NUKU teatri hoovist leitud väike kerajas sangaga anum võib olla vanim Eesti alalt leitud palverännuese, kirjutab arheoloog Erki Russow
Tallinna 13. sajandi linnapildi lahutamatuks osaks olid linnakodanikest kaupmeeste ja käsitööliste kõrval ka teiste seisuste esindajad. Siin-seal võis kohata sõdalasi ning Taani kuninga vasalle, arvukalt liikus ringi linna tagamaalt ja Soome rannikult turule kauplema tulnud talupoegi, sadamasse saabunud laevadelt meremehi jne. Kuid omaette selgelt äratuntava seltskonna moodustasid kasvava hansalinna usueluga seotud jumalateenrid: linnakirikute juures teenivad vaimulikud ning kloostrite elanikud.
Millal täpselt esimesed kloostriasukad oma jala Tallinna maadele tõstsid, pole endiselt teada. Kindlasti oli tegusaid munki Valdemar II ristisõdijate väes, sest suuresti nende õlule jäi Põhja-Eesti ristiusustamine 1219.–1220. aastal. Samuti käisid eri mungaordude esindajad Tallinnas ning mujal Liivimaal paavsti lähetatud diplomaatiliste saatkondade koosseisus. Ent küsimus, millal pandi nurgakivi esimesele kloostrile Tallinnas, pole seni siiski kindlat vastust leidnud. See võis olla juba 1220. aastate lõpus, mil praeguse toomkiriku läheduses tegutsesid Lõuna-Skandinaaviast saabunud dominiiklased[1], ent üheselt kloostrikompleksi rajatistena tõlgendatavaid hooneid pole siiski ei kiriku alt ega Kiriku platsilt seni leitud. Võimalik, et esimesel Valdemari vallutuse järgsel aastakümnel Toompeal askeldanud mungad ei jõudnudki endast ühtegi tõsisemat ainelist jälge maha jätta ning hilisemate aastasadade hoogne ehitustegevus Tallinna piiskopkonna katedraali ümbruses kustutas sellegi vähese, mida mustade vendade eestvõttel suudeti püstitada.
Ka kloostriehituse järgmisi samme Tallinnas varjutab uduloor. On oletatud, et dominiiklased naasid pärast põgusat pausi 1230. aastate lõpul, kuid vendadest on enam kirjalikke jälgi jäänud siiski alles sama aastasaja keskpaigast ning eriti sellele järgnevatest kümnenditest, kui Toompealt koliti all-linna praeguse Vene tänava äärsele krundile.
Sama ebaselge on ka teise Tallinna kloostri, naistsistertslaste Püha Mihkli kloostri algusaeg tärkavas hansalinnas. Kirjalikud allikad vaikivad kloostri asutamiskuupäeva ja -aasta osas, kuid nunnad toimetasid praeguse Gustav Adolfi gümnaasiumi territooriumil Suur-Kloostri tänaval ilmselt juba mõnda aega enne 1249. aastat. Umbes samasse ajajärku ehk 13. sajandi keskpaika jäävad ka vanimad kloostriga seostatavad arheoloogilised jäljed tulevase kloostrikompleksi südames. Seega seadsid mungad-nunnad end Tallinnas sisse juba esimese kolonistide põlvkonna ajal, hankides mõlemale kloostriordule tüüpiliselt oma tegevuseks sobivad kinnistud vahetult linnamüüriäärsel alal.

Kui dominiiklaste kloostri käes olnud kompleks on tänapäeva linnamaastikul üsna hästi jälgitav, siis sedasama ei saa öelda naistsistertslaste asuala kohta. Tõsi, Mihkli kloostri tuumik joonistub selgelt välja gümnaasiumihoonena, kuid nunnade valduste piirid küündisid põllumaa ja puuviljaaedadena isegi teisele poole linnamüüri, kuni Kalamajani. Ka vahetult kloostrikompleksi naabrusesse jäi nunnade haritavat maad, mis ulatus ilmselt peaaegu NUKU teatri kinnistuni Nunne tänaval.[2]

Siiski pole üheselt selge, kas juba esimesed Tallinnas tegutsenud naistsistertslased kõplasid oma kapsaid sealsamas, kus aastasadu hiljem, sest nunnade 13. sajandi keskpaiga kinnisvara täpset ulatust me ei tea. Võimalik, et seda aitab täpsustada üks 2013. aastal NUKU teatri hooviala arheoloogilistel kaevamistel päevavalgele tulnud väike kerajas, algselt kahe pisikese sangaga metallanum, millel on ühel või teisel moel kultuslik taust. Kaasleidude põhjal sattus ese maapõue 13. sajandi lõpus, kuid see osutab purunenud pudelikese minema viskamisele, mitte selle kasutamisele – see jääb pigem 13. sajandi keskpaika, kui isegi mitte veel varasemasse aega.