Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2013/06/13/1827736t1hca5d.jpg)
/nginx/o/2019/05/16/12172600t1h26aa.jpg)
Tallinna kesklinna ehitusplatsil napilt kuu aega kestnud arheoloogilised kaevamised andsid kohe algul välja haruldase leiu – kolm luustikku, mis olid maetud sinna veel enne meie ajaarvamist.
Üks luustikest on esimesel aastatuhandel enne Kristust elanud täiskasvanud inimese oma, ülejäänud kaks on laste luustikud. Esimesena tuligi aprillis maa seest välja hilisel pronksiajal või varasel rauaajal elanud lapse alalõualuu.
Labidad visati nurka ja leid puhastati välja ülima ettevaatlikkusega.
/nginx/o/2019/05/16/12172604t1h141c.jpg)
«Nende luustike jõudmine tänapäeva uurijateni on õnnelik juhus,» ütleb muinsuskaitseameti arheoloog, luu-uurija Anu Lillak. «Kui õnnelikku juhust abiks ei ole, siis ega satugi peale. See on puhas ime, et need matused on siin kuidagimoodigi säilinud.»
Jutu käigus selgub, et õnnelikke juhuseid sai selles loos kokku tegelikult mitu. Mitme aastatuhande jooksul on luustikke lõhkunud mitmesugused kaevamised, näiteks teised matused, aga ka igasugune ehitamine.
Kohe matmispaiga kõrvalt tuli välja ühe 19. sajandi hoone sein. Oleks see omal ajal ehitatud pool meetrit eemale, ei oleks luustikest nüüd enam midagi alles.
Tõeline vedamine
«Puhas vedamine!» ütleb ka ehitusplatsil arheoloogilisi kaevamisi juhatav Rivo Bernotas. «Sellise muistise leidmine kesklinnast on väga üllatav,» lisab ta. «Eeskätt teeb selle huvitavaks aeg: varase metalliaja leiud on Tallinna kesklinnas väga ainulaadsed.»
Kuna kaevamine on sel ehitusplatsil alles algusjärgus, pole välistatud, et maa annab välja veel muinasaegseid skelette ja esemeid. «Üks potentsiaalne matmispaik asub mõne meetri kaugusel, kust tuli välja tulease,» ütleb Bernotas. «Väga võimalik, et ka sealt tuleb luustik välja. Need kaks paika on väga lähestikku ja ühel joonel.»
/nginx/o/2019/05/16/12172603t1hcc61.jpg)
Arheoloogide hinnangul pärinevad matused ajast, mil osa inimesi maeti kivikirst- või tarandkalmetesse. Need kalmed tunneb ära iseloomulike maapealsete kivimoodustiste järgi.
Nüüd leitud matused on teistsugused. Luustike juurest leiti küll paar kivi, ent need olid sinna jõudnud pigem juba enne matuseid. «Luude asetuse põhjal näib, et täiskasvanu on olnud maetud millegi sees, seda aga saab täpsustada pinnaseproovide ja luustiku asendi põhjalikumal analüüsil. Otseseid vihjeid kirstule või selle materjalile ei olnud,» ütleb Lillak.
Samasuguseid maa-aluseid matuseid on Eestis leitud vaid üksikuid. Viimati näiteks neli aastat tagasi, kui Saaremaal Tõllustes tulid maa seest välja kahe varase metalliaja luustike jäänused.
/nginx/o/2019/05/16/12172602t1hef80.jpg)
Olgugi et niisugused leiud on väga harvad, on need ometi väga informatiivsed. Seda enam, et sellest ajast on arheoloogidel Eesti kohta väga vähe infot. «Võib-olla polegi meil sellest ajast nii palju teada, sest matused on koldekohtade all peidus, halvasti säilinud ja raskesti märgatavad,» spekuleeris Lillak. «Igal juhul võib see leid täita lünga meie ajaloos.»
Veel teisipäevalgi andis maapõu järjekordse pusletüki, kui maa seest kaevati välja ilmselt kiviajast pärit auguga kivihelmes. Kiviaegseid leide on sealt või naaberkrundilt veel leitud, näiteks üks suurepäraselt säilinud roosakas tulekivist nooleots. «Selliseid asju näeb tavaliselt ainult arheoloogiaõpikutes,» ütleb Bernotas.
Eelrooma rauaajast
Täpseima vastuse kesklinna matuste aja kohta annab radiosüsinikdateering, kuid vihjeid arvatavale perioodile leiab praegugi. Näiteks luustiku juurest leitud rauast rõngakujuline ese, mis võib Lillaku hinnangul olla muinasaegse ehtenõela osa. Rõnga materjal viitab, et see võib olla pärit eelrooma rauaajast ehk perioodist umbes 500 aastat enne meie ajaarvamist.
Sellele, et matused on pärit just sellest ajast, viitavad ka kaevamisel välja tulnud muinasaegne käevõru ja pronksist ripats, samuti maapinnast välja tulnud keraamikakillud.
/nginx/o/2019/05/16/12172599t1h4da7.jpg)
Arheoloog Valter Langi hinnangul võib neile pronksesemetele leida vasteid Volga jõe Oka jõgikonnast. Niisiis ei ole välistatud seegi, et maetud olid siia saabunud mujalt, ja seega võtab ka nende kombestiku lahtimõistatamine rohkem aega.
Huvitaval moel on matmispaigast tulnud välja lugematul arvul söestunud viljateri. Ka maetu kolp on tules tugevasti kahjustada saanud. Seda põhjusel, et sellel kohal asus tulease. Kas koldekoht oli lihtsalt seotud sealse hilisema asulapaigaga või oli see osa tolleaegset kombestikust, ei ole veel teada.
Igal juhul ei olnud enne haruldast leidu arheoloogidel mitte mingisugust teadmist, et selles kohas võiks olla muistne asula, rääkimata matmispaigast. Kuna neil matustel on nende harulduse tõttu suur teaduslik väärtus, ei maeta luustikke ilmselt tagasi. Muinasaegsed luustikud ja esemed saavad koha Tallinna Ülikooli arheoloogiahoidlas.