Polaarseikleja ja kliimateadlane Timo Palo: kliimamuutused pole ammu enam pelgalt keskkonnateema

Eesti polaaruurija ja seikleja Timo Palo on korduvalt pidanud silmitsi seisma jääkarudega, kukkunud läbi polaarjää ja vaid tänu sõbrale eluga pääsenud. Ta on matkanud tuhandeid kilomeetreid polaaraladel, kuhu tavainimese jalg kunagi ei astu.

Hariduselt geograaf, sattus ta esimest korda kaugele põhja 2006. aastal seoses teadusekspeditsiooni ettevalmistamisega. Juba aasta hiljem triivis ta uurimislaeval Tara üle Põhja-Jäämere, möödudes põhjapoolusest märksa lähemalt kui Norra maadeavastaja Fridtjof Nanseni kuulus Frami ekspeditsioon. Lisaks uurimisreisidele on Palo käinud Arktikas nii paljudel pikkadel seikluslikel rännakutel, et ei suuda neid isegi kokku lugeda. Selle aasta algusest on Palo aga ka president Kersti Kaljulaidi kliimanõunik. «Juhtus sedasi,» ütleb uue ametikoha kohta mees ise.

Intervjuu ajal kõlasid just uudistes Eesti valitsusliikmete ütlused, milles seati kahtluse alla inimese roll kliima muutumises. Sedalaadi mõtteavaldustel on teadusega vähe pistmist, tõdeb Palo. «Meie praeguste teadmiste valguses on see siiski pseudoteadus, millel puuduvad argumendid. Teadus on juba aastakümneid kliimamuutuse kohta kaalukaid fakte tõestuseks esitanud. Teadus on rääkinud, loodus on tugevaid signaale edastanud ja nüüd on poliitika roll nende teadmiste valguses töötada. Kui aga poliitikategijad asetavad hoopis enda usu ja veendumuse, mis põhineb kes teab millel, teadmistest ja teaduslikest argumentidest kõrgemale, siis on asjad ühiskonnas valesti. Tõsi, meil on vabadus uskuda ja arvata, mida soovime, kuid juhtiva ametiga kaasneb ka ühiskondlik vastutus ja see ei saa enam toetuda lihtsalt ühe inimese veendumusele, vaid ennekõike ikka laialdastele teadmistele. Siin on ka keeruline mõistlikku debatti pidada, sest kuidas sa ikka vaidlustad kellegi usku, olgu see sinu arvates kui pime tahes.»

Kui siiski puutud kokku kellegagi, kes ütleb, et teadlasedki veel vaidlevad selle kliima asja üle, siis mida sa neile ütled?

Ausalt öeldes ei olegi ammu kellegi sellisega kohtunud. Ju ma siis ei liigu sellises seltskonnas. Mina ei ütleks, et teadlased vaidlevad, see vaidlemine suures plaanis lõppes nii kümmekond aastat tagasi. Mäletan, kui ise 2006. aastal polaaruurimisega tegelema hakkasin, olid juba paljud asjad tõestamist leidnud. Oli teada inimese roll ja olulised, verstapostideks peetavad teadusartiklid olid ilmunud. Kuigi eks ikka oli ka omajagu teadmatust, sest kliimasüsteem on ju sedavõrd keeruline. Aastatega aga on teadmised aina paranenud. Näiteks Arktika oli kliimamuutuste poolest veel üsna hiljuti võrdlemisi tundmatu maa ja me ei mõistnud seal toimuvat kuigi hästi. 2007 tähistati aga rahvusvahelist polaaraastat, siis ponnistati tõsiselt, et just neid füüsikalisi protsesse ja tagasisidemehhanisme süsteemis atmosfäär-jää-ookean kirjeldada.

Praeguseks on ju ikkagi 97 protsenti teadlastest inimtekkelise kliimamuutuse suhtes konsensusel. Esimese hooga ei teagi ühtki teist teadusprobleemi, kus mingis olulises küsimuses oleks selline üksmeel. Selle vaidlustamist ei saa küll praegu pidada muuks kui pelgalt kellegi isiklikuks veendumuseks, mille taga pole näha kõnekaid fakte. Aastakümneid tagasi said paljud kliimaskeptikud toetusraha otse söe- ja naftatöösturitelt, nüüd käib see teist, varjatumat teed pidi fondide kaudu, aga rahastamine on samasugune. Nagu [naftafirmade lekkinud] sisedokumentidest selgub, oli see teadmine töösturitel endilgi juba ammu olemas, aga arusaadavalt taheti see maha vaikida.

Ei ole ühtegi kaalukat teaduslikku argumenti, mis võimaldaks praeguse kliimasoojenemise taga näha mingit muud olulisemat jõudu peale inimese. Väga sageli tuginevad skeptikud raportitele ja avaldustele, millega pole teadusmaailmas midagi peale hakata – need ei ole eelretsenseeritud ja nende sisu üle ei toimu diskussiooni. Selles mõttes ei saa neid isegi teaduslikeks publikatsioonideks nimetada. Teine suur möödalaskmine on see, et keskendutakse vaid ühele konkreetsele mõjutegurile, välistades automaatselt kõik teised. Kliima on aga niivõrd keeruline vastasmõjude süsteem, kus tuleb paljusid seoseid arvestada.

Pealegi tuleb ikka tihti ette, et ka kliima ja ilm segamini aetakse.

Oled kuu-kaks olnud presidendi nõunik. Kui palju oled pidanud kokku puutuma poliitiliste asjadega?

Õnneks mitte kuigi palju ja loodetavasti ei peagi. Minu roll ega ka soov ei ole kindlasti poliitikat teha. See on rohkem sisuline töö, kus ma oma teadmisi kasutades saan loodetavasti aidata kliima teemadel tervikpilti hoida ja eri koostöövormide kaudu ka lahendusi otsida.

Ühiskonnale on riigipea oluline teed näitav majakas. Kliima- ja laiemalt keskkonnateemad on aga praegu väga tähtsad. Need on 21. sajandi ühiskonna tulipunktid, mis vajavad lahendamist. Peab lootma, et ühiskond tuleb kaasa ning mõistab ka sellega paratamatult kaasnevaid ebamugavusi ja raskeid otsuseid.

Ei saa nii mõelda, et küll asi ise laheneb, tehnoloogia tuleb järele ja siis saab kõik korda, ilma et peaksime ise ponnistama. Kliimamuutus on tõenäoliselt inimkonnale senini kõige tõsisem katsumus.

Ükski suur väljakutse ei lahene elus sedasi iseenesest.

Et küll asi laheneb?

No täpselt, sel juhul ei ole ju tegemist probleemiga, kui see ise ära laheneb.

Kas mujalt ei ole varem sedalaadi pakkumisi tulnud?

Ei, eks seegi oli mulle endale pisut ootamatu.

Foto: Eero Vabamägi / Postimees / Scanpix

Timo Palo

Sündinud 7. jaanuaril 1979 Võrus
Geograaf, meteoroloog ja polaarrändur.
Magistrikraad Tartu Ülikoolist 2005, hetkel omandamisel doktorikraad
Esimene polaarekspeditsioon 2006
2007-2014 uuringud Põhja-Jäämerel triivlaeval Tara ja jäälõhkujatel, töö polaarjaamades Teravmägedel ja Antarktikas
2008 – suusaretk üle Gröönimaa
2012 – 1620 km retk põhjapooluselt Teravmägedele, kaks aastat hiljem jõudsid Palo ja tema kaaslane Audun Tholfsen sama retke eest Guinnessi rekordite raamatusse.
2019 – presidendi kliimanõunik
Abielus, kahe poja isa

Kuidas on Arktikas käimine mõjutanud sinu oskust mugavustsoonist välja tulla?

Ma usun, et ikka on. (Naerab.). Sealne töö on kõik suuresti ebamugavustsoonis, trotsides ilma ja ekstreemseid olusid. Sageli tuleb mõõtmised kuidagi ikka ära teha, sadagu või pussnuge, olgu öö või päev. Samas saad selle vajadusest ja olulisusest väga selgesti aru – see ongi sinu roll ja põhjus, miks sinna läksid. Ega seda ilma kireta ei tee. Kirg ongi peamine jõuallikas seal.

Olen isegi otseselt teadusega mitte seotud seikluse juures veidi teadusmõõtmisi teinud. Ka näiteks põhjapooluse retke ajal. Teadsin, et sealt saadavad andmed on igal juhul väärtuslikud, kuigi iga kaasa võetud gramm oli loetud. Teadusinstrumentidel on ka ikka oma kaal. Pealegi oled pärast 14-15-tunnist päeva rampväsinud ja tahad ainult süüa ja pikali visata. Sellistes oludes on vaja tahtejõudu ja just seda kirge, et võtta veel pool tundi mõõtmiste jaoks.

Antarktikas õhupalli sondeerimiseks ette valmistamas. Foto: Erakogu

Mitu korda sa Arktikas käinud oled?

Arktikas? Kui sinna ka Teravmäed sekka arvestada, siis ei suudaks enam lugeda. Neid kordi tuleks ikka üle 20 küll, sest Teravmägedel olen ma päris palju käinud. Kui õigesti mäletan, siis käisin viimati 2015. aasta kevadel.

Seega on ju pikk paus sisse jäänud. Aga kui parajasti Arktikas ei ole, siis millega sa üldse tegeled?

Kuni viimase ajani olin Tartu Ülikooli juures spetsialisti ametis, tegelesin oma doktoriprojektiga ja avaldatud said mõned teaduspublikatsioonid. Ühesõnaga, teadlasetööd. Lisaks olen käinud mitmel pool pidamas nii ettevõtetele, avalikule sektorile kui ka lastele loenguid kliimast, keskkonnast laiemalt, aga ka seiklemisest. Need on olnud sellised motiveeriva ja haridusliku suunitlusega. Tehtud on ka mitmesugust kirjatööd ja osaletud keskkonnateemalistes projektides. Aga üldiselt olen elanud sellist tagasihoidliku piiriäärse maamehe elu. (Palo elab koos perega Lõuna-Eestis Haanja küngaste vahel – K. M.)

Kas sulle tundub, et kliimateema on hakanud inimestele rohkem korda minema?

Ma tahaksin seda väga uskuda. Kui vaatan arve, siis Eestis on pilt võrreldes muu Euroopaga siiski võrdlemisi nukker. Aga me liigume sammhaaval õiges suunas. Mujal Euroopas – Saksamaal, Austrias ja Hollandis – on kliimaküsimused viimastel valimistel olnud keskse tähtsusega, Inglismaal oli viimase küsitluse järgi 58 protsenti inimestest arvamusel, et riik peaks võtma kliimasoojenemise probleemidega tegelemiseks kasutusele radikaalsed meetmed. See tähendab, et probleemi tõsidusest saadakse üha enam aru. Rääkimata siis Põhjamaadest, mis on kogu maailmas sel teemal esirinnas.

Selles valguses... kuigi kliima on meil nendega ju võrdlemisi sarnane, on inimeste keskmine suhtumine ikka kardinaalselt erinev. Selles mõttes me küll veel põhjamaise riigi mõõtu välja ei anna. Kindlasti on oma osa sellelgi, et me ei ole n-ö kliimamuutuste eesliinil ega tunneta seda omal nahal. On ju arusaadav, et teema puudutab märksa valusamalt Vaikse ookeani saare elanikku, kellel kaob maapind otse jalge alt ja läve taga on vesi. Või siis troopilisematel laiustel elavaid inimesi, kes peavad kuumalaineid taluma, põudasid trotsima või saavad kannatada tsüklonite tõttu. See teema on paljudes piirkondades inimesi väga isiklikult puudutanud ja seal on ka nende tahe probleemiga tegeleda suurem.

Tänapäeval ei räägi me kliima puhul enam ainult keskkonna- või loodusprobleemist. See on palju laiem mõiste – räägime julgeolekust ja migratsioonisurvest, inimõigusest ja kliimaõiglusest, majanduses aga sadade miljarditeni ulatuvatest kahjudest. See on palju laiemalt ühiskonda haarav mõiste ja nii see peakski olema.. Ammugi ei ole kliimamuutus enam pelgalt keskkonnaaktivistide lipukiri. Sellest on saanud 21. sajandi peamine lahendamist vajav globaalne väljakutse.

Maailm peab paratamatult liikuma säästva arengu poole, muud valikut pole. Sestap peame meiegi selle omaks võtma. Isegi kui me siin ei kannata otseselt nendest kliimamuutustest tulenevate tagajärgede pärast, on vastutus ikkagi globaalne. Atmosfäär on ju üks meie kõigi jaoks.

Neil, kes eesliinile lähevad ja uutesse innovaatilistesse tehnoloogiatesse ja lahendustesse panustavad, teed rajavad, on ka majanduslikult palju rohkem võita. Seda on paljud majandusteadlased kinnitanud. Mahajääjad või järel lohisejad saavad aga nii või teisiti valusa kaotuse osaliseks, olgu see siis CO₂ maksustamise poliitika kaudu või muul mahajäämust puudutaval moel.

Selles mõttes on toimunud teatud paradigma muutus. Kui aastakümneid tagasi räägiti kliimamuutustest kui tohutust kulust, mida ei saa endale lubada, siis nüüd nähakse rohetehnoloogilist üleminekut ja energiatõhususe suurendamist kui uut kasvupotentsiaaliga majandusmudelit. See on muidugi pikaajaline investeering, millest saadavat tulu võib mõõta ka põlvkondade jooksul, aga igal juhul on see tasuvam kui subsideerida halli või musta energiat, mille kohta on kuklas teadmine, et peagi tuleb selle kasutamine niikuinii ära lõpetada.

Oleme väike paindlik riik ja see peaks meile kasuks tulema. Me ei pea enda ees seisvat minevikupärandit vaatama ilmtingimata kui suurt häda ja viletsust. Seda võib vaadata ka kui paratamatut võimalust teha üks korralik hüpe edasi. Eestis on väga väärt ja hinnatud teadlased ning meil on teadmiste potentsiaal olemas.

Teravmägedel Poola uurimisjaamas Hornsundis välitöödel. Foto: Erakogu

Potentsiaal on olemas, aga samal ajal tõmmatakse teaduseraha järjest koomale.

Paradoksaalne, eks ole. Ajal, mil me nutikaid lahendusi kõige enam vajame. Kui Eestis üldse rääkida loodusvaradest, siis mina julgeksin küll arvata, et kuigi kulda-karda meil ei ole, on meil meie teadus, suurim loodusvara, mille üle üks väike riik võiks uhke olla. Selle loodusvaraga on ainult üks häda – kui sa seda hinnata ei oska, siis tal on jalad all ja ta jalutab minema. Ta ei jää maapõue oma aega ootama. Kui me selle kaotame, siis on tagasiminek kiire. Mulle tundub, et sellest ei ole riik kahjuks päriselt aru saanud.

Puust ja punaseks – miks on Arktika soojenemine ja sulamine oluline?

Teatavasti soojeneb Arktika kiiremini kui ükski teine piirkond, globaalsest keskmisest kaks-kolm korda, mõnes kohas isegi neli korda kiiremini. Põhjus tuleb positiivse tagasiside mehhanismidest Arktika kliimasüsteemis, mida kutsutakse Arktika võimenduseks. Neist lihtsamini mõistetav on albeedo efekt – merejää alt vabaneb tume ookeani pind, mis neelab 90 protsenti kiirgusest, samas kui selle asemel olnud lumega kaetud jääpind peegeldas enam kui 80 protsenti kiirgusest tagasi. Aga neid isevõimenduvaid protsesse on seal teisigi. Alates 1979. aastast, kui algas Arktika merejää monitoorimine satelliitidega, on nii jääkatte ulatus kui ka jää paksus peaaegu 50 protsenti kahanenud. Arktika keerulisema ja võrdlemisi vähe uuritud kliimasüsteemi – ookean-jää-atmosfäär – puhul on soojenemine ja sulamine kliimamudelite prognoosidest ees käinud. Mudelid on ikka inimese loodud matemaatilised lihtsustused, mis ei suuda kogu seda keerukat tagasisidemehhanismidega süsteemi lõplikult kirjeldada.

2007. aastal oli Arktikas erakordselt suur jääkatte vähenemine. See oli nii drastiline, et teadlased olid mõneti hämmingus – loodus tegi midagi, mida keegi ei oleks osanud mudelite järgi oodata. Suve lõpuks oli jää sulanud piirini, mida oodati alles kümne aasta pärast. Tara triivis siis (2007.–2008. aastal – toim) pooleteise aastaga ühest Arktika servast teise, tehes suurema triivikaare põhjapooluse suunas kui Nanseni Fram omal ajal. Ometi kulus viimasel triivimisele kolm aastat – ehk Tara liikus poole kiiremini. Mida vähem on Arktikas jääd, seda kiiremini see ka liigub. Teadlaskonda üllatanud jää vähenemine andis uue tõuke Arktika kliima uurimisele.

2012. aastal, kui taas merejääl olin, sündis jää sulamises uus rekord, mida taas omal nahal tunda sain. Põhiline kahanemine on toimunud mitmeaastase merejää arvelt. Seda on alles veel vaid 20–30 protsenti.

Aga ikkagi, miks meid peaks huvitama, mis seal toimub?

Arktika on kui külmik, mis tasakaalustab troopilist soojust ja meie planeedi kliimat tervikuna. Kui merejää kaob, siis sellega kaob justkui suur reflektor, mis kiirgust tagasi peegeldas. Ookean neelab suure osa kiirgusest ja võimendab soojenemist. See toob tõenäoliselt endaga kaasa atmosfääri üldise tsirkulatsiooni muutuse, mis tähendab Arktikas toimuva soojenemise mõju ka meie mõõdukamatele laiustele. Mõningal määral on seda näiteks juba täheldatud jugavoolu (Arktika kohal puhuv tuulte süsteem – K. M.) trajektoori muutustes, mille põhjuseks arvatakse olevat temperatuurikontrasti vähenemine Arktika ja troopika vahel.

Lisaks tähendab Arktika soojenemine suurte mandriliustike sulamist. Sealt merre voolav magevesi aga võib peale meretaseme tõusu muuta ookeani hoovuste süsteemi, mis on kui tohutu soojuspump. See võib omakorda muuta mitme piirkonna, kaasa arvatud Eesti kliimat.

Kolmandaks on Arktika mitmel moel seotud nende kardetavate n-ö lävendi- või doominoefektidega. Need on väiksemate muutuste võimendumise tagajärjel esile kutsutud järsud muutused kliimasüsteemis, mille tagajärjel pole süsteemi algset tasakaaluseisundit enam võimalik taastada. Sellise soojenemise võimendina võib näiteks töötada ebastabiilseks muutuv süsinikuvaru igikeltsa sulades või ookeani soojenedes. Ehk senistest süsiniku talletajatest saavad emiteerijad. Igikeltsas on süsinikdioksiidi ja metaani näol kaks korda rohkem süsinikku kui atmosfääris. Ookeani soojenemine võib aga kaasa tuua tohutu soojenemispotentsiaaliga metaanjää ehk metaanhüdraadi vabanemise. Kiirenev sulamine võib omakorda kardetavasti kaasa tuua mandriliustike suurema liikumise ja ebastabiilsuse. Märke sellistest sündmustest on võimalik välja lugeda ka Maa geoloogilisest minevikust. Kõige selle juures on teadlaste hulgas arvamusi, et need lävendiefektid võivad olla juba käima lükatud, aga me lihtsalt ei tea veel seda.

Kuidas ise meie praegustesse ilusatesse soojadesse suvedesse suhtud?

2007. aasta jaanipäev polaarlaeval Tara keset Põhja-Jäämerd. Foto: Erakogu

Eelmine suvi ei olnud enam lihtsalt soe, minu jaoks oli see juba roppus. Võrdlemisi kuiv oli ta ka, põlluviljad kannatasid. Küllap ta mõnele oli ka meeltmööda. Üks põhjus, miks kliimaprobleemi võib-olla tõsiselt ei võeta, ongi arvamus, et meil hakkavad kasvama palmid ja viinamarjad, kogu aeg on mõnus rannailm ja sellega asi piirdubki. Aga see ei ole päris nii. Vegetatsiooniperioodi pikenemisest saadava kasu võivad nullida ekstreemsed ilmastikuolud. Pealegi on oodata uute tõbede ja kahjurite levikut. Samuti toimub Eestis põhiline soojenemine siiski talve arvelt, nii et meil tekib juurde seda märga ja tatist vaheaastaaega. Juba praegu on lumikatet arvestades Eesti talv ligi kuu aja võrra lühemaks jäänud, iseäranis just varasema kevade arvelt.

Oled ka üks Eesti teadlastest, kes ühineb eelseisva Antarktika avastamise 200. aastapäeva tähistava ekspeditsiooniga. Mida sellest reisist ootad?

Eks sellisel sõidul, vahetustega ja lühikeste etappidega, saab teaduslikke mõõtmisi teha võrdlemisi tagasihoidlikus mahus. Põhjalikumaks tööks on vaja enam aega ja ressursse. Samas on sel ekspeditsioonil suur roll avalikkuse teavitamisel. Meie polaarajalugu on väärt mäletamist ja võime selle üle uhked olla. Samuti on maailmas rohkesti keskkonnaprobleeme, nagu ookeanide halb tervis, plastiprobleem, kliimamuutused, millest see laevareis räägib. Mulle isiklikult on see põnev juba ainuüksi selle pärast, et varem olen töötanud Antarktikas sisemaal. Laev ja rannik on mulle uus kogemus ning Antarktika peamised vaatamisväärsused ongi just ennekõike rannikumaastikud, jäämäed ja rikkalik mereelustik.

Kui hästi ise oma esimest polaaralal käimist mäletad?

Kui ma nüüd ei arvesta tudengipõlve suusamatka Hibiinidesse, siis pidi see olema 2006, kui käisime Vene jäälõhkujaga Tara triivjaama jääle üles panemas. Tookord ma ei teadnud, et saan võimaluse seal veel pool aastat töötada ja triivida. Sõitsime jäälõhkujaga Uus-Siberi saarteni. Ei tea, kui palju mul seal kuu aja peale unetunde kokku tuli, ehk ühe ööpäeva jagu.

Kuu aja peale kokku!? Miks?

Jah, pisut liialdades. Aga ma olin otseses mõttes pidevalt tekil. Nii palju kui vähegi jaksasin. Minu jaoks oli see kõik nii (teeb elevil nägu – K. M.) eriline. Nautisin seda ürgset ja jõulist ilu ning vaikust. Jäämurdja jää lõhkumine ise tekitab küll müra, aga need lummavad vaated ja see avarus on siiski visuaalselt vaikus omaette, mida on võimalik tajuda ka laeva mürale vaatamata.

Kokku oli laeval üle 60 teadlase, lisaks veel meeskond. Seal oli ka oma väike konverentsisaal, kus toimusid seminarid, arutelud, teadustööde esitlemised. Olime parasjagu ühel sellisel olemisel, kui järsku tuli kaptenisillalt teade, et vöörist eespool jääl on märgatud jääkaru. Minu kajut oli ühel alumistest tekkidest ja mäletan, et ma vist ei puutunudki jalgadega treppi, kui lasin käte peal mööda trepi käsipuud alla, haarasin kajutist kaamera ja jooksin oma lühikeste pükste ja plähvidega välja Arktika tuule, niiskuse ja jaheduse kätte. Olin terve selle aja, kui jääkaru vaadelda sai, seal tekil. Alles siis, kui lõpuks tuppa tagasi läksin, sain aru, kui külm seal tegelikult oli.

Töölt koju. Norra keskosas Dovrefjell-Sunndalsfjella rahvuspargis «Osoonile» muskusveistest saadet tegemas. Foto: Erakogu

Hiljem on ka juhtunud, et sõrmed on peaaegu ära külmunud. Ei pane tähele lihtsalt, oled millegagi nii hõivatud. Teravmägedel oli näiteks kord üle 40 kraadi külma ja ka siis juhtusin ikka vahepeal kindaid käest võtma, olgu kaamera või relva tõttu. Kokkupuude külma metallpinnaga nii madalal temperatuuril võib osutuda saatuslikuks. Pärast, kui jaama sooja jõudsin, oli ikka väga-väga valus.

Kui palju Eestis üldse neid polaarkiiksuga inimesi on?

Täpselt ei oska öelda, ega ma ole ilmselt ka kõigiga otseselt kokku puutunud. Kindlasti julgen ma aga nende hulka arvata oma kolleegid Eesti polaarklubis. Seal on vanad polaarhundid, kelle silm lööb nüüdki särama, kui polaarteemadest juttu tuleb. Selgelt võib näha, et nad tahavad sinna jää- ja lumeriiki tagasi. See jätab inimesse ikkagi oma jälje, kuigi on oma olemuselt inimeluks vaenulik keskkond. Küllap vist seetõttu, et polaaralad on niivõrd teistmoodi, mõjuvad igavikuliselt, aga ka kosmiliselt. Nagu olekski sattunud teisele planeedile.

Karm maailm.

On, kahtlemata, eriti ellujäämise mõttes. Teisest küljest aga äärmiselt romantiline.

Stereotüüpselt mõeldes peaksid inimesed sellisest kohast tulles üsna raskesti kohanema, kuid sina sellist muljet ei jäta. Kui hästi sa endale osaks saanud tähelepanu talud?

Ma olen alati olnud ikka pigem tagasihoidlik inimene. See on minu loomuses ja eks mul oli ikka alguses ka raske, kui tulid esimesed esinemiskutsed ja pidin kuidagi oma emotsioonid kuulajale arusaadavasse keelde panema. Pikalt üksinduses viibimine ei teinud samuti asja lihtsamaks. Kahtlemata olen enda suhtes ka üsna nõudlik. Peaaegu alati tunnen, et saaksin veel paremini teha. Samas olen kohtunud paljude toredate ja andekate inimestega ning see on mind inspireerinud ja ka suhtlejana kindlasti arendanud.

Varem võis Antarktikas ja ka Teravmägedel kohata inimesi, kes olidki sinna tulnud justkui maapakku, põgenedes oma argielu kohustuste, iseenda ebaõnnestumiste, lõhkiläinud inimsuhete või tont teab mille eest. Nad võisid seal oma n-ö pelgupaigas redutada mõnikord aastaid. Tänapäeval mõistetakse, et see ei ole ka päris õige suhtumine ja seab tegelikult ohtu kogu polaarekspeditsiooni või polaarjaama töö. Elu polaarjaamas on isoleeritud, aga oma olemuselt lihtne: tee tööd ja arvele tiksub raha, kulusid ei kanna, argielu muresid ja keerukaid inimsuhteid pole. Niimoodi inimesed mingil määral irdusid ühiskonnast ega osanud enam tavapärasesse sotsiaalruumi naastes endaga hakkama saada.

Tänapäeval lähenetakse asjale läbimõeldumalt ja teaduslikumalt. Nüüd on inimeste viibimisele seal seatud ajalised piirid. Valikul aga lähtutakse ka psühholoogilistest testidest jms. Päris astronautide valikusõelaga tegu pole, aga midagi sinnapoole.

Kindlasti on mulle oma emotsioonide vahendamine ka palju tagasi andnud. Laste uudishimu ja põnevil silmad on juba iseenesest väärt tasu. Kui aga räägid mõnes ettevõttes inimestele, kes iga päev toimetavad sootuks teises valdkonnas kui minu tegemised, siis ikka mõtled, et mida ma küll neile räägin, et neil huvitav oleks. Ja kui siis sulle teinekord teatatakse, et need olid kuulaja elu kõige kiiremini möödunud kolm tundi, siis mõistad ise ka kella vaadates, et ju meil on ikka inimestena emotsionaalsel tasandil märksa enam kokkupuutepunkte, kui arvata oskame. Ettekanne pidi nimelt kestma kõigest pooleteise tunni jagu.

«Plekktrummi» intervjuus rääkisid, et jää kuningriigist tagasi tulles näed, mis on «tõelised väärtused». Aga mis need siis on?

Üks on kahtlemata see, et... võib-olla kõlab see triviaalselt, aga ikkagi pere kui põhiväärtus ja sinu ankrupaik. Me oskame ju kõik pere ja meile lähedasi inimesi hinnata, nii me vähemalt arvame. Minu elus oli umbes viieaastane periood, kus olin suurema osa aastast ära. Käisin aeg-ajalt talvel nii-öelda kodus suvitamas ja kui soojemaks hakkas minema, siis tuli taas minna. Pärast neid pikki äraolekuid pikemalt koju jäädes mõistsin ühtäkki, kui palju väärt aega ma oma poegade (14- ja 10-aastane – K. M.) kasvamisest ja kujunemisest olin kaotanud. Seda aega enam kuidagi tagasi ei saa. Peale seda on iga nendega koos veedetud aeg, nende tegemistest osasaamine omandanud minu jaoks hoopis uue tähenduse. Ma tõesti tunnen, et suudan väärtustada iga minutit sellest kvaliteetajast oma elus. Ma ei tea, kas ilma selle valusa kogemuseta oleks ma asjadele samamoodi vaadanud. See on ka üks põhjus, miks olen pikka rännakupausi pidanud. Eks nüüd on iga järgmine äraminek raskem.

Poegade Auduni ja Nanseniga Norras mäetipus. Pojadki on saanud nime austusest polaaralade/-uurijate vastu – vanem on nimetatud kuulsa maadeavastaja ja noorem pea sama kuulsa matkakaaslase järgi. Foto: Erakogu

Teiseks ikkagi see lihtne eluviis. Oled seal ja sul on seljakotis või minu puhul pigem kelgus kõik, mida eluks vaja. Võtad kaasa täpselt nii palju, kui jaksad vedada. Nii lihtne see ongi. Võibolla kaotad seal ära ka mõned sellised argimured, millele me kipume ülemäära suurt tähendust omistama.

Pealegi usun ma, et selleks, et osata midagi tõeliselt väärtustada, peame eelnevalt või isegi aeg-ajalt sellest puudust tundma. See võib olla näiteks mulla, rohu või vaiguste puude lõhn või sootuks helipilt, mille tekitab tuules mühisev mets. Igapäevaelus ei pruugigi neid väärtusi enam tähele panna, aga kui neist kord ilma jääd, siis tead nende hinda. Ma pole kunagi varem tundnud toidu sedavõrd jumalikku maitset kui põhjapooluse retkel nälga kannatades. Samas kui koju jõudes võid valida poest mida tahes, keerata lahti sooja vee kraani ja lülitada sisse elektripirni, nii on. Üldiselt inspireerivad mind ennast palju enam need, kes peavad hakkama saama vähesega, kui need, kes suuri tulemusi teevad.

Jääkarudega võitlemisest ja läbi jää kukkumisest oled varem rääkinud küll ja ma ei palu sul neid jutte veel kord üle rääkida. Aga kas tead ka kedagi, kes oleks sinna jää sisse jäänudki?

Tean inimesi, kes on jäänud kadunuks, kõige tõenäolisemalt siis uppunud. Üks juhtumeist ei olnud väga ammu. Aasta või paar pärast meie pooluseretke olid üks üsnagi kogenud polaarrändur ja tema noorem kolleeg Kanada Arktikas üht teadusprojekti tegemas ja jäid kadunuks. Igal juhul kukkusid nad läbi jää. See oli dramaatiline, kuna sisse pidid kukkuma mõlemad. Meeskonna eelis ongi see, et alati jääb lootus kaaslase abile, nagu ka minuga juhtus. Nad pidid ikka väga halvas kohas olema, et koos niimoodi sellesse hukatusse läksid.

Palo koos kaaslase Audun Tholfseni ja neile omistatud Ernest Shackletoni polaarauhinnaga (Shackletoni Antarktika ekspeditsiooni päästnud paat James Caird). Foto: Erakogu

Propageerid ka ise polaaralaarmastust, seal käimist ja selle hindamist. Vahel ilmub aga lugusid, kuidas ka eestlased on kas Gröönimaal või mujal käinud, ära eksinud ja napilt pääsenud. Oht on ikkagi olemas. Kas endal hirmu ei ole inimestele seda kiiksu pähe panna?

Oht on alati olemas, aga see ei tähenda veel, et peaks jätma käimata. Paljutki on võimalik teha piisavalt turvaliselt. Ma kindlasti ei propageeri, et keegi peaks oma esimese polaarretke iseseisvalt käsile võtma. Tänapäeval on olemas niivõrd hästi korraldatud giididega retki, et võid minna pea kuhu tahes, põhja- ja lõunapoolusele kaasa arvatud, seal võid soovi korral lausa maratoni joosta. Professionaalid tagavad turvalisuse. Kahtlemata ei ole see odav lõbu, aga võimalusi on. Samas on näiteks Teravmäed täiesti kättesaadav koht ja sealgi on arvukalt võimalusi. Esmalt tasukski, kasvõi Eestis või Skandinaavias, kindlaks teha, kas selline matk üldse pakub sulle seda, mida otsid. Küll hiljem kogemuste kogunedes võib ka kaugemale vaadata ja ise oma seikluse algusest lõpuni korraldada.

Ometigi ka hoiatatakse, et ega väga palju tasu näiteks Antarktikasse ronida, kuna sealne turism kahjustab keskkonda.

Jaa, nii see on. Inimeste võimalused üha kaugemale rännata on aina paranenud. Peagi räägime kosmoseturismist. Küllap tuleb siin usaldada neid, kes korraldavad ja ka piiranguid kehtestavad. Antarktika kohta on olemas väga selged reeglid ja piirangud ning kõik tegevused peavad lähtuma Antarktika lepingust ja selle keskkonnaprotokollist. See on juhiseks kõigile, nii teadlastele kui ka turistidega tegelevatele ühendustele. Kahtlemata on mõju ja surve aastatega kasvanud, aga seda hinnatakse. Paljudel juhtudel on kindlad reeglid, kui palju korraga tohib inimesi ühes paigas viibida või kui suured võivad laevad olla. Kui ühel hetkel öeldakse, et meil on probleem ning tulebki kehtestada piir, siis nii see on. Keskkonnamõju arvel ei saa järeleandmisi teha. Jääme nendes piirkondades alati külalisteks. Sama põhimõtet olen püüdnud järgida Arktikas jääkarudega kohtudes. Loom käitub talle omaselt loomana ja sellest tuleb aru saada. Seal olles ei maksaks unustada, et külaline jätab endast võimalikult vähe maha ja võtab ka samas võimalikult vähe kaasa. Välja arvatud muidugi see tohutu emotsionaalne pagas, mida küll maha ei tasu jätta. (Naerab.)