Tallinn 800: miks on Tallinna arheoloogias nii vähe jälgi lastest?

Tallinnas muistsetel aegadel elanud lapsed on suutnud oma jäljed arheoloogilisse pärandisse nii hästi ära peita, et arheoloogid jäävad vähemalt praegu nende ülesleidmisel lastele alla, kirjutab arheoloog Erki Russow.

Ajaloolise aja uuri­misele keskendunud arheoloogid tavatsevad aeg-ajalt nentida, et mõne teise mineviku uurimisele pühendunud teadusharuga võrreldes on arheoloogia oma uuri­misainese poolest erakordselt demokraatlik: erinevalt kirjalikest ja pildilistest allikatest, mis esindasid kuni uusima ajani esijoones eliidi tõekspidamisi, sisaldab maapõu ainelist kultuuri inimese seisuslikust, hariduslikust, rassilisest, soolisest vms kuuluvusest sõltumata. Ometi ei ole see päris nii, sest üsna sageli on omal ajal ühiskonnas juhtival positsioonil olnute „arheoloogiline jalajälg“ selgelt suurem kui vaesemate inimgruppide oma. Paratamatult jääb keskaegses kivimajas elanud kaupmehest maha rohkem tunnismärke kui mõne linnakinnistu tagahoovi hurtsiku asukast.

Ent üks kõige vähem hoomatavaid inimrühmi on hoopis lapsed, sõltumata uuritavast perioodist: üldjuhul ei leita arheoloogilistelt kaevamistelt midagi, mida saaks vääramatult nendega seostada. Jääb lausa mulje, otsekui poleks lapsi ammusel ajal olnudki. Kummatigi ei vasta see tõele ning laste arv keskaja peredes ületas kindlasti tänapäevast, kuigi suure suremuse tõttu jõudsid vaid vähesed täiskasvanuikka. Nii leiabki lastega seotud ainestikku enim keskaegsetest kirikaedadest.

Nähtamatute laste fenomenist ei ole puutumata ka 13. sajandi Tallinn. Tõsi, kirjalikud allikad kajastavad lapsi kaudselt, sätestades näiteks Lübecki õiguse 1282. aasta Tallinna koodeksis noormeeste ja tütarlaste täisealiseks saamise vastavalt 18- ja 12-aastaselt (eestkostel), samuti laste pärimisõiguse, aga ka selle, kuidas menetleda laste omavaheliste kehaliste väärtegudega seotud küsimusi jne.1 Ka võib eeldada, et koolihariduse andmise algus ulatub toomkiriku juures tegutsenud toomkooli näol 13. sajandi keskpaika, olgugi et kooli mainiti esimest korda täpselt 700 aastat tagasi. Ainelisel tasandil on 13. sajandi Tallinna laste jäljed siiski erakordselt tagasihoidlikud ning nimeliseltki ei ole sellest ajast ühtegi teada – tahes-tahtmata oli laps keskaegses linnaühiskonnas pigem statisti kui solisti rollis.

Sauna tänavalt leitud nahkjalats on üks väheseid, mille puhul saab jalanõu veenvalt seostada alaealisega. Antropoloog Raili Allmäe hinnangul kuulus see 3–6-aastasele lapsele. Erakordselt hoolikas käsitöö viitab omakorda pigem jõukamale majapidamisele. Foto: TLÜ arheoloogia teaduskogu, AI 6332: 165, foto: Jaana Ratas

Tallinna lastega seotud elukeskkonna ja ainelise kultuuri uurimisel põrkume päris mitme kitsaskohaga. Esmalt puudub meil igasugune võimalus hinnata 13. sajandi laste eluolu kõige otsesema allika – lapsematuste – alusel, sest erinevalt Tartust pole siin säilinud ühtegi üheselt linna algusaegadega seostatavat linnakalmistut, mis oleks hilisematest pealematmistest puutumata. Sisuliselt võimatu on anda hinnanguid ka riietuse kohta, sest toonaste linnaelanike rõivastusest on massilisemalt leitud eeskätt jalatsite taldu ning kõigest mõned üksikud tervikesemed.

Jalatsite analüüs osutab omakorda aga ühele takistusele lastega seotud olme uurimisel: ehkki leidude seas on vaieldamatult ka alaealistele kuulunud jalanõude katkeid on suuremate puhul äärmiselt keeruline tõmmata piiri, kus lõpeb lapse jalg ning algab naisterahva või väiksema jalanumbriga mehe oma. See ei ole omane ainult Tallinnale, vaid puudutab ka teisi Põhja- ja Läänemere ümbruse keskaegseid keskusi. Teiselt poolt viitab see sellele, et Euroopa keskaegne jalatsimood oli suhteliselt universaalne ning meil ei ole põhjust kõnelda vaid lastele omastest jalatsivormidest.

Mängumõõga käepide Sauna tänavalt. Foto: TLÜ arheoloogia teaduskogu, AI 6332: 206; foto: Jaana Ratas

Eagruppide piiride hägusus olmekultuuris hõlmab peale rõivastuse ka esmapilgul vaid lastele ainuomast valdkonda ehk mängimist. Tegelikkuses seostub arvestatav osa jõudeaja veetmisega seotud arheoloogilisest ainesest – mängunupud, malendid ja täringud – ikkagi pigem täiskasvanute kui järeltuleva põlvkonnaga. Ja nii jääb Tallinna asjaomastesse leidudesse süüvides2 järele kõigest peotäis lelusid, mis võisid kuuluda 13. sajandi hansalinnas ringi liikunud lastele. Alles on üks puidust mängumõõga käepide ning siit-sealt leitud viske- ja lärmimängudega seotud esemeid, kokku võib-olla tosina kanni jagu.

Raekoja platsilt leitud ja keeglisarnases mängus kasutatud tinasüdamikuga veise varbalüli ning Viru 10 avastatud vurriluu. Foto: TLÜ arheoloogia teaduskogu, AI 4061: 3995, AI 6201: 295; foto: Jaana Ratas

Muidugi ei tähenda lelude napp leidumus, et esimeste linnalaste lapsepõlv möödunuks rõõmu ja mänguta. Põhjused peituvad mujal, nii nagu paljudes teisteski sama ajajärgu asulates. Kindlasti ei vajanud kõik laste tegevused selgelt mänguasjadena tõlgendatavaid esemeid – suur osa osavus- ja vastupidavusmänge polegi endast ainelist jälge maha jätnud ning on meieni jõudnud üksnes folkloori või hilisema aja allikate kaudu. Teisalt võib soodsama säilimiskeskkonnaga linnade (nt Novgorod, Bergen) näitel tõdeda, et toona olid kõige enam levinud puidust ja nahast valmistatud mänguasjad, millele hiljem lisandusid tinasulamist ja savist esemed. Seega võib nii teiste hansalinnade, aga ka Tallinna järgnevate aasta­sadade mänguasjade põhjal eeldada, et 13. sajandi tallinlaste lastele pakkusid silma- ja mängurõõmu puitnukud, puukoorest valmistatud laevad, vurrid, mänguhobused ja -relvad. On ka võimalik, et Tallinna seni üksikasjalikumalt läbi töötamata naha­ainese seas peidavad end mõned nahkpallid, lingud ja maskid.

Peale selle tuleb meeles pidada, et läbi aegade on lastele mänguks sobinud ka täiskasvanute tarbeesemed nii tervelt kui ka purunenult. Osalt peegeldab see asja olemust ehk mängimise, jäljendamise kaudu õppida tulevaseks eluks vajalikke oskusi ja käitumisreegleid. Nii on alust arvata, et peale puitmõõga leidis mõnigi pärisasi endale uue elu lapse käes. Kuid selle adumiseks on arheoloogil vaja sama head fantaasiat nagu mõnel poisipõnnil või tüdrukutirtsul. Seni tuleb aga leppida tõdemusega, et peitusemängu – näha tuhandete leidude taga kõige esimesi linnalapsi – võidavad vähemalt praegu endisaja mudilased ja põngerjad.

Tallinna suure tähtpäeva puhul ilmub kogu 2019. aasta jooksul iga nädal teadusportaalis Heureka arheoloogi ja TLÜ vanemteaduri Erki Russowi lugude sari, milles ta tutvustab pealinna põnevamaid arheoloogilisi leide.

1       Vt Lübecki õiguse Tallinna koodeks 1282. Transkribeerinud ja tõlkinud Tiina Kala. Tallinn 1998.

2       Seni ainus kokkuvõte: Erki Russow, Baden im kalten Wasser im Sommer und Schneeballwerfen im Winter streng verboten – Kindheit und Jugend in Reval (Tallinn) nach mittelalterlichen und frühneuzeitlichen Quellen. – Lübecker Kolloquium zur Stadtarchäologie im Hanseraum, VIII: Kindheit und Jugend. Lübeck 2012, lk 419–432.