/nginx/o/2019/07/09/12346488t1h1384.jpg)
Esmaspäeval väljus Admiral Bellingshausen Tallinnast ning juba teel Kroonlinna sai meeskonnale ja külalistele osaks hulk üllatusi.
Polaarseiklejate logiraamatu esimene sissekanne: teeleminek Tallinnast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
8. juulil kell 14 oli meie esimese ülesõidu meeskond laevas: kapten Indrek Lepp, mehhaanik Märten Vaikmaa, tüürimehed Meelis Saarlaid ja Priit Kuusk, madrused Marko Mihkelson, Toonart Rääsk, Jaanus Piirsalu, Urmas Dresen, CJ Kask, junga Karolina Vaino, kokk Priit «Wend» Kuusk. Sihiks on Kroonlinn, kust alustas oma ajaloolist reisi ka Gottlieb von Bellingshausen. Kapten Lepal olid tehtud kõik ettevalmistused – marsruut paigas, laevapaberid korras, mõlema riigi piirivalved informeeritud.
Lennusadama kai äärest, kus Admiral siiani seisnud on, liikusime Noblessneri sadamasse, kus saime kiiresti ja meeldival moel tehtud piiri ja tolliprotseduurid. Kell 14:58 andsime otsad ja hakkasime merele liikuma. Öiseks vahiks valmistuv Märten Vaikmaa keeras end oma koisse ja palus end õigel ajal ärata. CJ Kask, kes on me laeva videograaf, filmis koos Karolinaga, kellest saab üks meie reisisaate juhte, väljasõitu Tallinnast. Kõik olid omamoodi elevil nagu reisi alguses ikka, mingit laevarutiini pole ju veel tekkinud.
Soome lahel võttis meid vastu mõõdukas vastutuul, aga oma Volvo-Penta mootori abil tegime kerge vaevaga 8 sõlmest kiirust, see on paras sõit, ei kuluta liig palju diiselkütust. Laev õõtsus aga ikkagi nõnda palju, et vähem merega harjunud meeskonnaliikmed vaatasid igatsedes silmapiiri poole, et vältida peale kippuvat südamepööritust.
Wend oli õhtusöögiks valmistanud kala kartulimassi ja kukeseentega, pole ime, et kui küsisin Riigikogu väliskomisjoni aseesimehelt Marko Mihkelsonilt esimest kommentaari vahetult enne vene vetesse jõudmist, siis asus ta kiitma õhtusööki. Tõsi ta on, et paljud laevamässud on alguse saanud just kehvast toidust. Kuni meil on kokaks Wend, pole mässu karta. Homme ootavad laevaperet ees hakklihasaiad, kanasupp, kodujuust, heeringas, värske kartul. Magustoiduks on pardal neli Eesti Pagari «Polaartorti». Samas oli Wend mures, et reisieelses saginas oli maha jäänud vahukoore mikser. Kiiresti leiti ka lahendus: kui iga meeskonnaliige raputab vahukoorepurki 100 korda, ongi koor kenasti vahule löödud.
Kui Admiral Bellingshausen lähenes Juminda poolsaarele ja Juminda tipuni oli umbes 5 meremiili, saabus meid tervitama viis alust – kaks huvilaeva ja kolm Juminda vabatahtlike merepäästjate alust: emalaev Varvara ning kaks kiirreageerimisalust (7-meetrine kummipaat ning päästejett). Palju tänu Juminda meestele vahva üllatuse eest. Aga kohe oli meid hoiatamas ka Eesti piirivalve: kuna me olime riigist välja kirjutatud, siis meenutati, et teiste laevadega pardumine on keelatud. Hea oli tunda, et meie piirivalve töötab.
S/Y Admiral Bellingshausen peaks Kroonlinna Konstantini jahtklubisse jõudma teisipäeva pärastlõunal.
Tiit Pruuli,
Ekspeditsiooni juht
Ekspeditsiooni kulgemisel saab kätt pulsil hoida Postimehe eriveebis aadressil postimees.ee/antarktika.