Tallinn 800: oma ja võõras tärkavas hansalinnas

Sauna tänaval tehtud väljakaevamiste põhjal võib teha oletusi esimeste linnaeestlaste elukommete kohta, kirjutab arheoloog Erki Russow.

13. sajandi esimesel poolel Toompea nõlva alla asutatud linna esimesed aastad pakuvad uurijaile rohkelt spekuleerimisruumi. Näiteks ei ole kindlaks tehtud, kui suur võis olla kõige esimestele ümberasujatele kinnistuteks jagatud maa-ala ning kas juba eos arvestati linna võimaliku laienemisega. Nii võimaldab vanalinna tänavavõrk ning kvartalite ebaregulaarne paigutus soovi korral linnaplaanil näha kujuneva asula erinevaid kasvufaase, mis vahel lähtuvad eeldusest, et uus keskus rajati asustamata alale, mõnikord aga loetakse linnamaastiku korrapäratust tõendiks muinasaegse asustuse tärkavasse hansalinna lõimimise kohta.^[i]

Seega on keskaegse Tallinna tekkeprobleemide seas ka küsimus, kas ja kuivõrd tugevalt põimusid omavahel kaks näiliselt vastandlikku osapoolt ehk varasemad kohalikud elanikud ja uustulnukatest sisserändajad. Iseenesest on selge, et ükski kolonistide asula ei saa toimida tagamaata, kust hangitakse lõviosa elutegevuseks vajalikust ressursist, olgu selleks ehitusmaterjal, küte või toiduained. Vahel aga tajutakse tagamaad pigem passiivse kui aktiivse tegevusväljana, jättes tähelepanuta, et tooraine ja kauba kõrval liikusid linna ka maa põliselanikud. Kahtlemata panustasid linna naabrusest, tagamaalt ja kaugemaltki ümber kolinud inimesed uue keskuse arengusse, kuid sageli jääb see esmapilgul hoomamatuks või kolonistide domineeriva kultuuri varju. Nii on see ka Tallinna puhul.

Tallinna vanimad kirjalikud allikad ei kajasta linnaelanike päritolu, sest säilinud kirjasõna seostub eelkõige üldisemat laadi küsimuste ja korraldustega, milles pole kodanike etnilisel ja piirkondlikul taustal tähtsust. Nii leidub haruharva viiteid esimeste ümberasujate lähtekohale, ka eestlasi kohtab tekstides kõigest korra-paar, kui 1270. aastatel mainitakse eesti vasalli Undelempi ja tema poega – sedagi mitte seoses hansalinnaga, vaid hoopis Toompeal asunud krundi tõttu.^[ii] Niisiis jääb ainuüksi kroonikatest ja ürikutest napiks saamaks aimu, milline võis olla eestlaste koht ja osakaal hansalinna rajamisel.

Tuleb tunnistada, et ka arheoloogia ei suuda siin pakkuda lihtsaid ja sirgjoonelisi vastuseid, sest allikmaterjali tõlgendamisel põrkume mitme kitsaskohaga. Esiteks peab arvestama, et Tallinna 13. sajandi ainelise kultuuri jäljed on tavaliselt väga katkendlikud ning sageli hilisema elutegevuse käigus oma algse konteksti kaotanud. Nii osutub ainult erandjuhtumeil võimalikuks heita pilku vanimatele linnamajadele ja nendega seotud olmele.

Teine takistus seisneb asjade ja hoonete seostamises mõne kindla rahvuse või etnosega. Keele või kommete poolest täpsemalt piiritletav inimrühm võib tõepoolest vahel endast maha jätta selgeid ainelisi jälgi, kuid tavaliselt linna mitmepalgelises keskkonnas sulandusid kultuurid omavahel. Nii segunesid algselt «oma» ja «võõrana» defineeritavad asjad ning kujunesid välja linnaelanike uued ja mõnel teisel alusel (nt seisus või elukutse) kui rahvusel põhinevad identiteedid. Seetõttu on esimeste «tõupuhaste» linnaeestlaste kodude tuvastamine keeruline ülesanne, mille heaks näiteks on Sauna tänava arheoloogilistel kaevamistel avastatud hoonete ja tarbeasjade jäänused.

Sauna tänaval 1997.–1998. aasta arheoloogilistel kaevamistel uuritud üheruumiline hoone D pärineb leidude põhjal 13. sajandi keskpaigast Foto: Vladimir Sokolovski

Tänapäeval Tallinna vanalinna kaguosas asuv Sauna tänav oli 13. sajandil eluks võrdlemisi kehv koht. Ala paiknes varasema merelahe kinni kasvanud rannaalal, kus piirkonna esimesed elanikud pidid võitlema naabruses asunud turbajärvest johtuva liigniiskuse ja muude sellest tulenevate hädadega. Kui lähtuda oletusest, et vanimad majad ehitati Sauna tänavale 1220.–1230. aastatel,^[iii] siis laiemas asustusloolises kontekstis tähendab see, et parimad kinnistud olid selleks ajaks juba laiali jagatud ning asuti hõivama perifeersemaid piirkondi. Just siia, turbajärvest mere poole kulgenud oja naabrusesse suundusid või suunati elama eestlased, ehkki sotsiaalselt paremal positsioonil kohalikud, nagu nimetatud vasall Undelemp, võisid soodsama eluaseme leida mujalt.

Vanalinna kaguosas asuva Sauna tänava esimesed hooned rajati liigniiskele alale, varasema merelahe kinni kasvanud rannaalale Foto: Jaana Ratas

Arvamus, et Sauna tänaval võisid elada esimesed linnaeestlased, tugineb eeskätt kaevamistel avastatud puithoonete analüüsile. Nimelt sarnanevad leitud majade põhielemendid muinasaja lõpu taluhoonestusele: näiteks on ehitiste aluspalgid asetatud ilma vundamendita otse maapinnale ning ruumide kütmiseks kasutatud leekastiga ahjud esindavad samuti kolonistidele võõrast ehitusviisi. Samas aga paistab, et uus elukeskkond tõi endaga kohe kaasa muudatused nii ehitiste sisemises liigenduses kui ka mõnes muus detailis, mida Eesti hilisrauaaja arheoloogiliselt uuritud talumajade juures ei tunta. Seega kohandasid juba esimesed linna kolinud eestlased eluviisi vastavalt uutele tingimustele, liites oma ja võõrast. Vahest veelgi paremini kajastavad seda majapidamistes kasutatud esemed.

Sauna tänavalt leitud sulatustiiglid viitavad muinasaegse käsitöötraditsiooni jätkumisele linna algusaastail. Foto: TLÜ arheoloogia teaduskogu, AI 6332: 545, 685, 1485; foto: Jaana Ratas

Kui vaadelda Sauna tänava majapidamistes kasutatud olmet, siis näiteks puuduvad sealt selgelt eestlaste varasemat söögikultuuri esindavad asjad: nii toidu valmistamiseks kui ka tarbimiseks vajalikud anumad on tüüpilised 13. sajandi linnakodudes kasutatud Tallinna pottseppade kolme jalaga potid, Saksamaal valmistatud joogikannud ning linnameistrite treitud või laudadest kokku seotud puitnõud. Mitte ükski eeltoodust ei sobi toonase Põhja-Eesti talu tavalise inventari sekka – seega võeti linnale omane aineline kultuur vähemalt kööginurgas ja söögilaual kiiresti omaks. Ilmselt polnudki teist võimalust, sest kaugelt sisse rännanud käsitöölistel puudus mõjuv põhjus «eestipäraste» asjade tegemiseks.

Traditsioonid püsisid aga visamalt seal, kus Sauna tänava majapidamised ei sõltunud otseselt turust ja kaupmeestest. Siin elanud inimeste riietel ilutsesid varasemast kodukohast tuttavad ehted. Koha peal tehtud käsitöö juures pruugiti tööriistu, mis järgisid oma olemuselt muinasaegseid esemeid. Nii näiteks on leidude seas mõned värvilise metalli sulatamiseks mõeldud tiiglid, mis sobituksid sama hästi Põhja-Eesti hilisrauaaegse käsitöölise varustuse sekka, kuid paistsid linnas elutsenud saksa meistrite silmis pigem ajast ja arust vidinatena. Võttis põlvkond või enamgi aega, enne kui vanad töövõtted ja -vahendid asendusid linnalikega. Naiste rõivaste ja ehete puhul säilis aga see vana «oma» identiteedikandjana veelgi kauem, isegi kuni 16.–17. sajandini. Kuid selleks ajaks tundus linnast maale sattunud linnaeestlasele varasem oma juba ilmselt üsna võõrana.

Tallinna suure tähtpäeva puhul ilmub kogu 2019. aasta jooksul iga nädal teadusportaalis Heureka arheoloogi ja TLÜ vanemteaduri Erki Russowi lugude sari, milles ta tutvustab pealinna põnevamaid arheoloogilisi leide.

 

---

^[i] Dmitri Bruns, Tallinn. Linnaehituslik kujunemine. Tallinn 1993; Rein Zobel, Tallinn (Reval) keskajal. Linnaehitus 13.–14. sajandil. Tallinn 2009.

^[ii] Tiina Kala, Esimesed tallinlased. – Tiina Kala (koost. ja toim.), Kui vana on Tallinn? Tallinna Linnaarhiivi Toimetised, 8. Tallinn 2004, lk 89.

^[iii] Vt nt Krista Sarv, Vladimir Sokolovski, Sauna tänav 10 hoovi arheoloogiliste kaevamiste noatuped. – Etnos ja kultuur. Uurimusi Silvia Laulu auks. Koost. H. Valk. Muinasaja Teadus, 18. Tartu, Tallinn 2006, lk 319–330.