:format(webp)/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
/nginx/o/2019/04/30/12051638t1h6180.jpg)
Astronoomid avastasid Maast vaid 8000 valgusaasta kauguselt aegamööda tähte sööva musta augu, mis pritsib kosmoseavarusse mõneminutise vahega tohutuid plasmapilvi.
Video: kuidas must auk plasmapilvi kosmosesse pritsib (3)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi mustad augud on ennekõike tuntud kui kõikeneelavad tohutu gravitatsiooniga taevakehad, ei ole see veel siiski kogu tõde. Omal ajal oletas näiteks kuulus kosmoloog Stephen Hawking, et mustade aukude ümbruses paikneval nn sündmushorisondil peab siiski toimuma ka õrn kiirgamine või «aurumin». Hiljem sai tema kirjeldatud nähtus nimeks Hawkingi kiirgus. Samuti kiirgab tohutul hulgal energiat ja valgust ka musta auku ümbritsev neelukeeris, mida on kujutatud näiteks aprilli alguses üleilmselt tähelepanu tõmmanud esimesel pildil mustast august.
Teadusajakirja Nature uusimas numbris kirjeldavad teadlased aga omapärast, mustast august ja hiidtähest koosnevat kaksiksüsteemi V404 Cygni, mille must auk paiskab vaid väikeste vaheaegadega ilmaruumi suuri plasmajugasid. Süsteemi osaks olev must auk avastati esmakordselt 1989. aastal temast välja kiirguvate pursete järgi. Vanade astronoomiavaatluste pilte uurivad teadlased on takkajärgi leidnud selle pursete jälgi ka aastatest 1938 ja 1956.
2015. aasta vaatlused olid aga erilised, kuna kestsid kokku pea kaks nädalat, mille jooksul jälgisid iseärast nähtust mitmed teleskoobid üle maailma. Kui varasematest uuringutest on teada analoogseid juhtumeid, kus musta augu pooluste piirkonnast purskub plasmat, on seekordne siiski omapärane, kuna purskejugade suund näib kiiresti, vaid kümnekonna minutiga, muutuvat, kirjutab New Scientist.
Kuigi otsefotot 7800 valgusaasta kaugusel asuvast tähesüsteemist mõistagi olemas ei ole, võib Rahvusvahelise Raadioastronoomia Keskuse avaldatud videolt siiski näha selle põhimõtet. Ümber musta augu tiirleb selle neelukeeris – umbes nagu kraanikausist alla voolav vesi. See neelukeeris haarab aga pidevalt materjali hiidtähest. Kui tavaliselt on neelukettad pigem lamedad, siis seekord avastatu on tohutu kiire materjali liikumise tõttu paisunud ja meenutab pigem sõõrikut.
Teadlaste arvates peab must auk asetsema oma neeluketta suhtes nurga all, mis tingib ka jugade võnkumise ja neeluketta sisemise osa paksenemise –sisuliselt arvatakse, et neeluketas mõjutab oma massiga plasmajugasid ning tekitab sellega ka võnkeid jugades endis.