Loodusmuuseum liidab ühte kivid ja liitreaalsuse

Trilobiit, kelle loodusmuuseum ellu äratab. Foto: Eesti Loodusmuuseum

Inimestele meeldivad hästi suured ja väga väikesed asjad. Nii ka looduses, muuseumis ja loodusmuuseumis. Kes on külastanud Londoni loodusmuuseumi, sellele meenub tõenäoliselt esimesena hiiglaslik vaala skelett aatriumi lae all. Eestis kahjuks pole ei suuri dinosauruseid ega ka sinivaalu, kelle skelette lae alla tõmmata, et niiviisi inimesi ahhetama panna. Seega peame olema kavalad ja leidma tähelepanu äratamiseks muid viise.

Võtame näiteks ühe halli kivi meie põhjarannikult, milles tundub olevat kellegi kivistis. Enamik teab, et tegu on Eesti rahvuskivi paekiviga, kuid erilisi emotsioone see ilmselt kelleski ei tekita. Aga miks geoloogide silmad seda pealtnäha tavalist halli kivi nähes särama löövad? Sest geoloog näeb kivi taga suuremat lugu ehk tohutut infohulka, mis selles peidus on. Kivile peale vaadates saab geoloog aru, milline loom end selles kivistisena peidab; kas vesi, milles loom elas, oli madal või sügav; kui vana see kivim on, kus tekkis; milline oli sealne temperatuuri-, hapniku- ja süsihappegaasi tase ja palju muud.

Aga kuidas seda mitte-geoloogi silmale nähtamatut nähtavaks teha? Ja veel nii, et huvitav oleks?

Üks võimalus oleks panna kivi kõrvale suur plakat, mis kirjeldab kõike seda, mis kivis peidus. Ei tundu just väga atraktiivne? Teine võimalus on kasutada 21. sajandi tehnoloogiat ning äratada see kivi ellu.

Nüüd kerkib silme ette «Jurassic Parki» film, kus elluäratatud dinosaurused inimesi taga ajavad ja nahka pistavad. See verine kujutluspilt sunnib juba mõnda protesteerivat Facebooki lehte looma. Kõigi rahustamiseks võin öelda, et see on võimatu, sest pärast organismi surma hakkab DNA lagunema ning umbes poolteist miljonit aastat hiljem pole enam piisavalt materjali, et sellest mingit tähenduslikku infot kätte saada. «Jurassic Parki» dinosaurused surid aga välja juba umbes 150 miljonit aastat tagasi.