Tuulepesa karvasel jalgpallil ehk miks tellida raputatud kokteil

Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere. Foto: Fotograaf Reti Kokk

Maailmas toimuva mõistmiseks on aina olulisem toimuvate keerukate protsesside lokaalse ja globaalse mõõtme eristamise võime, kirjutab akadeemik Tarmo Soomere.

Kunagi ei tasu sildistada või kategoriseerida, veel vähem arvustada neid teooriaid, mida inimesed maailma seletamiseks ja selle tuleviku prognoosimiseks tarvitavad. Enamasti lööb iga silt kui kärbsepiitsaga sildistaja mõlemale põsele tagasi. Või siis näitab, kui laiad olid praod sildistaja enda lastetoa põrandalaudade vahel. Mitmesuguste mudelitega on veidi lihtsam. Teadlastele on juba n-ö emapiimaga sisse kasvatatud lihtne arusaam: kõik mudelid on valed, kuid mõned on kasulikud. Tippteadlaseks saadakse sageli selle vale neutraliseerimise ja kasu maksimeerimise kaudu.

Suur osa meie peavoolu- ja alternatiivmeedias ringlevatest hiiobisõnumitest (ehk peatset kadu ja hävingut pakkuvatest tulevikuprognoosidest) kõnetab tõenäoliselt meie alateadvusse hästi peidetud, kuid äraütlemata sügavalt, põhjalikult ja fundamentaalselt luterlikku mõttemalli. Veidi utreerides on tuleviku jaoks globaalselt õnnetust kuulutavad ja isikliku meeleparanduse kaudu lokaalse ellujäämise tähtsust rõhutavad kontseptsioonid kui ülimalt tõsiste luterlaste materialiseerunud vaim.

Luterlik arusaam õndsaks saamisest peegeldab globaalse ja lokaalse suhestumist. Nagu Põrgupõhjal: ükskõik kuidas inimene oma tarkusega rähkleb või püüab, ikka läheb ta pankrotti (ehk hukka). Kuni omaaegse maavillase kulaku või nüüdisaegse klanitud kapitalisti asemel, kes ei hooli maailma tulevikust ja näeb ainult omakasu (ehk majanduskasvu), ei tule deus ex machina (näiteks valgustatud looduslähedane elu). Paradiisi, mis on globaalse hüve võrdkuju, pääseb siiski ainult üksi võideldes ehk lokaalselt; ja samas mitte omal jõul.

Katoliku kirikus pole keelatud mõelda globaalsest (ehk kollektiivsest) õndsusest, kuhu saaks võib-olla jõuda, täites teatavaid reegleid. Mingil ajastul, mida ateismi apologeetidele meeldib meenutada, oli see võimalik isegi raha eest ehk indulgentse ostes. Luterluses nõnda põhimõtteliselt ei saa. Raha eest õndsust ei osta. Või nagu Laurence J. Peter tabavalt märkis: ainsad probleemid, mida saab rahaga lahendada, on rahaprobleemid.

Kaasaja kontekstis tähendab see sõnumit, et majanduskasvu kaudu ei õnnestu kindlasti saabuva kriisi eest mõnele teisele planeedisuurusele tähelaevale põgeneda. Ei aita Rooma Klubi „Kasvu piiride“ lugemine ega piisa meie tüviteksti ehk viieköitelise sookuivenduse käsiraamatu järgi elamisest. On vaja olla piisavalt tark, et globaalsel ja lokaalsel vahet teha. See õnnestub vaid vähestel; teisisõnu, tegemist on suurte eranditega. Või nagu Aristoteles selle kohta arvas: ühed koguvad ja korjavad, justkui elaksid nad igavesti, teised raiskavad, nagu hakkaksid kohe surema.

Meie universum on nõnda ehitatud, et mis iganes toimub või mida iganes meie teeme, selle kaudu kasvab üldine korralagedus (ehk entroopia). Teisisõnu, kui meil on pohmelus (st kui midagi hullusti valesti läheb), siis kasvatab see alati natuke globaalprobleeme, ja kui tahame midagi ravida (ehk elu mõnusaks teha), siis saab seda teha ainult lokaalselt ning tõsiselt pingutades. See teeb korrastatuse (ja eriti väikeriigid) kalliks. Või nagu Lennart Meri meenutas: „Eesti riik on kulukas ja Eesti riik on kallis. Ta on kulukas kodaniku rahataskule ja ta on kallis kodaniku südamele.“

Tsivilisatsiooni on veel kallim pidada kui Eesti riiki. Mida parem ja korrastatum see on, seda kallim energeetilises mõttes. Nii kallis asi nagu tsivilisatsioon lõpeb kord vältimatult otsa. Meie valikud on lihtsad: korrastatus siin maailmas lõpeb kas varem või hiljem.

Globaalse ja lokaalse vahekord ilmneb sellel tasandil omapäraselt. Füüsikud pakuvad kaht valikut maailma lõpu jaoks. Üks on globaalne soojussurm – aeglane protsess, mille käigus kõik, mis meil on, hajub maailmaruumi laiali. See on nagu lõputu õudus, globaalne ja vististi vältimatu oma olemuselt. Kui just energiat eikuskilt lõpmatult juurde ei tule. Inimkonna loodud kasulik informatsioon jääks vist alles, aga muutuks kasutamiskõlbmatuks. Teine võimalus on õudne lõpp ehk see, et singulaarsus ehk must auk sööb meid ära. Siis läheks vist päriselt kaotsi ka kogu info, mis meil on. Must auk on ülimalt kontsentreeritud struktuur ja seega äärmiselt lokaalne. Maa massiga must auk oleks väiksem kui üheksa millimeetrit ehk üks paras püssikuul. Kumb tegelikult toimuma saab, seda ei näe meie ega ka mitte meie laste ega lastelaste silmad.

Globaalse ja lokaalse erinevus on üks klassikalise füüsika alussambaid. Samas on need kategooriad lahutamatult seotud. Albert Einsteini kuulsaim viga tulenes globaalse ja lokaalse segamini ajamisest. Ligikaudu 90 aasta eest otsis ta oma võrranditele lahendit gravitatsioonilainete keeles. Nende lainete keeles, mis detekteeriti alles 2016. aastal ja mida nimetati maailma füüsika tähtsündmuseks.

Nende võrrandite lahendamist segas singulaarsus. Kuidas see imepisike värk on globaalsuse lahutamatu komponent, võib lihtsalt ette kujutada. Proovige kammida üleni karvast jalgpalli. Kindla peale tekib sellel seitel või tuulepesa. Tuulepesa meie kuklal võib hüüda nii püsipunktiks kui ka singulaarsuseks sõltuvalt sellest, mis kontekstis asju käsitletakse. Kui kogu pea või keha oleks karvane, ei saaks sellist püsipunkti põhimõtteliselt vältida. Ka siis, kui karvane jalgpall oleks Maa või Päikese või universumi suurune. Ka siis, kui Maa oleks lapik. See reegel kehtib isegi kohvitassis. Lisage piima või koort ja liigutage. Üks koht jääb alati paigale. Aga me ei tea, milline. Võib-olla just sellepärast tellis kõiketeadja James Bond alati raputatud, mitte segatud kokteili. Siis ei pruugi ükski molekul paigale jääda. Inimese peades saame tuulepesa vaid selle kaudu vältida, et näol pole karvu. See meie väike veidrus ei tee aga olematuks klassikalist Brouweri püsipunkti teoreemi.

Nii püsipunkt kui ka singulaarsus kuuluvad tihti globaalse lahenduse juurde. Sageli on need aga kohad, kus ilmneb hoopis inimese mõtlemise piiratus. Maa peal kaotavad teatavad inimeste loodud suurused mõtte vähemalt kahes kohas. Põhjapoolusel ja lõunapoolusel on laiuskraad 90, aga pikkuskraadil pole mõtet. Maa jaoks ei ole need üldse erilised. See on meie piiratuse tulemus, et näeme seal probleemi. Samuti ka karvase jalgpali kammimisega ja Einsteini lahendiga. Probleem enam-vähem samasuguste asjadega nagu põhja- ja lõunapoolus viis eksliku järelduseni, nagu gravitatsioonilaineid poleks olemas. Küll on hea, et teised seda märkasid. Muidu võiks nii mõnigi praegu igapäevane vidin olla veel leiutamata.

Globaalse ja lokaalse vahekord saab elavaks komplekssüsteemides. Imeväikesed ehk lokaalsed häiritused võivad neis vahel kiiresti kasvada ja mõjutada kogu süsteemi globaalselt. Nimelt sel põhjusel pole ka teoreetiliselt võimalik ilma rohkem kui paari nädala jagu täpselt prognoosida. Sama tüüpi protsessid toimivad ühiskonnas. Nii meenutas hiljuti Hardo Paljula (https://www.err.ee/856158/hardo-pajula-i-kuritoo-ja-karistus), et teine Hiina-Jaapani sõda (algas intsidendist Marco Polo sillal 7. juulil 1937) käivitus lihtsalt arusaamatusest. Hiljem ütles Austria kirjanik Karl Kraus selle kohta, et kui kõik oleksid pannud komad õigesse kohta, ei põleks Shanghai. Teistmoodi, kuid siiski sarnasel moel toimib ümber Antarktika tulvav hoovus. See integreerib Lõunaookeani üksikutes soppides pealtnäha isoleeritud sündmused tohutusse süsteemi, mis tõenäoliselt reguleerib suurt osa Maa kliimast (Rintoul, 2018).

Sellised nähtused on üks osa meie universumi struktuurist. Need on kohad, kus globaalne ja lokaalne saavad kokku ja teevad selgeks, et vahetegemine nende kahe vahel on sageli mitte tegelikkuses, vaid meie kahe kõrva vahel. On süsteeme, kus globaalse ja lokaalse vahele ei saa tõmmata piire, ja on süsteeme, kus vahetegemine on kohustuslik. Kurt Vonnegut vahendas meile jõuliselt püha Augustinuse palvet, et meil oleks jõudu muuta asju, mida me saame muuta, leplikkust leppida sellega, mida me ei saa muuta, ja tarkust teha neil kahel vahet. Loe veel: Rintoul, S.R. 2018. The global influence of localized dynamics in the Southern Ocean. Nature, 558(7709), 14.06.2018, 209–218.

Akadeemik Tarmo Soomere kommentaar Von Krahli Akadeemia loengusarja „Elu pärast Google’it“ Kaupo Vippi loengule „Globaalne ja lokaalne“ 04. IX. Saade Vikerraadio eetris 20. X.2018

Loeng on järelvaadatav-kuulatav Von Krahli teatri Facebooki lehel.