Tallinn 800: kurja eest varjule ehk mida räägivad lukud lukustatust?

Kuigi Tallinna varasemate asukate varakirstud ei pruugi olla säilinud, kõnelevad siin-seal leitud lukkude ja võtmete jäänused siiski sellest, kuidas linnaelanikud oma vara hoidsid, kirjutab arheoloog Erki Russow.

Kaheksa aastasaja eest Tallinna lahe lõunakaldale kerkinud keskuse vereringe moodustas kaubandus, täpsemalt vahenduskaubandus ida ja lääne vahel. Idast saabunud tooraine ja läänest toodud tarbe- ja luksuskaupade ning soolalt teenitud tuluga ehitati üles võimsate müüride ja kõrgete tornidega uhke kaubalinn – asjata ei öelda, et Tallinn ehitati soola peale. Selle tunnistuseks on muu seas nii vanalinna hiliskeskaegsete elamute vintsiga katusealused korrused kui ka Sauna tänava soolast puretud laohooned. Kauba ja kohaliku käsitöö vahendamine tõi linlasele leiva lauale ning aitas Tallinnast kujundada lähedalt ja kaugelt tulijaile ligitõmbava keskuse, ent mitte kõik ei saabunud siia parimate kavatsustega.

Kui siiani säilinud valdavalt hiliskesk- ja uusaegsed kaupmeheelamud ja aidahooned pakuvad meile hea ettekujutuse, kuidas ja kuhu kaugkaubandusele keskendunud pürjelid oma väärt kraami kurja ilma ja silma eest paigutasid, siis 13. sajandi tärkava linnaruumi puhul on seda palju keerulisem aduda. Toonasest linnamaastikust pole kaasaja tänavapildis esmapilgul pea midagi näha, sest aja jooksul ehitati esimesed hooned vastavalt oludele ja vajadustele üle ja ümber. Ajapikku ei muutunud mitte ainult majade materjal, vaid ka viis, kuidas mere tagant laevaga saabunud ning linna tagamaalt vankrivooriga pärale jõudnud kaupa turvaliselt ladustada.

Võib arvata, et hansalinna esimestel tegutsemiskümnenditel, mil asula oli suuremate tulekahjude ja loodusjõudude vastu kaitsetu, hoolitses kohalik kogukond oma rikkuse eest üheskoos. Võimalik, et asula algaastail leidis teatud osa hinnalisematest kaupadest ulu ülal Toompea linnuses, kuigi pigem erandjuhtudel: ühest küljest oli kaalukama varanduse sage mäkke vedamine tarbetult tülikas ning teiselt poolt, nagu näitab 1230. aasta paiku aset leidnud juhtum, kus mõõgavennad kodanike majakraami röövisid, ei pruukinud isegi kõrged kindlusemüürid ausalt teenitud omandit kaitsta. Sestap hoiti kaupu kodule lähemal, kohas, mis pakkus peale hingetoe vajaduse korral ka kaitset varga eest – kirikus.

Tallinna suure tähtpäeva puhul ilmub kogu 2019. aasta jooksul iga nädal teadusportaalis Heureka Erki Russowi lugude sari, milles ta tutvustab pealinna põnevamaid arheoloogilisi leide.

Kiriku kasuks otsustamises polnud tollal midagi erakordset. Pühitsetud ruum, pühakoja avarus ning sageli linna ühe esimese kivihoonena püstitatud ehitis oli asumi süda, kus jumalasõna kõrval arutati ühisasju ning leiti pagu kaubale ja ärevail hetkil endalegi. Nii ka Tallinnas, kus Niguliste kiriku võlvidepealne võis olla mõeldud kauge kauba hoidmiseks.^[i] Nii oli see ka teiste ühiskondlike hoonete, näiteks Pühavaimu hospidali ja hilisema kiriku puhul, mille põhjaküljel võib katuseviilu all praegugi näha kaubaava asukohta.

Tallinna ja selle elanike jõukuse kasvades hääbus pikapeale vajadus hoiustada kaupa kirikutes – kaupmehed tõid selle koduseinte vahele. Nagu teistes Läänemere ümbruses ja kaugemalgi asutatud linnades, hakati siingi peatselt, põlvkond või paar pärast linna rajamist, erakinnistutel seniste puitmajade taha ehitama kaitstud eluruumiga kivist või tellistest laohooneid. Millal täpsemalt see toimus, on praegu enamjaolt veel oletuslik. Vanimad arheoloogiliselt dateeritud vastupidavama kivivundamendiga majad Harju ja Kohtu tänaval pärinevad 1270.–1280. aastatest, kuid Lihula ja Haapsalu näitel võiksid varaseimad, vähemalt osaliselt kivikehaga kaupmehemajad olla ehitatud juba vähemalt sama sajandi keskpaigas. Kaugelt toodud kallis kaup vääris esimesel võimalusel tule- ja vargakindlat kodu.

Oma vara turvamine ei piirdunud mõistagi ainult paksude seinte või tüseda uksega, sest kauba kõrval leidus koduses majapidamises piisavalt vallasasju, mida pahatahtliku silma eest peita, olgu selleks peremehe rahakast või perenaise ehtelaegas, vahel riidekirstki. Siin ei piisanud ainult kaane sulgemisest, vaid appi võeti kindlamad viisid: väärt kraam pandi luku taha. Selleks võidi kasutada kirstu külge ehitatud keerulist lukusüsteemi, kuid võrdlemisi tihti pruugiti lihtsamat lahendust taba- ehk rippluku näol.

Harju tänavalt leitud kaunistustega ripplukk ja Viru tn 10 avastatud suruluku võti. Dekooriga lukke seostatakse sageli perenaise varalaekaga (Tallinna Linnamuuseumi arheoloogiakogu, TLM 24098: 1228; TLÜ arheoloogia teaduskogu, AI 6201: 282, foto: Jaana Ratas). Foto: Jaana Ratas

Tallinnast on selliseid lukke leitud küll kõigest viis, kuid paar-kolmkümmend vanalinnast ja eeslinna alalt päevavalgele tulnud ripplukule sobivat võtit näitavad, et omandi kaitsmise eest hoolitsesid kaupmeeste kõrval nii Mihkli kloostri nunnad, Tõnismäe elanikud, Jaani seegi asukad kui ka Sulevimäel paiknenud Loode-Vene taustaga kogukond. Kõigil oli, mida soovimatu pilgu eest varjata.

Vallasvara luku taha panek ei alanud Eestis siiski mitte linnade tekkega 13. sajandil, vaid ulatub tagasi muinasaega. Hoonete lukustamise kohta on üksikuid arheoloogilisi tõendeid juba hiljemalt viikingiajast, kuid alles järgnevatel aastasadadel maapõue ja vakka kogutud rikkus tõi enesega kaasa tõsisema vajaduse oma vara kaitsta.

ILL 2. Rippluku tööpõhimõte (joonis: Kersti Siitan). Foto: Kersti Siitan

Kas Muinas-Eestisse voolanud hõbeda kirstu sulgemine algas Novgorodist või mujalt ida poolt kaasa toodud surulukkudega, nagu on varem oletatud, või pärinevad vähemalt mõned tabad sootuks Skandinaaviast, polegi ehk oluline. Küll aga näitavad ennekõike noorema rauaaja linnamägedelt^[ii] ja jõukamatest matustest kogutud lukud-võtmed tarbeasjade tasandil muinasaja lõpus alanud varanduslikku kihistumist. Tallinna, aga ka teiste linnade kontekstis on huvitav tõdeda, et juba muinasajast tuttavat lukutehnoloogiat kasutati samal moel edasi veel vähemalt 14. sajandini. Alles 15. sajandist muutusid surulukkude asemel valitsevaks meile tuttavad pöördvõtmega riiv- ja vedrulukud.

ILL 3. Väärisasjade luku taha panek algas Eestis hiljemalt muinasaja lõpusajanditel. Pildil vahest mõne veimevaka või -kirstu sulgemiseks kasutatud ripplukk ning teise luku lukumehhanism Lõhavere linnuselt (TLÜ arheoloogia teaduskogu, AI 4133: 1954, 1961 foto: Jaana Ratas). Foto: Jaana Ratas

^[i] Mai Lumiste, Rasmus Kangropool. Niguliste kirik. Tallinn 1990, lk 24.

^[ii] Nt Priit Lätti. Lukud ja võtmed Lõhavere linnamäelt. – Ü. Tamla (koost. ja toim.). Ilusad asjad. Tähelepanuväärseid leide Eesti arheoloogiakogudest. Muinasaja teadus, 21. Tallinn 2010, lk 139–148.