas NASA teadlane Margaret Hamilton just enda Apollo projekti raames tehtava töö kirjeldamiseks termini «tarkvarainsener».

Vasakul on näha Saturn V mootorid F-1, mis viisid inimesed kuule. Mootori põlesid ära mõnede minutite vältel pärast õhku tõusmist. Paremal pool on näha raketi stardiplatvormi. Foto: REUTER / NASA / Scanpix

Mõistagi ei olnud keegi varem Apollo vajadustele vastavat arvutit valmis teinud. 1960ndatel olid arvutid veel toasuurused ning neidki oli maailmas vaid mõni üksik. Lõpuks Kuule jõudnud Apollo Guidance Computer oli aga oma mõõtudelt – 61x32x17 sentimeetrit – võrreldav tänapäevase lauaarvutiga. Selleks, et arvuti mõõdud väiksemaks saada, pidid arvutiinsenerid eesotsas Charles «Doc» Draperiga leiutama esimese mikroskeemidel töötava arvuti. Sisuliselt pani see insenerid esmakordselt mõtlema sellele, kuidas arvuteid võimalikult väikseks saada ning andis seega tõuke tänaseni kestvale arvutite revolutsioonile. Samas programmi algusajal, kui NASA Massachusettsi Tehnoloogiainstituudiga arvuti loomiseks lepingu sõlmis, oli tellimuse tehniliste nõuete osa puhas valge leht – ka tellijad ei osanud täpselt välja tuua, kuidas tellitav süsteem toimima peaks.

Suuruselt tänapäevalgi konkurentsivõimeline arvuti Apollo Guidance Computer ja nö klaviatuur. Vaatamata kahtlustele pidas arvuti kosmosereisi vastu. Foto: Wikipedia.org

Apollo arvuti peamine ülesanne oli arvestada täpselt välja kosmosealuse asukoht, tuginedes selles nn inertsiaalsele navigatsioonile. Sisuliselt jättis ta ilma ümbrusest lisainfot hankimata meelde iga tehtud liigutuse ning pani nende põhjal kokku terve pea 400 000-kilomeetrise teekonna. Uus masin ei tekitanud paljudes missiooni osalistes suurimat usaldust ning kaaluti koguni tagavara-arvuti lisamist, kuid lõpuks otsustati, et otstarbekam on üht masinat suurema põhjalikkusega testida. Sellest hoolimata peeti pardaarvutit kogu kosmosereisi nõrgimaks lüliks, mille rike oleks võinud kogu ettevõtmise hukatusse saata.

Ometigi pidas pardaarvuti vastu. Saturn V, ajaloo seni suurim ja võimsaim reaalselt kasutusse läinud rakett, tõusis Floridast Kennedy Kosmosekeskusest 16. juulil ning pärast esimeste astmete hülgamist võeti siht Kuule. Avakosmose tühjuses liikudes piisas vaid mõnest lühikesest mootorite käivitamisest, et laev õigele kursile suunata. Algselt rakettide sügavuses «peidus» olnud komando-moodul väljus sealt alles ligi kaks tundi pärast starti. Oma orbiidile ümber Kuu jõudsid Apollo 11 astronaudid veidi enam kui 63 tundi pärast õhkutõusu.

Apollo 11 missiooni kolmas mees MIchael Collins tiirles üksinda ümber kuu orbiidi samal ajal kui Neil Armstron ja Buzz Aldrin kuul käisid. Foto: NASA

Kuu-moodul Armstrongi ja Aldriniga pardal eraldus komandomoodul Columbiast kuus tundi hiljem. Samal ajal jäi missiooni kolmas mees Michael Collins orbiidile. Tema ülesandeks jäi pidada Kuu peale suunduvate kolleegidega sidet ja valmistada ette nende taasliitumine oribiidil püsiva jaamaga. Sellele lisaks pidi ta aga ka olema valmis kolleegide päästmiseks, kui miski oleks valesti läinud.

Ärevad hetked enne Kuule jõudmist

Kuu-moodulis viibivaid Armstrongi ja Aldrinit tabas aga sootuks teistsugune üllatus. Maanduri illuminaatorist välja vaadates tundsid nad ära mitmed Kuu pinnaelemendid, kuid need liikusid nende silme all kiiremini, kui oleksid pidanud – maanduma pidi käsitsi ning pooleldi improviseeritud paika. Tolleks hetkeks oli rakettide jõul oma langemist aeglustav maandumisaparaat Kuu pinnast juba vähem kui 100 meetri kaugusel. Armstrong asus juhtimispulti, navigatsiooni eest hoolitsemine jäi Aldrini hooleks. Samal ajal teatas Houstoni kosmosekeskuses viibiv sideohvitser Charlie Duke neile pidevalt kütusevarude vähenemisest – iga sekundiga lähenes kriitiline piir, millest alates oleks pidanud missiooni katkestama.

Just sel kriitilisel hetkel otsustas ka pardaarvuti trikitama hakata. Hetkel, mil Kuu pinnale laskumiseni oli aega vaid kuus minutit, süttis arvuti juhtpaneelil kollane hoiatustuli ning ekraanile ilmus veakood 1202, mille sisu kohta ei teadnud kumbki astronaut mitte midagi. Samas oli tegemist teisejärgulise veaga, mida sai esialgu eirata. Mõne aja pärast andis arvuti aga uuesti sama veahoiatuse. Houstoni juhtimiskeskusest teatati, et tegu on mälu ületäitumisest tingitud veaga – arvutile oli ette antud liiga palju ülesandeid ning iseenda käigus hoidmiseks pidi see end korduvalt taaskäivitama ja kõik mittekriitilised operatsioonid välja lülitama. Hiljem selgus, et viga 1202 – üks ajaloo kuulsamaid programmivigu – oli tegelikult tingitud inimlikust eksimusest. Astronaudid olid unustanud välja laskumisradarid, mistõttu läks protsessor ülekoormusesse.

Ajasurve kasvas – 30 meetri kõrgusel Kuu pinna kohal hõljudes oli Kotkal maandumiseks alles vaid 90 sekundi jagu kütust. Samal ajal keeras mootorist tekitatud energia üles Kuu tolmu, mis muutis keerulisemaks navigatsiooni. Mõnede üksikute näha olevate kivitükkide järgi suunda valides valis Armstrong siiski suuna. Mõni hetk enne maandumist lõi põlema ka «kontakttuli» ‒ maanduri 170 cm pikkused andurid olid Kuu pinnaga kokku puutunud. Maandumisõhinas unustas Armstrong koguni mootorid välja lülitada ning tegi seda alles siis, kui Kotkas turvaliselt maas oli. Greenwitchi järgi oli kell 20.17.40. Õhkutõusust Maal oli möödunud 70 tundi, 37 minutit ja 45 sekundit. Kotkas oli maandunud ja inimkonna 20. sajandi suurim samm täitumise äärel. Maandumiskütuse lõppemisest ja seega ka kogu missiooni katkestamisest eraldas Apollo 11 astronaute 25 sekundit.

21. juulil 1969 tegi inimene esimest korda jälje kuu pinnasesse. Foto: NASA

Kuukõnniks valmistuti ligi viis tundi ning kui Armstrong lõpuks Kuu-mooduli uksest väljus, laius tema ees pind, mida inimene polnud kunagi varem nii lähedalt näinud, sellele astumisest rääkimata. Enne esimese jalajälje Kuu pinnale vajutamist katsus ta pinda ettevaatlikult, teadmata kas see ikka peab – varasemad teooriad olid oletanud, et Kuu võib olla kaetud nii paksu tolmukihiga, et kosmoseaparaat oleks sellesisse uppunud – ning astus siis oma esimese väikese sammu ning ütles oma kuulsad sõnad.

Viimaste kohta tunnistas Armstrong hiljem, et oli küll eelnevalt mõelnud, mis tema esimesed Kuul öeldud sõnad olema peaksid, kuid kohapeal olles oli teha kõike muud, kui sõnu seada, ning «Üks väike samm inimesele, tohutu samm inimkonnale» sündis siiski poolspontaanselt.

Esimesed avakosmose pioneerid

Kuul maandumine oli küll kogu Apollo programmi tähetund, kuid ometigi polnud Armstrong, Aldrin ja Collins esimesed Kuule lennanud ja sealt maailmakuulsat «Maatõusu» näinud inimesed. Enne neid olid Kuu orbiidile jõudnud ka Apollo 8 ja Apollo 10 missioonid, vastavalt 1968. aasta detsembris ja 1969. aasta mais. Apollo 8 tegi Kuule peale 8 ringi ning tõestas esmakordselt, et inimestel on võimalik Kuule lennata ja sealt naasta. Jõuluõhtule langenud Apollo 8 lennust sai oma aja suurima vaatajate arvuga teleülekanne. Kuust 100 kuni 300 kilomeetri kaugusel orbiidil viibivad astronaudid vaatasid sealt legendaarset Maa-tõusu. Missiooni komandör Frank Borman kirjeldas nähtut kui «tohutut üksildast ja eemalepeletavat tühjuselaotust».

Pärast Maa-tõusu vaatamist pöördusid astronaudid otselülituses Maa poole ning lugesid igaüks Esimesest Moosese raamatust lõigu maailma loomise kohta ning soovisid seejärel kõigile häid jõule. Kristliku teksti ette lugemine põhjustas Apollo programmile üksjagu sekeldusi, kuna Ameerika Ateistide ühingu asutaja Madalyn Murray O’Hair kaebas USA valitsuse seepeale kohtusse. Tema nägemuses oli tegemist USA põhiseaduse esimeses paranduses kehtestatud usulise vabaduse riivamisega.

Video ei ole enam kättesaadav.

Kui Apollo 10 Kuule naasis, oli eesmärk juba järgmise etapi, maandumismooduli katsetamine. Kogu missioon tegi Kuule oma orbiidil peale 31 tiiru ning selle jooksul lasti käiku ka Kuu-moodul. Kuigi katsemaandumist ei korraldatud, oli eksperiment siiski piisav, et Apollo 11 raames juba esimesed inimesed Kuule viia.

Kokku veetsid Armstrong ja Aldrin Kuu pinnal 21 ja pool tundi. Selle aja jooksul jõudsid nad teha otsekõne president Richard Nixoniga, aga ka puhata Kuu-moodulisse riputatud võrkkiikedes. Maale naastes tõid nad endaga kaasa ka 21,55 kilogrammi pinnaseproove, sealhulgas ka peotäie, mille Armstrong kohe pärast Kuu pinnale astumist igaks juhuks oma skafandri taskusse oli asetanud.

Pärast Maale naasmist ja esialgseid pressisündmusi tõmbas Armstrong suuresti avalikust elust tagasi ning andis kogu ülejäänud elu jooksul vaid üksikud intervjuud. Tema lähikondsed on meenutanud, et samamoodi ei armastanud ta ka pereringis kuulsa missiooni teemat puutuda. Küsimus ei olnud selles, et ta oleks endasse tõmbunud, nagu hilisemates meediakajastustes esimest Kuule jõudnud meest kirjeldatud on. BBC-le antud intervjuudes kirjeldasid tema pojad teda kui suurepärase huumorimeelega musikaalset ja sõbralikku inimest. Ka lapselaps Kali kirjelduste kohaselt oli Neil tema jaoks alati «lihtsalt vanaisa», kes ei armastanud Kuul käimisest väga rääkida.

Ühel erandlikul korral oli ta aga ikkagi Apollo 11 missiooni meenutanud, tõdedes et kõige sügavama jälje jättis temasse see, kui nägi Maa-tõusu – seda, kuidas meie sinine planeet Kuu pinna tagant välja ilmus ja üle taevalaotuse liikus.

Maa tõus kosmosest vaadatuna, all paistab Kuu. Foto: NASA

«1969. aastal vaatas ta tagasi Maale, nägi seda kosmosest kui habrast ressurssi ja lootis, et inimesed selle eest hoolt kannavad,» meenutas Armstrongi lapselaps esimese Kuul käinud inimese olulisimat õppetundi.

Eesti Vabariigi avaldus Kuu pinnal

Kui vast kuulsaim Kuu vallutust tähistav sümbol oli seal heisatud Ameerika lipp, siis pärast astronautide lahkumist jäi sinna inimeste esimest külastust tunnistama veel mitu meeneasja. Nende seas olid nii Apollo 1 tragöödias hukkunud astronautide nimedega medalid, rahumeelseid püüdlusi sümboliseeriv kullast oliivioksa kuju, kui ka pisike räniketas, millel võis lugeda mikroskoopilises kirjas kokku 73 maailma riigipea hea tahte avaldusi.

Kuu peal on tänini ka läkitus Eesti rahvalt. Selle trükkis 17. juulil 1969 ära New Yorgis ilmub välis-eestlaste ajaleht Vaba Eesti Sõna. Foto: Ajalehtede veebiarhiivid

Teiste seas oli kettale graveeritud ka tollase Eesti Vabariigi peakonsuli Ernst Jaaksoni läkitus: «The people of Estonia join those who hope and work for freedom and a better world. Ernst Jaakson, Consul general.» (Ameerika Hääle tõlkes «Eesti rahvas ühineb nendega, kelle lootus ja töö on suunatud vabaduse ja parema maailma saavutamisele»».

Kui inimvaenulik on Kuu keskkond?

Kuigi tänapäevalgi on levinud unistus Kuu koloniseerimisest ja sinna kasvõi ajutise baasi rajamisest, piirdusid kõik Apollo programmi raames tehtud Kuu-külastused siiski seal vaid mõnepäevaste viibimistega ning sellestki veetsid astronaudid suure aja maandumismooduli kaitsvate seinte vahel. Nimelt valitseb Kuul hulk tingimusi, mis teevad seal viibimise inimestele pikemas perspektiivis pehmelt öeldes keeruliseks.

Vasakpoolsel pildil on näha kuumoodulit The Eagle kuu taustal, parempoolsel pildil jälle komandomoodul Columbia samuti kuu taustal. Foto: NASA

Seal ei ole mitte ainult puudu õhust ja veest, vaid lisaks valitseb seal ka vaakum. See tähendab omakorda tohutut temperatuuri kõikumist – kui päevasel ajal ja päikese käes võib ette tulla 123° C palavust, siis ilma soojendava päikese ja seda soojust salvestava atmosfäärita kaob kõik soojus kohe ja öised külmad langevad 233° C-ni.

Lisaks on Kuu pind kaetud sissehingamisel mürgise tolmuga, mis on samas niivõrd peen, et selle maandumismoodulisse kaasa jõudmist on raske takistada. Kuna Kuul ei ole tuult, siis ei ole sealne tolm kunagi tuuleerosioonist ümaramaks lihvitud ning pisikesed kivimitükid on teravad. Atmosfääri puudumine tähendab sedagi, et tolm on tugevalt kiiritatud ja võib seetõttu staatilise elektri mõjul kosmoseskafandrite külge kinni jääda. Mõne uuringu kohaselt võib staatiline laeng olla isegi piisavalt tugev, et panna tolmuosakesed Kuu pinna kohal hõljuma.

Tolmuosakesi mõjutav kiirgus on aga juba iseenesest ohtlik – kaitsva atmosfääri puudumise tõttu jõuab Kuu pinnale sadades kordades rohkem kosmilist kiirgust kui Maale. Kuu pinnaga kokku puutudes võib see kiirgus tekitada veel sekundaarseid inimese nahka läbistavaid ja DNAd kahjustavaid osakesi.

Kuna Kuul ei ole ka atmosfääri, mis sellesse sisenevad väiksemad kosmosekivid ära põletaks, ohustaks sealseid asukaid ka kohati esinev pisimeteoriitide rahe.

Buzz Aldrin kosmosekäigul Päikesetuule koostist mõõtva katseseadmega. Taustal paistab maandumismoodul Eagle. Foto: NASA

Nixoni sahtlisse jäänud kõne

Missiooni riskantsus ei olnud ühelegi asjaosalisele saladuseks ning ka kõige kõrgemal tasemel oldi valmis võimaluseks, et maandumine võib lõppeda katastroofiga või siis et Kuult naasmine ei õnnestu. Kuule lõksu jäänud meestele oleks valikuks jäänud kas surnuks nälgimine või oma elu ise lõpetamine. Selleks puhuks andis president Richard Nixon oma kõnekirjutajale William Safire’ile ülesandeks kirjutada talle valmis kosmoseavastuse ohte ja astronautide ohverdust rõhutav kõne.

Safire’i ettepanek oli, et sellise asjade käigu korral peaks president esimeses järjekorras helistama astronautide abikaasadele ja neid olukorrast teavitama. Kõnet soovitas ta Nixonil alustada sõnadega «Saatus on määranud, et rahuga Kuud avastama läinud mehed peavad sinna ka rahus puhkama jääma.» Aldrini ja Armstrongi kiitmise juures pidi president muu hulgas välja tooma, et tegu oli meestega, kes «teadsid, et nende ohverdus annab inimkonnale lootust» ning tõdema, et «iga inimene, kes nüüd öösel Kuud vaatab, saab nüüdsest teadma, et sealgi on alatiseks tükikene inimkonda».

Maa peal oleks hukkunutele osaks saanud samasugune ärasaatmine «sügavaimatesse sügavustesse», nagu merel kadunuks jäänute puhul.

Igaks juhuks kirjutatud ja hiljem salastatuks jäänud kõne avaldati esmakordselt 30 aastat hiljem.

Pärast Vaikses ookeanis maandumist pidid Armstrong, Aldrin ja Collins veetma kolm nädalat karantiinikambris, et välistada võimalike Kuu-bakterite levik. Parempoolsel pildil edukate astronautide kohtumine abikaasadega. Turvalisuse huvides pidid astronaudid veetma kolm nädalat karantiinikambris. Foto: NASA

Miks mehitatud Kuu-missioonid lõpetati?

Pärast Apollo 11 missiooni tegid ameeriklased veel kuus kosmosemissiooni, mille eesmärgiks oli maanduda Kuu pinnal. Neist õnnestusid viis – viimati sattus inimese jalg Kuu pinnale 1972. aasta detsembris Apollo 17 kosmosemissiooni käigus.

Kokku on Kuu pinnal käinud 12 astronauti, kõik Apollo programmi käigus, ning veetnud seal kokku 10 päeva, sellest väljaspool maandurit aga vaid 80 tundi.

Kuna pärast Apollo 11 missiooni hakkas NASA eelarve vähenema ning raha pidi leidma veel ka orbitaaljaamade vahet käiva kosmosesüstiku arenduseks ja ehituseks, tühistati 1971. aastal Apollo 18. ja 19. missioon. Tänaseks on USA raketiteaduslik võimekus kahanenud ning Saturn V võimsusega rakette neil enam ei ole, kuigi Elon Muski erafirma SpaceXi Falcon Heavy on juba sellesse kategooriasse tõusmas.

Omal ajal pani USA Kuule jõudmisesse ja Nõukogude Liidule ärategemisse märkimisväärse osa oma riigieelarvest – NASA-le tehtavad kulutused moodustasid sellest koguni viis protsenti. Pärast võitu Kuu-võidujooksus kadus aga venelastele koha kätte näitamise vajadus.

Uued Kuu-programmid

Euroopa Kosmoseagentuuri visioon kuukülast. Foto: ESA

Unistus Kuu edasisest avastamisest pole lõplikult kustunud. Näiteks on Euroopa Kosmoseagentuuri juht Jan Wörner korduvalt rääkinud nn Kuu-külast, mis võiks olla vahebaas asteroidikaevandamise missioonidele. On aga ka käegakatsutavamaid plaane. Nii plaanib NASA Artemis 2 missiooni raames juba 2023. aastal taas Kuu orbiidile jõuda. SpaceXil on aga plaanis kosmoseturismi programm dearMoon, mis piirduks Kuu-kesksel orbiidil lendamisele kõige varem 2023. aastal. Samamoodi sihib Kuu orbiiti 2025. aastaks ka Vene Kosmoseagentuur.

Mehitatud missioonide planeerimisest on teatanud nii NASA, RosKosmos kui ka Hiina ja Jaapani kosmoseagentuur, kuid ühegi nende rahastamine ei ole praeguseni kinnitust leidnud.

Buzz Aldrin seisab kuu seismomeetri kõrval. Taamal paistab kuumoodul. Foto: NASA / Scanpix

Kuidas Nõukogude Liit Kuule kippus

Lisaks teaduslikele ja avastuslikele eesmärkidele teenis Kuu külastamine teatavasti ka poliitilist eesmärki ning teispool raudset eesriiet oli uudis ameeriklaste triumfaalsest maandumisest tõsine löök.

Tasub meelde tuletada, et hetkeks, mil president John F. Kennedy 1962. aastal oma kuulsa Kuule minemist puudutava kõne pidas, olid venelased kosmosevõidujooksus juba mitu punkti noppinud, olgu selleks siis Sputniku orbiidile tõus või Juri Gagarini ning kosmosekoerte Laika, Belka ja Strelka kuulsad kosmoselennud. Lisaks olid venelased teinud ka esimesed fotod Kuu tagaküljest ja avanud sellega ka oma Kuu-külastuste «saldo».

Video ei ole enam kättesaadav.

Nagu kirjutab Uno Veismann raamatus «Peenemündest Baikonurini», jõuti ka kommunistliku partei keskkomitees kolm aastat pärast Kennedy kõnet otsusele, et Nõukogude kosmoseprogrammi peaülesanne peaks olema inimese viimine Kuule. Otsust olevat saatnud Nikita Hruštšovi bravuurikad sõnad: «Kuud ameeriklastele mitte anda! Leiame nii palju vahendeid kui tarvis!»

Kui Kennedy sõnastuses oli ameeriklaste eesmärk jõuda Kuule selle kümnendi jooksul, siis venelased seadsid sihi veelgi varasemaks – ajaloolise saavutusega plaaniti tähistada oktoobripöörde 50. aastapäeva 1967. aastal. Nii lühike tähtaeg hirmutas spetsialiste, kuid keegi ei julgenud võimumeestele vastu vaielda.

Sergei Koroljov Foto: Wikimedia Commons

Tolleks hetkeks oli Nõukogude kosmoseprogrammi juhiks tõusnud raketikonstruktor Sergei Koroljov ning valmis oli juba ka kolme astmega rakett R-7A. Kõik senised katsed seda Kuu suunas teele saada olid aga eri viisidel luhtunud. Vast edukaim oli 1959. aasta 2. jaanuari katse, kus start küll õnnestus, kuid rakett ise möödus Kuust 6400 kilomeetri kauguselt. Aastaid hiljem selgus, et möödalasu põhjuseks oli uusaastapeo järel tehtud näpuviga.

Nõukogude Kuu-missioon pidi koosnema kolmest etapist:

1. mehitatud kosmoselaeva lend ümber Kuu;
2. Maalt juhitava aparaadi laskumine Kuule;
3. mehitatud kosmoselend Kuule ja tagasi.

Paraku tabas Nõukogude kosmoseinsenere mitu tagasilööki üksteise järel. Kuigi siht oli silme ees, läksid Koroljov ja teine oluline konstruktor Valentin Gluško ülivõimsa N-1 raketi üksikasjade planeerimisel tülli. Isikutevahelise pinge tagajärjel telliti terve hulk mootoreid firmadelt, kellel puudusid selleks vajalikud kogemused. Tagasi vaadates võib tõdeda sedagi, et Nõukogude programmi allajäämuse üks põhjus seisnes digitaaltehnoloogia puudumises.

Kondratjuk Foto: Wikimedia Commons

Märgiline on seegi, et Nõukogude riigijuhid lugesid imestusega USA ajakirjanduse teadet, et nii Kuu-lennuks kasutatud trajektoori kui ka mitmeastmelise raketiga Maa orbiidilt väljumise strateegia esitas juba 1919. aastal Venemaal valgete ridades teeninud Juri Kondratjuk (pärisnimega Oleksandr Ignatjevitš Šargei), kes oli Nõukogudemaal aga poliitilistel põhjustel unustusse vajunud. Poliitilise tagakiusamise hirmus varjunime võtnud Kondratjuk oli tegelikult 1930. aastate lõpus saanud Koroljovilt pakkumise raketiteadlastega liituda, kuid hirm tegeliku identiteedi väljatulemise ees pani mehe koostööst keelduma. Kuni Teise maailmasõjani töötas Kondratjuk hoopis tuulegeneraatorite arendusel ning hukkus sõjas.

Mitmete Baikonurilt üles lennutatud rakettide katsetused tõid oluliste vajakajäämiste tõttu kaasa katastroofilisi tagajärgi – näiteks 1969. aasta 3. juuli katsetus lõppes niivõrd tugeva plahvatusega, et purustused ulatusid stardikompleksi kuuenda maa-aluse korruseni.

Omamoodi märgiline on tõsiasi, et ajal, kui Apollo 11 Kuu lähedusse jõudis, oli seal siiski juba ka Nõukogude mehitamata missioon Luna-15. Viimane jõudis sinna juba 17. juulil eesmärgiga maanduda Kuu pinnale ja koguda sealt pinnaseproove. Aparaadi laskumine algas 21. juulil umbes samal ajal, kui Neil Armstrong ja Buzz Aldrin kosmosekäigult tagasi Kuu-moodulisse ronisid, ning hävis kokkupuutel Kuu pinnaga vaid mõni tund enne astronautide Kuult lahkumist.

Luna-15 hävines kuule laskumist üritades paar tundi enne ameeriklaste lahkumist. Foto: Wikimedia Commons

Järgnenud üheksa aasta jooksul lennutas Nõukogude Liit Kuule 21 kosmoseaparaati, täiesti edukaid missioone oli aga vaid kolm.

Teksti koostamisel on kasutatud Uno Veismanni raamatut «Peenemündest Baikonurini – Nõukogude Liidu raketid ja nende konstruktorid».

Maa vaadatuna kosmosest. Foto: NASA

Sideseansid Kuult Maale ja Helsingist Tallinnasse

Seda, kuidas teade inimkonna tohutust sammust Kuult Helsingi kaudu Tallinnasse jõudis, meenutab TTÜ raadioinsener Avo Ots, kes tegi 1969. aasta suvel oma esimese tudengiaasta praktikat TPI raadiotehnika kateedri antennilaboris.

Sajanda laulupeoaasta suurpeo lõppedes naasid inimesed oma igapäevategemiste juurde, kuid Tallinnas ja selle ümbruses elati kaasa juba järgmisele suurhetkele. Kümned tuhanded Põhja-Eesti inimesed, kel oli võimalus vaadata Soome TV-d, olid haaratud Apollo projekti sõnumitest. Esimese inimese astumine Kuule oli kujunemas sama suureks sündmuseks, kui oli Juri Gagarini kosmoselend aastal 1961.

Rohkem kui aastakümme pärast Sputniku esimest lendu 1957. aastal jälgis kogu maailm kahe suure jõuproovi – kumb on tipptehnoloogias tugevam, kas NSV Liit või Ameerika Ühendriigid. Just sel 1969. aasta südasuvel hakkas täituma president John F. Kennedy kaheksa aastat varem püstitatud eesmärk, et inimene astub sammud Kuul ja tuleb edukalt Maale tagasi.

Eestis pöörati antennid Helsingi poole

Kuidas ja miks see tehnikasaavutus ka siin Tallinna ümbruses nii oluliseks muutus? Telepilt oli Eestis kättesaadav, aga sisu, mida sealt näha… 1960ndate aastate lõpul said Eesti põhjaosas elavad inimesed tänu kaugvastuvõtule ja inseneriteadmistele kätte mustvalge telepildi Helsingi teletornist. Kvaliteetse Soome telepildi tagas heal tehnilisel tasemel ning enam kui 15 üksikosast koosnev nn Soome antenn.

Kuidas eestlased tollal saabunud sõnumit Kuu vallutamisest vastu võtsid, loe lähemalt Arterist.

Selliseid antenne, mis aastal 1969 kandsid ebamäärast nime lainekanali antenn, tundis kogu läänemaailm Yagi-Udala antenni nime all. Antenn kujutas endast horisontaalset kandetoru ja hulka kandetoruga risti paiknevaid ja muutuva vahemaaga lisaelemente, mis signaali sobivaks seadsid. Selliseid antenne võib Tallinnas ja selle lähipiirkonna väiksemate majade katusel näha veel tänagi, «vaatamas» Helsingi poole.

Juba 1920ndatel loodud antenn nõudis kavandamisel ja valmisehitamisel suurt täpsust ning alles uuemal ajal on antenniteooria areng ja suurarvutite võimsus toonud selguse, kuidas see «metallkonstruktsioon» ikka signaali kuni 100 korda võimendab. Aga juba kuuekümnendatel osati siin, Soome lahe lõunakaldal, Helsingist tulevat pilti üpris kvaliteetseks seada.

Juuli viimane kümmepäevak oli just alanud, kui Apollo 11 jõudis Kuu orbiidile. Nüüd jäi oodata, millal kuukabiin Eagle Kuu pinnal maandub. Uudise ootajaile saabus pikk pühapäevaöö (20.–21. juuli 1969). Sõnumit inimese esimestest sammudest Kuul muudkui lükati tunni kaupa edasi...

Katuseantennide juurest kosmosesideni

Isegi kõige lühem sõnum jõuab Kuule ja tagasi mitme sekundi jooksul, rääkimata siis keerukate juhtimiskäskude ja tegevuste ülekandmisest. Igapäevaelus oleme harjunud, et raadiolaine levib silmapilguga – aga Kuu on meist pea 400 000 kilomeetri kaugusel ja laine levib ainult 300 000 kilomeetrit sekundis.

Tallinnas oli esmaspäeva hommik juba koitnud, kui saime näha udusevõitu, aeglaselt muutuvat mustvalget telepilti ja kuulda, et see samm on tehtud.

Kui vaadata nüüd, aastast 1969 edasi 50 aastat, siis oleme tänini seisus, kus poole miljoni kilomeetri kauguselt ei ole meieni jõudnud ühtegi teist nii olulist sõnumit (380 000 kilomeetrit Kuu pinnalt NASA Houstoni sidekeskusesse pluss veel 70 000 kilomeetrit sidesatelliitide kaudu Houstonist Põhja-Euroopasse – seega kokku ca 450 000 km).

Me peaksime rõõmustama, et Eesti insenerikultuur oli pool sajandit tagasi nii avatult maailma vaatamas, et saime olla osalised selles ligikaudu 600 miljoni televaatajaga ühisperes. Mõistsime toimuvat siis ja oleme osanud sõnumit vahendanud sidetehnoloogiat arendada, hoida ning kasutada tänaseni. Selle viimase poolsajandi sees on Eestis enam kui poolteist tuhat inseneri saanud teadmise (ning ka side- ja raadioinseneri diplomi), kuidas kaugside toimib. Paljud on saanud osa ka samalaadse kosmoseside ülesande lahendamisest ja tudengisatelliidi valmisehitamisest.

Mõned sündmused satuvad mõnikord taas kohakuti. Laupäeval, 6. juulil hõiskas ühendkoor: «….mägede harjadel kumamas koit», reede, 5. juuli varahommikul startis ilmaruumi tudengisatelliit Koit. See kohakuti sattumine andis meile kinnitust, et ei ole vaja oodata järgmist viit aastakümmet, et oodata olulise sõnumi meieni jõudmist miljoni või enamagi kilomeetri tagant.

Foto: NASA

Inimene Kuul muutis maailma väiksemaks

Kuul käimine ja edukalt tagasitulek muutis Neil A. Armstrongi, Edwin E. Aldrini ja Michael Collinsi hoobilt nii rahvuskangelasteks kui meediastaarideks. Pildil meesta tagasituleku auks korraldatud paraad New Yorgis 13. augustil 1969. Foto: akg-images / NASA / Scanpix

Esimeste jalajälgede tegemist Kuule jälgis otsepildis kümnendik inimkonnast

Pool sajandit tagasi Kuule jõudnud Apollo 11 missioon ei olnud ainult kosmoseteadlaste ja inseneride pidupäev ‒ ulatuslik ülemaailmne meediakajastus ja otseülekanne haarasid oma lummusesse suure osa meie planeedist. Mustvalget otsepilti Kuult jälgis põnevusega tervelt 14 protsenti toonasest inimkonnast.

Erinevalt Nõukogude Liidus saladusloori all korraldatud ja hiljem avalikkuse ette toodud kosmosemissioonidest tegi NASA ajakirjandusega koostööd ja avaldas üksikasjalike jooniste, arvutuste ja skeemidega pressimaterjale.  1958. aastal loodud NASA-le oli Kuu-missioon ühtlasi ka avalike suhete proovikivi, et tõestada hiiglaslike ressursside kulutamise vajadust.

USAs kandis Kuu-missiooni otse üle kolm olulisemat telekompaniid: CBS, NBC ja ABC. Nende ülekandekulud olid kokku ligi 13 miljonit dollarit ‒ suurusjärk, mis on võrreldav 1968. aasta kogu presidendikampaania kajastamise kuludega. Tulemus ületas kõik ootused: 94 protsenti kõigist televiisorit omavatest ameeriklastest vaatas inimese esimesi samme Kuul.

Kindlasti oleks Apollo 11 missioon igavesti ajalukku läinud ka ilma televisioonita, aga just võimalus vaadata otsepilti pea kogu maailmas tegi selle eriliseks ja kogu Maa elanikke ühendavaks. Hinnanguliselt jälgis missiooni edenemist üle maailma 500‒600 miljonit inimest, mis oli tollasest inimkonnast umbes 14 protsenti. Ja seda vaatamata Euroopa jaoks erakordselt ebasobivale kellaajale – Euroopa vaataja nägi kulminatsiooni sõltuvalt ajavööndist kella kolme ja viie vahel varahommikul.

Eestlased elasid toimuvale kaasa tänu Soome TV-le

Helsingin Sanomat Foto: Ajalehtede veebiarhiivid

Tollases idablokis Apollo 11 missiooni otseülekannet ei näidatud, ainsateks eranditeks olid Poola ja Rumeenia. Paljude Eesti inimesteni jõudis teadmine inimesest Kuul Soome televisiooni vahendusel, sest põhjanaabrite televisiooni vaatamiseks ehitati ja paigaldati n-ö Soome antenne Põhja-Eestis juba kuuekümnendate aastate algusest. Soome ringhääling YLE oli sündmuse jälgimiseks ehitanud Kuu pinda meenutava taustaga stuudio ning otseülekanne kestis tunde. Stuudios oli kümmekond eksperti, kes vastasid vaatajate küsimustele, Houstonis oli soomlastel kohal oma reporter, kes kommenteeris ja selgitas toimuvat. Tänapäeva maailmas uskumatu, aga tollal tavapärane – otse-eetris suitsetati ning stuudio oli sinist suitsu täis.

Soomlaste otsestuudio üks kurioosumeid oli hetk, mil Neil Armstrong hakkas Kuu pinnale astuma. Ta ei olnud veel jalga maha saanud, kuid telepildist jäi selline mulje. Seepeale jõudis soomlasest kommentaator rääkima hakata, et Armstrong ei öelnudki Kuule astudes midagi erilist... Kui ta oma repliigi lõpetas, siis oli taustal kuulda vaid legendaarse lause lõppu: «... one giant leap for mankind.»

Washington Posti ja New York Timesi esilehed pärast kuule jõudmist. Foto: Ajalehtede veebiarhiivid

Venemaa jäi vaoshoituks

Loomulikult kajastasid kõik lääne ajalehed Kuu-missiooni oma esiküljel. Näiteks New York Times kuulutas seda oma ajaloo suurima pealkirjaga.

Oluliselt tagasihoidlikumalt leidis Kuu-missioon ära märkimist nõukogude Venemaa ajakirjanduses, kuid maha seda siiski ei vaikitud. Kommunistliku partei häälekandja Pravda avaldas oma esiküljel lühiintervjuu NSV Liidu Teaduste Akadeemia liikme ja kõrgelt hinnatud teadlase Aleksander Vinogradoviga, kes selgitas missiooni teaduslikke aspekte ja õnnitles Apollo 11 meeskonda saavutuse puhul. Alles päev hiljem ilmus Pravdas põhjalik lugu Kuu-missiooni kulust.

Pravda esikülg, millel ilmus akadeemik Vinogradovi intervjuu. Sama jutt ilmus tõlgituna ka eestikeelsetes ajalehtedes. Foto: Ajalehtede veebiarhiivid

Nõukogude Liidu riigijuhid ühtegi ametlikku avaldust ei teinud, saatsid vaid astronautidele õnnitlustelegrammi.

Kõlavalt kajastasid inimese jõudmist Kuule ka väliseestlased oma kogukonnalehtedes nii Ameerikas, Kanadas kui ka Rootsis. Rootsis ilmuva Eesti Päevalehe esiküljel oli küll fookuspildiks kaader äsja toimunud 1969. aasta juubelilaulupeost, kuid kohe selle all uudislugu Kuu-missioonist.

Neli päeva pärast inimkonna Kuule jõudmist ilmus kultuurilehe Sirp ja Vasar esiküljel anonüümne neutraalses toonis uudisnupp.

Pildil 1969. aasta 22. juuli Edasi, kus esimesel leheküljel ilmus artikkel «Kosmoselaeva «Apollo 11» lennust». Foto: Kristjan Teedema / Postimees/Scanpix

Loo kirjutamisel on kasutatud New York Timesi, BBC ja YLE materjale.

Kuumissiooni puudutavaid vandenõuteooriaid lahkab teadusfilosoof Enn Kasak.