Purjede all Peteburi: 2011 versus 2019

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Foto: Jaanus Piirsalu / Postimees

Purjede all Peterburi sissesõit on võrreldes minu viimase kogemusega oluliselt muutunud. Suurim muutus on see, et nüüdseks on jahid oodatud ka Kroonlinnas, mis on Vene mereväe üks põhibaase Läänemerel.

«Admiral Bellingshauseniga» Peterburi saabumise kogemust on huvitav võrrelda saabumisega 2011. aasta suvel ruhnlaste hülgepüügilaevaga Runbjärn. Tookord sõitsime puulaevaselts Vikani seltskonnaga Solovetside saarele. Meie teekond viis sinna läbi Neeva jõe, Laadoga järve, Sviri jõe, Onega järve, Valge mere kanali (Belomorkanal) ja Valge mere enda. See oli väikest viisi ajalooline reis, sest see oli esimene kord, kui Eesti lipu all laev tegi niivõrd pika reisi mööda Venemaa sisemisi veeteid. Need oli just äsja osaliselt avatud välismaa väikelaevadele.

Nagu Admiral Bellingshausenigagi sisenesime Peteburi peale tormist öist sõitu. Aga see oli ka ainus sarnasus üleeilse saabumisega.

Kõigepealt võttis meid kaheksa aastat tagas juba merel vastu Vene piirivalvelaev, mis tuli poorti ja kontrollis meie kõigi passid üle. Kroonlinna siseneda meil keelati, kuna see oli tollal kinnine sadam.

Kästi edasi sõita Peterburi reisilaevade sadamasse. Kohale jõudes selgus, et sealne piiri- ja tollipunkt asus kruiisilaevade kai ääres. See oli huvitav vaatepilt, kui me seal seisime Runbjärni pardal ning vaatasime, pead kuklas, üles kai poole. Kai serv oli enam-vähem sama kõrgel kui Runbjärni 14-meetrise masti tipp. Ülevalt vaatasid meile alla rõõmsate nägudega Vene piirivalvurid ja käskisid meil üles tulla.

Muud ei jäänud üle, kui ronisime koos Runbjärni kapteni Käkega nagu kaks ahvi mööda kail rippunud rehve üles. Piiripunktis oli elevust palju, kõik tulid meid vaatama, et kes need napakad Venemaale purjetavad. Kontroll iseenesest läks üllatavalt ruttu. Keegi ei tahtnud isegi laeva üle vaadata. Põhjus võis olla ilmselt selles, et vihma sadamas ning piirikad ja tollikad oleksid pidanud samamoodi ahvi mängima pardale saamiseks.

«Midagi keelatud ei ole?» küsisid nad selle asemel kapten Käkelt.

«Ei ole!» vastas ta ausalt. ega ei olnud ka muidugi. Viina ju polnud mõtete Venemaale vedada. Kuigi me ikkagi vedasime.

Edasi sõitsime juba ise Krestovski jahisadamasse, mis oli üsna tipp-topp koht.

Seekord meid Vene piirikad merel ei kontrollinud ning väikelaevade piiri- ja tollipunkt oli toodud juba Kroonilinna, kohe sinna sissesõidul. Välja ei näe see piiripunkt just suurem asi. selgelt näha, et ajutine värk. Asub see pargastel: ühe pargase ääres saavad jahid otsad anda ja teisel asub piirikontroll ise.

Passikontroll läks seegikord libedalt. Väike segadus tekkis Priit Kuuskedega, keda meil oli pardal kaks eksemplar. Saarlasest mehhaanik ja tallinlasest laevakokk Wend. Kahjuks polnud nad eri soost, muidu oleks piirikatel juhe täitsa kokku jooksnud. Aga nii said nad oma juhtmed siiski üsna ruttu lahti harutatud.

Väike põnevus valitses ka sellega, et kas riigikogu väliskomisjoni aseesimees Marko Mihkelson saab ikka üle või mitte. Ta ise arvas, et teda pole kuulsas Vene välisministeeriumi «mustas nimekirjas» ning õnneks ei olnud ka. Nii sai kunagine Postimehe korrespondent Moskvas jälle üle kuue aasta jala Venemaa pinnale.

Lõbusamaks läks laeva ülevaatusega. Piirikad ähvardasid, et nii-nii, nüüd me peame panema kirja kõik laevas olevad esemed, et olla kindlad, et lahkumise midagi rohkem või vähem pole. Silmnähtavalt nad ise viitsinud aga seda tegema hakata ning vihjasid ette, mida meil oleks vaja teha selle vältimiseks. Kõigest üks väike leping iseendaga. Lõppkokkuvõtted oli seegi tühiasi ning poolteise tunniga olime meie kõik ja Admiral seaduslikult Venemaa vetes.

Meie jahisadam asus kohe piiripunkti kõrval kolmandal pargasel. Jahisadama nimi on Fort Konstantin.

Nagu paigale saime, kui juba hakkas lubama: meile lähenes laevuke nimega Reperbahn. Me ei jõudnud venelaste külalislahkust ära imestada, kui kahjuks selgus, et tegemist oli siiski kohaliku lõbusõidulaevaga, mille kodusadam oli sama kai ääres.

Minu uus kogemus ütleb, et Kroonlinna/Peterburi purjede all sõita pole üldse midagi hirmsat, pigem isegi vastupidi. Proovige järele!

Tagasi üles