Miks on inimesed vaktsineerimise vastu ja kas teadlastel on võimalik neid ümber veenda?

Vaktsineeriine Foto: Del Puppo/Fotogramma/Ropi / ZUMAPRESS.com / Scanpix

Vaktsineerimisvastaseid uurivad humanitaarteadlased suudavad lisaks oma uurimisobjektide kirjeldamisele tuua välja ka efektiivseid viise selle ohtliku liikumise vastu võitlemiseks, kirjutab Tartu Ülikooli folkloristika teadur Anastasiya Astapova.

2017. aasta veebruaris teatasid Ameerika aktivist (ja kunagise presidendi vennapoeg) Robert F. Kennedy Jr ja näitleja Robert De Niro ühisel pressikonverentsil, et nad annavad 100 000 dollarit inimesele, kes esitab neile kasvõi ühe teadusuuringu, milles on tõestatud, et vaktsiinid on täiesti ohutud. Nagu teisedki vaktsineerimisvastased kampaaniad, leidis Kennedy ja De Niro üleskutse meedias laialdast kajastust ning tugevdas ekslikke hirme vaktsineerimise ees.

Samas oli vaktsineerimist toetavatel inimestel piisavalt kaalukaid põhjusi, miks seda üleskutset vältida. Esiteks on kaheldav, kas «konkursile» esitatud andmetesse suhtutaks erapooletult, kui tulemusi hindavad kaks kurikuulsat vaktsiinivastast. Teiseks teavad teaduse tegemise köögipoolt tundvad inimesed hästi, et olemuslikult ei ole võimalik ühegi üksikuuringuga tõestada, et midagi on 100% ohutu. Vaktsineerimise puhul on see eriti ilmne: kuna väikelapsed on sageli haiged ja enamik vaktsineerimisi toimub väikelapseeas, on imelihtne leida seoseid vaktsineerimise ja haiguste vahel.

Just sel põhjusel võitsid sellest kaasusest vaktsiinivastased: vastavasisuliste uuringute puudumist käsitleti kinnitusena selle kohta, et vaktsineerimine on kahjulik. Nii ei jõudnudki selle paradoksi põhiolemus tegelikult tabloidlehtedesse – nende tähelepanu köitis ennekõike väljapakutud preemiaraha – ning massimeedia levitas innukalt emotsionaalseid (kuid enamjaolt võltsitud) lugusid vaktsineerimisjärgsetest tüsistustest.

Kennedy ja De Niro 100 000 dollari väljakutse on üks paljudest näidetest selle kohta, kuidas vaktsineerimisvastaseid lugusid sageli võimendatakse, samas kui vaktsineerimisega kaasnevaid hüvesid tähtsustatakse harva. Ehkki paljud meie hulgast võivad lagedale tulla sõbra sõbralt kuuldud lugudega, kuidas vaktsineerimine on põhjustanud tüsistusi, tunnevad vaid vähesed statistikat, mille kohaselt vaktsineerimine hoiab ära 2–3 miljonit surmajuhtumit aastas ning hoiab kokku tohutul hulgal ühiskondlikku ressurssi, mis muidu kuluks haiguste raviks.

Ekspertide sõnul on ainus teine sama suure ja kasuliku mõjuga rahvatervise alane saavutus vee desinfitseerimine. Vaktsineerimine muutis inimeste elu põhjalikult, võimaldades lastel vältida leetreid, läkaköha ja muid surmavaid haigusi. Vaktsiinide põhjustatud tüsistuste esinemissagedus on mitmeid kordi väiksem kui seda on haigusejärgsetel tüsistustel. Samuti on need komplikatsioonid oluliselt kergemad – vaktsiinijärgset palavikku ei saa kõrvutada haigusega kaasneva surmaga. Laste lemmiktegevused nagu puu otsa ronimine ja igapäevased toimingud nagu porgandi söömine võivad olla palju ohtlikumad kui vaktsineerimine.

Kui vaktsineerimine on nii kasulik ja ohutu, siis kuidas on see võimalik, et vaktsiinides kahtlemine on tänaseks nii levinud, et Maailma Tervishoiuorganisatsioon tunnistas selle 2019. aastal üheks peamiseks ohuks rahvatervisele?

Eespool kirjeldatud 100 000 dollari väljakutse on sellele küsimusele ilmekas vastus, mis näitab, kuidas negatiivsed hoiakud püsivad ja positiivsed on tähelepanuta jäetud. Mitmed psühholoogia-alased uuringud on näidanud, et inimesed usaldavad negatiivset teavet rohkem kui positiivset. Sel põhjusel usaldatakse rohkem neid teaduslikke uuringuid, mis osutavad potentsiaalsetele terviseriskidele, kui uuringuid, milles inimest ohustavatele haigustele pole viidatud.

Teine vaktsineerimisega seotud kurikuulus juhtum puudutab Andrew Wakefieldi ja kaasautorite artiklit teadusajakirjas The Lancet (1998), mille kohaselt põhjustab vaktsineerimine autismi. Kümned erinevate teadlaste epidemioloogilised (haiguste esinemise sageduse ja leviku – toim.) uuringud mitmes riigis on sellest ajast saati tõestanud, et Wakefieldi väide on vale. Autor kaotas selle tulemusena oma arstilitsentsi ja ajakiri The Lancet võttis juba avaldatud artikli tagasi. Kuid 2012. aastal kohaldas Rimini kohus Itaalias Wakefieldi ja ta kolleegide artiklit juhtumi puhul, kus vanemad keeldusid oma laste vaktsineerimisest.

Internet on muutnud olukorda veelgi hullemaks, sest tänapäeval võib iga libaekspert, blogija, mõjuisik või keegi, kes nimetab end ajakirjanikuks, avaldada oma mõtteid ja arvamusi ning levitada neid mitmesugustes kanalites (näiteks Facebooki ja Instagrami tasuliste postituste vahendusel).

Teadlased on välja selgitanud, kuidas paljud vaktsiinivastased veebilehed on kasutanud oma sõnumi levitamiseks väljamõeldud lugusid. Traagiline lugu, mis tekitab lapsevanemas samaaegselt nii hirmu kui ka kaastunnet, võib olla paremaks tegutsema suunavaks stiimuliks, kui seda on ükskõik missugune statistika. Suurbritannias läbi viidud uurimus vaktsineerimise vähenemise kohta leidis samuti, et probleem on selles, kuidas meedia on vaktsineerimise teemat käsitlenud.

Selleks, et pakkuda publikule meelelahutust, on meediaväljaanded kõrvuti esitanud vastandlike vaadetega inimeste seisukohti: vaktsiine pooldavad terviseeksperdid saavad reeglina sõna kuskil all nurgas, samas kui keskmes on kõiksugu karismaatilised šarlatanid ja lapsevanemad, kes jutustavad värvikaid ja emotsionaalseid lugusid sellest, kuidas nende lapsed vaktsineerimise tagajärjel autistideks muutusid. Häälekad vaktsiinivastased aktivistid kasutavad oskuslikud emotsionaalseid lugusid, teevad endale nende abil reklaami ja sageli teenivad seeläbi ka elatist, avaldades looduslikku vanemlust käsitlevaid raamatuid või andes kohtus tunnistusi, kui vanemad keelduvad oma lapsi kohustuslikus korras vaktsineerimast. Liiati on tervishoiutöötajad sageli tööga nii ülekoormatud, et neil pole võimalik lisaks põhitööle tegeleda avalikkuse teavitamisega massiteabevahendites.

Probleemiks on ka see, et vaktsineerimise kriitikute diskrediteerimisega võib kaasneda koguni suurem toetus vaktsiinivastastele vaadetele, sest see annab põhjust levitada väiteid, et nii täidetakse varjatult valitsuste ja suurte ravimikorporatsioonide tellimust, kes soovivad teadmatuses viibivate vanemate ja laste pealt kasumit teenida.

Vaktsineerimisest hoiduja keskmine profiil on siiski palju mitmekesisem ja keerulisem, kui seda on stereotüüpselt valjuhäälne vaktsiinivastane, ning seda pole kuigi lihtne kaardistada. Vaktsineerimisest keelduvad erinevate põhiväärtustega inimesed. Mõned neist soovivad elada loomulikku ja looduslähedast elu, mõnel võivad olla usulised põhjused, ning osa inimesi keelduvad sellest valeinformatsiooni levitavate kuulujuttude pärast, mille kohaselt vaktsiinide valmistamisel kasutatakse näiteks katkestatud loodete kudesid. Teised hindavad üle kõige valikuvabadust, seistes selle eest, et valitsustel pole õigust nõuda koolilaste vaktsineerimist. Paljud uuringud näitavad, et need on peamiselt kesk- ja kõrgklassi kuuluvate leibkondade haritud vanemad, kes ei soovi oma lapsi vaktsineerida. Näiteks Eestis on vaktsineerimise vastu kõrgharidusega lapsevanemad, kellest enamik elab Tallinnas ja Harjumaal. Sama trend iseloomustab ka Ameerika Ühendriike, kus vaktsineerimisest hoiduvad sageli kolledžiharidusega emad, kellel on piisavalt rahalisi vahendeid, et lastesse investeerida ja pakkuda neile haridust alternatiivsete vaadetega erakoolides.

Nende vanemate jaoks on lapse vaktsineerimata jätmine valikuvabadusest lähtuv privileeg, kuid teiste perede jaoks võib sellel olla negatiivne tagajärg. On hea meeles pidada, et epideemiate vältimiseks tuleb vaktsineerida märkimisväärne osa, teatud haiguste puhul kuni 95% populatsioonist (seda ka loomade puhul). Sellest tulenevalt on mõned teadlased avalikult nimetanud vaktsineerimist vältivaid peresid «tasuta reisijateks», sest nad võivad riskivabalt vaktsiinidest loobuda põhjusel, et neid kaitseb suur osa elanikkonnast, kes on vaktsineeritud.

Sellise käitumisega ei ohusta nad siiski mitte ainult oma kogukonna haavatavaid liikmeid (nagu näiteks vaktsineerimata vastsündinud või immuunsuspuudulikkusega inimesi, kes ei saa ennast vaktsineerida), vaid võivad põhjustada ka haiguste puhanguid, nagu see on hiljuti juhtunud mitmes Euroopa riigis, kus on täheldatud leetrite laia levikut. Samal ajal kui kolmanda maailma lapsed seisavad endiselt silmitsi surmaga, sest neile pole vaktsiinid kättesaadavad, on USA ja Euroopa «priviligeeritud» lapsevanemad põhjustamas haiguste edasist levikut, sest loobuvad paremate kasvatusmeetodite kattevarjus vaktsineerimisest.

Paljud teadlased nõustuvad, et vaktsineerimise küsimus on muutunud väga poliitiliseks. Populismi globaalse leviku tulemusena on üha rohkem poliitikuid valmis valijate poolehoiu võitmiseks lubama neile ükskõik mida. Sealhulgas lubatakse inimesed vabastada kõigist «väljastpoolt» peale surutud kohustustest – olgu selleks meedikute väljatöötatud vaktsiinid, riiklikult kehtestatud regulatsioonid või väidetavalt koos pagulastega levivad nakkushaigused.

Nii nagu vaktsiinivastasedki kasutavad populistid oskuslikult ära libauudiseid ja inimeste suurenenud usaldamatust riigi suhtes. Näiteks on paremäärmuslasest prantsuse poliitik Marine Le Pen väitnud, et Prantsusmaa tervishoiuministrid olid vaktsiinilaborite palgal. On ütlematagi selge, et tema ja teiste populistlike poliitikute väljaütlemised on kaasa aidanud vaktsineerimise dramaatilisele langusele Euroopas.

Kuigi oleks loogiline eeldada, et vaktsineerimise uurimisega peaks tegelema ennekõike bioloogia ja sellele lähedased distsipliinid, on vaktsineerimisvastased kampaaniad ja neis kasutatavad kommunikatsiooni- ja retoorikavõtted toonud selle teema ka humanitaar- ja sotsiaalteaduste huvisfääri. Folkloristika erialalgi on vaktsineerimise temaatikale ja sellega seotud probleemide lahendamisele pühendatud konverentside sektsioone ja artiklikogumikke. Samad teadlased uurivad tihti teisigi tervisega seotud pseudoteaduslikke väiteid (nagu näiteks HIV/AIDSi eitamine) ning nad on mõnel juhul sattunud ühiskondlike rünnakute või kiusamise objektiks, olenemata nende akadeemilisest positsioonist.

Üks uurijate poolt väljapakutud strateegia, millega võidelda vaktsineerimisvastasuse vastu, on õppida vaktsineerimisvastastelt endilt, kuidas tulemuslikult jutustada (küll teadlikult positiivseid) lugusid ning neid kaasaegses meedias kasutada. Sellist lähenemisviisi rakendades on tunnustatud vaktsiinide asjatundja Peter Hotez avaldanud liigutava raamatu, mis räägib tema tütre autismist ja sellest, kuidas vaktsiinid seda ei põhjustanud.

Foto: ETAG

Tänasel päeval kasutatakse suurel hulgal rahalisi ja muid ressursse selleks, et uurida vaktsineerimisvastaseid liikumisi ning anda välja vaktsineerimist toetavaid brošüüre ja juhendeid, kuidas seista vastu valjuhäälsetele vaktsiinivastastele või kuidas omaenda naabreid ümber veenda, kui nad keelduvad lapsi vaktsineerimast. Valitsused peavad tõsiseid debatte selle üle, kas vaktsiinid peaksid olema kohustuslikud, kas vanematele tuleks määrata trahv, kui nad keelduvad vaktsineerimisest, või kas pakkuda maksusoodustusi neile, kes sellest ei keeldu.

On raske uskuda, et 21. sajandil peavad teadlased ja valitsusasutused panustama nõnda palju energiat, et pseudoteadusele vastu seista, et vanemaid ümber veenda või selgitada oma seisukohti meedias, kui seal levitatakse parema reitingu huvides võltsitud lugusid vaktsineerimise kahjulikkusest. Võime vaid ette kujutada, milline oleks olukord praegu, kui kogu see ressurss ja energia oleks suunatud uute vaktsiinide loomiseks, parandamiseks ja levitamiseks.

Eesti Noorte Teaduste Akadeemia algatatud artiklisarjas «Milleks meile alusteadused?» tutvustavad erinevate valdkondade teadlased oma erialasid ning selgitavad, kuidas uudishimu poolt juhitud teadus võimaldab nihutada inimkonna teadmiste piire.