Külma sõja kosmosevõidujooksus õnnestus USA-l NSV Liidule bravuurikalt koht kätte näidata – esimene inimene Kuul oli ameeriklane. Vene kosmonaudid pole tänini Kuul käinud. Arter uuris, mida mäletavad tollest poole sajandi tagusest inimkonna suurest saavutusest Eesti inimesed.
Ameeriklased jõudsid Kuule. Aga mis on eestlastel sellega pistmist? (4)
«See on väike samm ühele inimesele, kuid suur hüpe kogu inimkonnale!» ütles astronaut Neil Armstrong, kui toetas kuumoodul Eagle’i trepilt alla astudes vasaku jalaga esimese inimesena Kuu pinnale. Eestis oli 21. juuli hommik 1969, mõni minut puudus kella kuuest.
ETV seda 20. sajandi üht olulisimat hetke üle ei kandnud. Ometi leidub Eestis piisavalt neid, kes elasid esimeste inimeste Kuul-käigule kaasa otse. Mida nad mäletavad, mis tundeid see sündmus neis toona tekitas?
Jaan Einasto, akadeemik, astrofüüsik, 1969. aastal Tartu observatooriumi teadlane:
«Olin sel ajal Tallinnas, seal oli võimalik Soome televisiooni vaadata. Seda ülekannet, kuidas inimene Kuu pinnale astus, nägin otse.
Nõukogude Liidu kosmoseprogrammiga olin ma juba varem seotud, kui esimene satelliit või sputnik üles lennutati – siis tehti ülikoolis vaatlusjaam. Võtsin ka nendest vaatlustest osa ja olin mõnda aega isegi selle jaama juhataja. Olin arengutega üsna hästi kursis.
Eesti astronoom Ernst Öpik töötas 20. sajandi alguses täiesti sõltumatult välja planeetidevaheliste lendude tehnilised põhimõtted. Ta näitas täiesti õigesti, et otse jutiga lennata ei saa ja ülearune kaal tuleb ära visata ning lend peab olema mitmeastmeline. Aga ta pidas seda nii kaugeks ja ebareaalseks, et otsustas selle töö avaldamata jätta. Aastaid hiljem oli tal huvitav jälgida, kuidas asi tegelikult arenes.