:format(webp)/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/05/15/12169059t1hec41.jpg)
Elektroonikatööstuses toimuv on tekitanud kasvava nõudluse mitmete keemiliste elementide järele ning kuigi Eesti maapõue uurimises on aastakümnetega tekkinud suur paus, võib just meie maa sügavuses peituda kriitilise tähtsusega ressursse.
Eesti geoloogia sihib kriitilisi ressursse (3)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nõudlus tavainimesele ehk keerukana tunduvate nimedega haruldaste muldmetallide ja muude elementide järele kasvab pidevalt. Näiteks suurenes vajadus Mendelejevi tabelis aatomnumbrit 23 kandva vanaadiumi järele 2018. aastal sedavõrd, et erialaringkondades räägiti koguni «vanaadiumi aastast». Praeguseks on hind küll mõnevõrra langenud, kuid kasvav akude tootmine tõotab nõudlust selle elemendi järele veel mitmekordistada.
Täpset varu ei tea keegi
Seejuures on vanaadium üks paljudest elementidest, mida meie maapõues kindlasti leidub, kuid mille varude suuruse või kättesaadavuse kohta ei oska keegi täpselt öelda, kuna viimati uuriti maapõue sügavusi süstemaatiliselt nõukogude ajal, tollaste meetoditega ja ka sootuks teistsuguse uurimissihiga.
Nüüd on Eesti riik geoloogiauuringutele taas rohelise tule andnud ning juba sel aastal loodetakse teha 22 proovipuurimist. Kõne all on kolm peamist uurimissuunda: fosforiit, mitmesaja meetri sügavusel settekivimite all paiknev kristalne aluskord ning graptoliitargilliit. Viimane on fosforiidi kohal paiknev, n-ö halvema kvaliteediga põlevkivi, mille põletamisel suuremat mõtet ei ole, kuid mis sisaldab samas tohutus koguses keemilisi elemente. Kui nõukogude ajal ammutati sellest uraani, siis tänapäeval on prioriteetsemad juba teised elemendid, nagu eespool mainitud vanaadium.
Esimeses järjekorras on 2018. aastal tegevust alustanud Eesti Geoloogiateenistuse teadlased vaadanud üle nõukogudeaegsed andmed ning üritanud analüüsida, mil määral neid kasutada saab ja millised olemasolevatest andmetest üldse midagi väärt on. Samas on kõigi uurimissuundade puhul siiski vaja teha kontrollpuurimisi, seda eriti kristalse aluskorra puhul, mille kohta on Lääne-Virumaal Arbaveres asuvas hoidlas säilinud vaid mõned üksikud puursüdamikud.
Alvar Soesoo
FOTO: Eero Vabamägi
Meie karbid on just väga neodüümirikkad. Kõige suuremaks väärtuseks sain kolm kilo tonnis.
Eesti Geoloogiateenistuse direktor Alvar Soesoo
/nginx/o/2019/05/15/12169056t1hfa3c.jpg)
«Näiteks fosforiidi puhul on olukord selline, et kuigi seda nõukogude ajal uuriti, oli fookus pidevalt fosforil. 2014. aastal analüüsisin esimest korda laboritingimustes brahhiopoodide (ürgaegsete koorikloomade – K. M.) kodasid, et vaadata, mida seal peale fosfori veel on. Tuli välja, et seal on väga kõrges kontsentratsioonis muldmetalle. Vanadest andmetest ei ole aga mingit kasu, kuna omal ajal võeti kõik need elemendid ühe numbriga kokku. Tänapäeval on aga näiteks tseeriumil ja neodüümil väga erinev turuväärtus ja näib, et meie karbid on just väga neodüümirikkad. Kõige suuremaks väärtuseks sain kolm kilo tonnis, mis on tänapäeva mõistes juba maardla, kuigi fosforiidi sees peetakse teda praegu veel vaid kõrvalproduktiks,» selgitas Eesti Geoloogiateenistuse direktor Alvar Soesoo.
Soesoo tollaste andmete järgi sisaldab meie fosforiit mitmesuguseid haruldasi muldmetalle 1000 miljondikosa (grammi tonni kohta). Kokku on 2019. aastal plaanis 22 puurimist: kolm sügavat puurauku, millest saadavate andmete põhjal saaks uurida kristalset aluskorda, kümme puurauku Lääne-Virumaale fosforiidi uurimiseks ja üheksa Ida-Virumaale graptoliitargilliidi jaoks.
Praegu ootavad geoloogid alles puurimislube, mistõttu ei soovinud Soesoo täpseid puurimiskohti veel avalikustada. Samas on selge, et fookuses saab olema Põhja-Eesti ning kristalse aluskorra uurimiseks eriti Jõhvi piirkond, mille all mitmesaja meetri sügavuses asuvatest kivimitest on juba 1930ndatest teada, et seal leidub rauda. Tõenäoselt raud aga prioriteediks ei kujune.
Varusid miljonites tonnides
«Mis on meie huvi ja ka Euroopa huvi laiemalt, on nimekiri elementidest, mida EL nimetab kriitiliseks toormeks – ressurssideks, mille järele on üle Euroopa suur vajadus, aga mille tarne on riski all. Nende seas on näiteks nimetatud haruldased muldmetallid, aga ka näiteks liitium, magneesium, vanaadium ja mangaan. Meil võib neid elemente olla umbes 20, kuid toodame ainult magneesiumi,» rääkis Soesoo geoloogiauuringute laiemast kontekstist.
Praeguste ebatäiuslike ja vananenud andmete põhjal hindab Soesoo, et Eesti vanaadiumiressurss on 80 miljonit tonni, tsinki ja molübdeeni on 20 miljonit tonni ja uraani 6,6 miljonit tonni. Viimane oleks piisav, et rahuldada inimkonna vajadused 10 000 aastaks, kuid prioriteediks seda siiski ei peeta. Otsitavate elementide esireas seisavad hoopis liitium, vanaadium ja nikkel.
Kui puurimised peaksid näitama, et otsitavaid ressursse on maapõues perspektiivikates kogustes, ei alga aga sugugi mitte kohe puurimine, vaid see on alles sisend järgnevatele uuringutele.
«Kui saame maagikehast aimu ja selle ära analüüsime, siis anname selle kohta informatsiooni oma valitsevale ministrile (geoloogiateenistus tegutseb majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi haldusalas – K. M.) üle ning sellega meie funktsioonid lõppevad. Kui ministeerium ütleb, et sellega võib edasi minna, siis teeme juba järgmise etapi uuringuid ja siis on oodatud osalema juba nii Eesti kui ka välismaa firmad, kel asja vastu huvi võiks olla,» ütles Soesoo.
Metallide hind on pidevas muutuses
/nginx/o/2019/05/15/12169057t1h7843.jpg)
Rutt Hints
TTÜ maapõueressursside programmijuht:
Metallimaakide turg kasvab stabiilselt, kuid on samas ka äärmiselt volatiilne, peegeldades kiireid muutusi nõudluse-pakkumuse vahekorras. Nõudlust metallimaakide järele suurendavad muutused uute tehnoloogiate valdkonnas, kõikjale ulatuv industrialiseerimine ning linnastumine, kuid teisalt ka turupiirangud ja käimasolevad majandussõjad. Pakkumist aga kontrollib kaevandajate võimekus uusi varusid kasutusele võtta.
Liitium ja koobalt on metallid, mille hind on viimaste aastate jooksul läbi teinud hüppelisi muutusi. Mõlema metalli turuhind jõudis viimaste aastate tipptasemeni eelmisel aastal, olles eelnevalt kasvanud enam kui kaks korda võrreldes kümnendi algusaastatega.
Liitiumkarbonaat ja liitiumhüdroksiid maksavad praegu turul vastavalt ligi 12 000 ja 16 000 dollarit tonni kohta. Kiire hinnatõusu taga on olnud liitiumioonakude tootmine. Selge on, et nõudlus nende kahe elemendi järele suureneb ka lähitulevikus, kuid uued tootmismahud peaksid tagama piisava ressursi olemasolu lähikümnendiks.
Sarnaselt koobalti ja liitiumiga oli ka vanaadiumi turuhind 2018. aastal väga kõrge. Vanaadiuminõudlust mõjutab terasetööstus. Praegu maksab kilogramm ferrovanaadiumi maailmaturul ligi 70 USA dollarit. Tuntav hinnalangus võrreldes eelmise aasta tipuga on suuresti põhjustatud Hiina terasetööstuse vähenenud nõudlusest. Vanaadium-redoks-akude tootmine aga kasvatab lähiaastatel vanaadiuminõudlust mitu korda.