Tallinn 800: roopad ja rauad

Kuidas Tallinna linnaisad esimeste müüride rajamise ajal kivipuruga teid täitsid ja milliste jalatsitega nad neid mööda käia võisid, kirjutab arheoloog Erki Russow.

Iga linnaline asula vajab sujuvaks toimimiseks põhilisi eeltingimusi: toitu lauale toovat ja koldeaset soojaks kütvat tagamaad ning tervisele soodsat keskkonda, varasematel aegadel samuti kaitset välisohu vastu. Kuid üks peamisi eeldusi, mis tagab igale keskusele pika eluea ja õitsengu, on korras infrastruktuur. Mitte asjata ei peegelda linna hüvangut see, kuidas on korraldatud teede heakord, valgustatus ning liikumine avalikus ruumis. Ühtlasi annab teede- ja tänavavõrgu uurimine sageli aimu linnaruumi arengust: kas see on olnud iseenesliku tekkega või keskselt suunatud, kuidas ja kuhu on keskus laienenud, millised võisid olla asula varasemad tuiksooned jne.

Tallinna ajaloolise teedevõrgustiku uurimine küündib tänaseks enam kui aastasaja taha. Juba 20. sajandi alguses oletas baltisaksa arhitekt ja muinsuskaitsja Wilhelm Neumann vanalinna plaani põhjal, et keskaegse linna algrakuke asus Niguliste kirikut ümbritsenud kvartalites. Järgnevatel aastakümnetel lisasid uurijad Neumanni teooria kõrvale arvukalt uusi, sest hansalinna tuumikala tänavate ebakorrapärane asetus lubab välja pakkuda vahel rohkem, vahel vähem tõesena tunduvaid hüpoteese. Nii on linnaplaani ja 13. sajandi kirjalike allikate najal välja pakutud (nt Paul Johansen), et muinasaja lõpu küladest rannikule suundunud maismaateed koondusid vanalinna alale. Leo Tiik omakorda leidis 1950. aastatel, et Tallinna tänavavõrgustiku alged ulatuvad 10.–11. sajandisse, päädides 13. sajandi alguses Raekoja platsi piirkonda ümbritsenud ringtänavasüsteemiga. Oma arvamuse on välja öelnud veel paljud teised,1 kuid harilikult ühendab neid kõiki paar lähtekohta: väited tuginevad esimeses järjekorras linnaplaani vaatlusele ning parimal juhul on arvesse võetud ka vanalinna territooriumi väga mitmekülgset maastikuliigendust.

Just maastiku eripäradega arvestamine võiks olla üks peamisi võtmeid, mis aitab meil mõtestada Tallinna vanima linnaruumi kujunemist ja tänavate paiknemist: erinevalt paljudest ühtlaselt tasasele alale rajatud n-ö klassikalistest geomeetrilise plaanilahendusega linnadest tuli 13. sajandi esimesel poolel siia linnalist keskust ehitama asunud inimestel silmas pidada nii märkimisväärselt suurt kõrgustevahet kui ka geoloogilisi iseärasusi. Probleemi valgustab ilmekalt loodusliku alusreljeefiga tutvumine. Kui vahetult Toompea idajalamil Niguliste kiriku ümbruses asus algne maapind 20–22 meetri kõrgusel merepinnast, siis Viru ja Müürivahe tänava ristumiskoha juures oli see neli-viis meetrit merepinnast.

Tallinna kaart kõrgusjoontega. Sinine tähistab keskaegset rannajoont. Foto: Erki Russow

Geomorfoloogiliselt jaguneb tänapäeva Tallinna ala kaheks suureks üksuseks: suhteliselt tasaseks paelavaks ja selle ees olevaks rannikumadalikuks, mille piir kulgeb vanalinna osas enam-vähem Pika tänava joonel. Lisades siia ümbritsevast maastikust kuni 25 meetrit kõrgemale ulatuva suures osas püstloodsete seintega Toompea ja sellest lõunasse jääva Tõnismäe moreenseljandiku, saamegi esimesed põhjused, miks keskaegse Tallinna tänavad kulgevad nii, nagu nad kulgevad. Loomulikult võis tänavavõrgustiku kujunemist mõjutada muinasaja lõpu asustus, kuid muinasasustuse seni väga kasinad arheoloogilised jäljed välistavad siiski varem esitatud oletuse hansalinnaeelsest põhjalikult liigendatud tänavastikust.

Kui Tallinna vanima teedevõrgu mõtestamisele on viimase aastasaja jooksul kulutatud märkimisväärselt palju vaimujõudu, siis sedasama ei saa öelda linna algusaegade tänavate ainelise keskkonna kirjeldamise kohta. See ei ole üllatav, sest ühtepidi pole 13. sajandi infrastruktuuri kohta kirjalikest allikatest suurt midagi teada ning teiselt poolt jääb ka arheoloogiliste uuringute info sageli üpris napiks. Viimases on süüdi peaasjalikult 19.–20. sajandi linnaruumi moderniseerimine – tänapäevase vee- ja kanalisatsioonisüsteemi ning elektri- ja sidevõrgustiku rajamise tõttu on vanalinna tänavate arheoloogiline kultuurkiht valdavalt hävinud. Sellest hoolimata saame teha mõningaid järeldusi omaaegsete tänavate heakorra, aga ka linnavõimu tegevusulatuse kohta.

Vanimate säilinud tänava­tasapindade põhjal tuleb välja, et linna alguskümnenditel olid teed üldjoontes suhteliselt tagasihoidlikult hoolitsetud. Esmajoones koosnes esimene linnatänav liiklusega kinni tambitud pinnasest ning kriitilisemates kohtades kivi­purutäitest. Suures osas linnaruumis ei olnudki esialgu enamat vaja, sest kivine aluspinnas oli piisavalt kindel – ainult kohtades, kus Toompealt nõrguv vesi muutis teelõigu raskemini läbitavaks, parandati teid põhjalikumalt.

Linna algusaegadel piirdus tänavapinna korrashoid tavaliselt kivipurust prügituskihiga, fotol on 13. sajandi keskpaika dateeritud maapinnatasand Suur-Karja tänavalt. Foto: Ragnar Nurk

Kuivõrd ulatuslik oli tee-ehitus 13. sajandi algupoolel, pole selge, kuid hiljemalt aastasaja teisel poolel kiviprügitati kõikjal linna territooriumil tänavapinda vastavalt tee kasutamise intensiivsusele. Selliseid tänava- ja õuepindu on avastatud nii Harju tänava piirkonnast, Suur-Karja tänavalt kui ka linnatuumikust väljaspool, praeguse reaalkooli spordiplatsi kohalt Väike-Tartu maanteelt. Näiteid leidub veel, kuid olulisem on tõdemus, et alles välja kujuneva hansalinna juhtidel oli piisavalt mõjuvõimu ja soovi linna infrastruktuuri korrastada – eelkõige ilmselt linna sees ja ümber toimuva kibeda ehitustöö soodustamiseks. Kerkisid ju samal ajal kirikud ja kloostrid, samuti ehitati linnamüüri.

Ühiskondlike hoonete ning kindlustuste püstitamine oli ilmselt ka üks põhjuseid, miks puudusid rael esialgu ressursid vastupidavama tänavakatte rajamiseks. Samuti ei saanud seda nõuda esimestelt kinnistuomanikelt, ehkki tänavate puhtus ja ehitamine jäi edaspidi sageli just majaomanike õlule. Nii jõuti esimeste sillutisteni alles 13. sajandi lõpus ning suuremas mahus veel hiljem, järgmise aastasaja keskpaiku. See on üsna tavapärane, sest samasugust arenguskeemi – esmalt linnamüür, siis sillutis – on täheldatud mujalgi Euroopas.

13. sajandi lõpu puitkattega tänavapind Harju tänavalt. Foto: Eero Heinloo

Meil ei ole väga palju näiteid vanimast sillutisest. Võimalik, et selleks kasutati nii paemurrust võetud kivi kui ka rannast kogutud munakaid, kuid ühtegi sellist tänavapinda ei ole võimalik seostada 13. sajandiga. Seega on praegu kõige vanemad sillutise tõendid puidust tänavakatted, millest viimane avastati 2013. aastal Harju tänava rekonstrueerimisel.

Kui linna algusaegadesse dateeritavat tänavatasandit tuntakse siin-seal üla- ja all-linnas, siis hoopis vähem teame omaaegsete liikumisvahendite kohta. Suur osa toonasest transpordivarustusest on oletuslik, sest ühtegi vankri või muu sellise veoriista tükke pole leitud, ehkki vankriroobaste toel on nende kasutamine tõestatud juba muinas-Tallinna kontekstis.

1956. aastal Toomkiriku vundamendisüvendi uurimisel avastatud 13. sajandi keskpaiga puitjalatsi – padina – kontsaraud (TLÜ arheoloogia teaduskogu AI 4122: 10). Foto: Jaana Ratas

Paari üksiku 13. sajandi esemeleiu põhjal võib tõdeda, et ilmselt on meie teadmised lünklikud ka selle poolest, millega esimesed linnaelanikud tänavatel ja koduõues ringi liikusid. Kuigi nahkjalatseid ja nende tootmisjääneid leidub vanalinna territooriumilt arvukalt, osutavad paar-kolm raudeset, et see pilt pole kindlasti täielik. Nimelt on aegade jooksul toomkiriku ümbrusest leitud üksikuid kontsaraudu, mis näitavad, et toonased inimesed kasutasid ilmastiku- ja kulumispelglike nahksusside ja -saabaste kaitseks puidust jalavarje ehk padinaid.

Padinad olid hiliskeskaja põhjapoolses Euroopas väga levinud, kuid Poolast Stargardist leitud raudadega kottasid tuntakse eelkõige 13. sajandist. Samas kasutas maarahvas raudteravikega puidust jalavarjusid Eestis vähemalt 19. sajandini (Stargardi muuseum, 368/R/S). Foto: Mateusz Szeremeta

Need pealtnäha ebamugavad ja -praktilised esemed olid tegelikult korralikult sillutamata ja pindamata teede puhul asjakohased tarvikud, hoides jalad suurema mustusega kokku puutumast mitte ainult Tallinnas, vaid kõikjal põhjapoolses Euroopas, kus kehvad tee- ja ilmaolud. Ja hoolimata tõsiasjast, et 14.–15. sajandi padinaid on Tallinnast seni leitud vaid poole tosina ringis, ei tähenda see, et siinsed tänavad olid ideaalses seisukorras, kaugel sellest. Pigem sattusid puidust argiasjad pärast kasutuks muutumist ahju ning vaid rautatud isendeist on meieni jõudnud jäljed omaaegsetest käimadest.

Tallinna suure tähtpäeva puhul ilmub kogu 2019. aasta jooksul iga nädal teadusportaalis Heureka arheoloogi ja TLÜ vanemteaduri Erki Russowi lugude sari, milles ta tutvustab pealinna põnevamaid arheoloogilisi leide.

1       Ülevaatlikult Dmitri Bruns, Tallinn. Linnaehituslik kujunemine. Tallinn 1993.