Tallinn 800: kindel linn ehk kuidas tekkis Tallinna linnamüür?

Tallinna linnamüür on enim uuritud ehitusmälestis Eestis, kuid siiski on selle kujunemisloos palju uurida ja avastada ka tänapäeval, kirjutab arheoloog Erki Russow.

1870. aastal saatis Eesti kubermanguvalitsuse ehitusosakond Tallinnale järelepärimise sooviga teada saada, kas linnas leidub kaitsmist väärivaid mälestisi. Oma vastuses hindas raad keskaegsest kaitsesüsteemist säilitamisväärseks vaid murdosa ehk mõned tornid ja väravad. Järgnevatel aastatel algaski linnasüdame suurem moderniseerimine, mis tõi enesega kaasa linnavõimu meelest ajast ja arust ehituspärandi erosiooni linnamaastikul. Lammutati liiklust takistavad linnaväravakompleksid, tehti uusi ühendusteid läbi linnamüüri, tasandati eelkindlustusvööndit jne. Ehkki linnakodanikest ajaloohuviliste seas jõudu kogunud muinsusteadlikkus aitas ära hoida keskaegsete kindlustuste täieliku lammutamise, jõuti müüri ja tornide kultuuri- ja teadusväärtuse tõsisema teadvustamiseni siiski alles pärast Teist maailmasõda. Küllap ei võta tänapäeval keegi enam tõsiselt sadakond aastat tagasi tehtud ettepanekuid rajada läbi vanalinna magistraal. Viimati pakkusid linnaplaneerimise teoreetikud sedalaadi ideed välja 1960. aastatel. Vanalinn ning seda ümbritsev paekivist kaitsering on saanud omaette väärtuseks, mitte argielu takistuseks.

Praeguseks on Tallinna linnamüür Visby kõrval üks kõige paremini säilinud ja eksponeeritud keskaegse kindlusarhitektuuri näiteid Põhja-Euroopas, kuid mitte ainult. Linnamüür on enim uuritud ehitusmälestis Eestis ning mujalgi lähikonnas ei leidu teist sedavõrd üksikasjalikult käsitletud kaitserajatist. Tõepoolest, viimase poole aastasaja jooksul on ilmunud kolm ema- ja kaks võõrkeelset monograafiat, kõne­­lemata kümnetest artik­litest ja loendamatuist ­uuri­­ngu­­aruannetest. Ometi ei tähenda see, et hansalinna kindlustuste arengulugu oleks jäädavalt lukku pandud, otse vastupidi. Iga uus välitöö toob lisa seni teadaolnule, vahel varasemaid väiteid täpsustades, mõnikord neid ümber lüka­tes. Viimati näiteks Suure Rannavärava ehituskompleksi puhul, kus paari viimase aasta arheoloogilised kaevamised tõotavad märkimisväärselt mitmekesistada varem välja pakutud kujunemislugu.

13. sajandi alguse ammunooleotsad võivad pärineda taanlaste linnuse 1221. ja 1223. aasta piiramisest. Foto: TLÜ arheoloogia teaduskogu ja Tallinna Linnamuuseum, AI 5777: 924; AI 6480: 1269, 1541; AI 6109 I: 1841; TLM 5737: 1192; TLM 25356: 11, 12

Kui hiliskeskaegse linnamüüri ehitusajalugu on pikapeale suuremate detailideni paika saadud, siis sama ei saa öelda 13. sajandi kaitseehitiste kohta. Vähemalt 13. sajandi algupoole puhul pole suurt abi ka kirjalikest allikatest. Kroonikateadete põhjal teame, et 1221. ja 1223. aastal piirati Tallinna mitmel korral. Võimalik, et aastate jooksul Tõnismäelt, Vabaduse väljakult ja mujaltki kogutud nooleotsad viitavad mõnele tollasele sõjasündmusele. Kuid toona varjuti sõjaohu korral Toompea kindlusemüüride taha, ning see, millal jõudsalt kasvav linnakogukond asus esimest korda kõrgendiku jalamit kindlustama, on teadmata. Kirjalikud allikad aitavad siin edasi vaid õige pisut: aastal 1265 andis Taani leskkuninganna Margrete korralduse linn kindlustada ning 1280. aastal olid linna idaküljel asunud mungakloostrite krundid linnamüüriga piiratud. Esimene mõnevõrra detailsem linnakindlustuste kirjeldus pärineb Taani kuninga saadiku rüütel Johannes Kanne kirja näol alles 1310. aastast.1

Aegade jooksul on välja pakutud väga erinevaid linnamüüri arenguskeeme, neist enim on tähelepanu pälvinud Paul Johanseni (1), Rein Zobeli (2) ning Villu Kadaka ja Jaak Mälli (3) pakutud lahendused. Punase noolega on tähistatud kõrval asuval joonisel esitatud ristlõike asukoht. joonis: Foto: Jaana Ratas

Allikate nappuse tõttu on esimese linnakindlustusvööndi kujunemise kohta aegade jooksul välja pakutud arvukalt nägemusi, alates esimestest peamiselt linnaplaani vaatlusele tuginevatest hüpoteetilistest konstruktsioonidest ning lõpetades maastikuanalüüsi ja linnamüüri ehitusajaloolisi uuringuid lõimivate oletustega. Vahel tunduvad mõned varem esitatud ideed tagasivaates üsna fantastilised, kuid vanalinna ebakorrapärane tänavavõrk pakub elava kujutlusvõimega asjahuvilisele vanimate kaitserajatiste lokaliseerimisel uut avastamis- ja väitmisrõõmu tänapäevalgi.

Meie praeguste teadmiste juures näib kõige tõenäolisem, et esimest korda võeti linnaruumi põhjalikum kindlustamine ette umbkaudu 13. sajandi keskpaigas ehk põlvkond-paar pärast keskaegse linna sündi. Ilmselt oli tärkav kaubalinn selle ajani pigem Toompea linnuse varjus tegutsenud avaasula kui toeka kaitseliiniga ümbritsetud keskus – selleks puudusid kogukonnal esialgu vajalikud ressursid, ehkki ei saa välistada, et linna süda võis olla kas või sõjalises mõttes pigem sümboolse tõkkega piiritletud. Ainelised jäljed sellest siiski puuduvad.

Ainus viide võimalikule linnamüürieelsele kindlustusele on vanalinna lõuna- ja idaküljel linnamüüri alt leitud muldvall. Ristlõikel on Assauwe torni naabruses dokumenteeritud situatsioon. alus: Rein Zobel, joonis: Foto: Jaana Ratas

Seni on jäänud selgusetuks, kas linnakindlustuste tõelise ehitamise alguseks võib tõesti lugeda Margrete 1265. aasta korraldust või jõudis raad esimeste sammudeni juba eelnenud aastatel. Ent arvatavasti on esmane kindlustusjoon vähemalt osaliselt linnamaastikul kindlaks tehtud. Nimelt täheldas Rein Zobel 1960. aastatel linnamüüri uurides, et vanalinna ida- ja kaguküljel asub müür kuni 2,5 m kõrguseks kuhjatud muldvallil. Algselt piirkonna geoloogilisest situatsioonist ehk liigniiskest ja ebastabiilsest aluspõhjast tingitud tehnilise eripärana kirjeldatud rajatist hakkas Zobel hiljem õigusega pidama müürist vanemaks linnakindlustuseks, sest tahenemist vajavale puistepinnasele oli esmalt rajatud puitpalissaad.

Seega võime linna esimese kaitserajatisena ette kujutada osalt muldvallile, osalt algsele maapinnale püstitatud ning üksikute väravakohtadega puitseina. Kahjuks ei osanud Zobel arhitektina pöörata lähemat tähelepanu muldvalli sisule – selles peituvad leiud võiksid aidata hinnata kaitsetsooni ehitamise oletatavat algusaega. Niisiis tuleb loota, et ehk õnnestub see kunagi tulevikus. Igal juhul oli vallile hiljem püstitatud kivimüür 1280. aastateks vähemalt osaliselt valmis.

Kui nooleotsad kõrvale jätta, siis teame linnakodaniku relvastusest vaid paari odaotsa, ühte mõõganuppu Nunne-Laia tänava nurgalt ning Raekoja platsilt nahatööjäänuste seast leitud mõõgatuppe. AI 6332: 341; AI 7038; AI 6703: 33; AI 7038: 150; fotod: Foto: Jaana Ratas

Lõpuni täpsustamata on ka vanima linnakindlustuse kulg ümber vanalinna. Enim usutav tundub aga olevat arvamus, mille järgi haarati kaitsetsooni embusesse algul vanalinna lõunapoolne osa vististi praeguse linnamüüriga samal joonel ning hiljem – kas 13. sajandi lõpus või 14. sajandi alguses – liideti sellega uute, sirgete müürilõikudega Oleviste kiriku piirkond.

Linnamüüri ehitamine ja linna kaitsmine oli kogukonna ühisvastutusel. Vanima linnamüüri puhul ilmneb see üsna selgelt eri tegumoe, paksuse ja kvaliteediga ehitatud kiviseinast. Keerulisem on aga hinnata, kuidas linlased panustasid ärevatel aegadel oma kodukoha turvamisse. 14.–15. sajandi allikatest on teada, et igal kodanikul pidi olema turvis ning majapidamises leiduma amb saja noolega. Linna algusaegade kohta selliseid märkmeid ei ole, kuid ilmselt võib samasuguseid korraldusi eeldada ka tollasest ajast. Arheoloogilised leiud võivad seda vähemalt kaudselt kinnitada. Siit-sealt on linnakinnistutelt leitud üksikuid 13. sajandisse dateeritavaid ammunooleotsi ning vaid üksikute katketena leidub jälgi mõõkadest ja odadest – relvi ei jäetud ripakile, mistap pole üllatav, et neid on arheoloogilises kontekstis säilinud sedavõrd tagasihoidlikult.

Kui nooleotsad kõrvale jätta, siis teame linnakodaniku relvastusest vaid paari odaotsa, ühte mõõganuppu Nunne-Laia tänava nurgalt ning Raekoja platsilt nahatööjäänuste seast leitud mõõgatuppe (AI 6332: 341; AI 7038; AI 6703: 33; AI 7038: 150; foto: Jaana Ratas) Foto: Jaana Ratas

1       Lähemalt vt Rein Zobel, „Tallinn (Reval). Keskaegsed kindlustused“. Tallinn, 2011, lk 67 jj, aga ka Villu Kadakas, Jaak Mäll, „Märkmeid Tallinna vanemast topograafiast“. – „Keskus – tagamaa – ääreala. Uurimusi asustushierarhia ja võimukeskuste kujunemisest Eestis“. Koost. V. Lang. Muinasaja teadus, 11. Tallinn/Tartu, 2002, lk 409–430.