Tiibetist leitud luutükk annab müstilistele denislastele lõpuks näo

Vähetuntud varase inimliigi lõualuu tükk kinnitab taas nende laia levikut ja võimaldab lähemalt analüüsida ka denislaste näokuju.

Esimese leiukoha järgi Venemaal Denisi koopas nime saanud denislased on kujunemas üheks kuumemaks sõnaks antropoloogias – uuringud on näidanud, et tegu on omal ajal koos Homo sapiens’i ja neandertallaste kõrval kolmanda Euraasiat asustanud inimliigiiga, kuid kuna suurem osa denislastest elas soojas ja niiskes Kagu-Aasias, ei ole nende jäänuseid kuigi palju säilinud.

Pea nelikümmend aastat tagasi mediteeriva Buddha munga poolt Tiibeti lavamaalt 3280 meetri kõrgusel asuvast budistidele pühast Baishija karstikoopast avastatud lõualuu tükk on osutumas üheks olulisemaks leiuks kunagi Aasia kaguosas laialdaselt levinud varase inimliigi kohta. Tegemist on esimese materiaalse leiuga selle varase inimliigi kohta, mis kunagi väljaspool Denisi koobast leitud.

Erinevalt Altaist pärit Denisi koopa leidudest ei suutnud teadlased aga Baishija lõualuust eraldada piisavalt vana DNAd, et leidu geneetiliselt uurida. Alternatiivse lähenemisena võrreldi seetõttu leiu hammastes säilinud valkusid, mille ülesehitus klappis kõigist teistest inimliikidest just denislaste omaga. Tegu on uudse lähenemisega, mis on hetkel veel vana DNA uuringuga võrreldes lapsekingades, kuid tulevikus võib just valkude analüüs tuua kaasa olulisi edusamme troopilistel aladel elanud varaste inimlaste uuringus, kuna valgud võivad säilida oluliselt paremini kui DNA

Dateeringud näitavad lõualuu vanuseks 160 000 aastat. Kuivõrd teadaolevalt jõudis nüüdisinimene Tiibeti lavamaale aga alles 30-40 000 aastat tagasi, näib et denislased olid seal juba meist varemgi. Varasemad Tiibeti kõrgplatool elavate inimeste DNA-uuringud on samuti näidanud, et need on tõenäoselt denislastega ristunud, mille käigus kandus neisse edasi kõrgmäestikus elamist soodustavaid geene, kirjutab Science.

«Kohalikud olid korjanud koopa põrandalt luid juba aastaid. Püha koht tähendab ju pühasid konte ning nendest jahvatatud pulbril lihtsalt peab olema raviv toime. Sealsamas palvetamas ja mediteerimas käinud mungal olid lõualuud märgates õnneks teised kavatsused,» märkis leidu kirjeldava töö juhtivautor Jean-Jaques Hublin, Max Plancki evolutsioonilise antropoloogia instituudi paleoantropoloog ERR Novaatorile. Võttis veel enam kui 30 aastat, et luu jõuaks kohaliku tähtsa pühamehe vahendusel leiu olulisust mõistvate Lanzhou Ülikooli teadlasteni.

Leitud luu puhul tõmbas nii kohalike kui ka teadlaste tähelepanu selle suured hambad, mis erinevad nüüdisinimese omadest. Selle tugevad jooned näitavad teadlaste hinnangul, et kogu lõualuu pidi olema «primitiivne ja robustne». Luude analüüsi käigus tuvastati, et üks hammastest oli isendi suremise hetkel alles kasvamas, mistõttu arvatakse, et tegu pidi olema veel teismelisega, kirjutab Nature.

Uuring ilmus teadusajakirjas Nature.