:format(webp)/nginx/o/2019/01/08/11701693t1hbe8a.jpg)
/nginx/o/2019/04/18/11961262t1h161d.jpg)
Esimesest kirjalikust viitest Tallinna ajalooliselt olulisele Jaani seegile kirjutab kirjutab arheoloog Erki Russow.
Tallinn 800: esimene kirjalik märge linnaasutusest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ühel 1237. aasta külmavõitu talvehommikul kutsuti Toompea-alust linnarahvast turuplatsile ametlikke teadaandeid kuulama. Seekord loeti ette paavsti voliniku ja legaadi Modena Wilhelmi kiri sellest, et Saksa keisri ja paavsti korraldusega on keelatud takistada oma vara kirikule annetamist, vastasel juhul satub keelust üleastuja keiserliku põlu ning kirikuvande alla. Ühtlasi kutsus Wilhelm oma hingeõnnistuse nimel annetama vallas- ja kinnisvara Tallinna pidalitõbiste vendade majale.[i]
/nginx/o/2019/04/18/11961262t1h161d.jpg)
Modena Wilhelmi kiri on vanim Eestis säilinud dokument ning väärib lisaks oma kõrgele vanusele tähelepanu ka linnaajaloo ja -ehituse seisukohast. Nimelt on selle korralduse näol tegemist esimese kirjaliku viitega keskaegse linna ühele institutsioonile – Tallinna pidalitõbiste vendade majale, mida hiljem tunti Püha Johannese leprosooriumi ehk Jaani seegi nime all. Ehkki kirjast ei selgu, kas kõnealune hoolekandeasutus oli toona juba tegutsemas või alles kavandamisel, osutab annetuste kogumine, et hiljemalt 1230. aastateks oli Tallinn kasvanud linnana määratletavaks keskuseks, kus kirikute kõrval olid olemas ka muud linnaühiskonna jaoks olulised institutsioonid.
Pidalitõbiste varjupaiga rajamine alles tärkava linna juurde ei ole midagi erakordset. Piiskop Albert asutas samalaadse asutuse Riias juba 1220. aastal, mil linn oli vähem kui 20-aastane; ka mujal Euroopas oli leprosooriumi rajamine alates 11. sajandi lõpust iseenesestmõistetav nähtus. Osalt tekitas selle järgi vajaduse Siiditee kaudu Lähis-Idast Euroopasse jõudnud haiguse suur levik 1050.–1350. aastatel, teisalt oli hospidali ehitamine loomupärane osa kristliku kogukonna tegevusest vaeste ja väetite aitamisel, aga ka ühe kohana, kus leidsid peavarju kaugelt tulnud palverändurid. Sellesse raamistusse sobib hästi ka Tallinna asjaomase institutsiooni loomine.
Wilhelmi kirjast ei tule välja, kus Tallinna pidalitõbiste vendade esimene maja asus. Kuna leprosooriumeid rajati vaid haruharva keskuste tuumikalale, tuleb asutust otsida linna südamest kaugemale jäävalt alalt ehk linna ja maa piirimailt. Tavaliselt leiti selleks mõni veekogulähedane maalapp, mille juurde jäi soovitavalt ka maantee – nii möödujailt almuste küsimiseks kui ka linnavälise turupaiga tarbeks, sest ehkki leprosoorium rajati perifeersele alale, ei olnud ei tõbised ega neile mõeldud asutus muust maailmast eraldatud.
Sobivat kohta ei tule meil väga kaugelt otsida. Maastikutingimuste ja varasema asustusloo poolest kõlbas ideaalselt Härjapea jõe suudmeala, mille lähedusse jäi Virumaale ja Tartu suunas kulgenud maantee. Asukoha kasuks võidi otsustada ka randumispaiga läheduse tõttu, sest kahtluse korral oli võimalik merereisil mõnda raskemasse tõppe haigestunud juba enne keskusesse lubamist seeki karantiini suunata. Sestap näib tõenäoline, et Wilhelmi mainitud Tallinna pidalitõbiste vendade maja asus täpselt sama koha peal, kuhu jäi hilisem, kirjalikest allikatest üksikasjalikumalt teada-tuntud Püha Johannese seegi hoonekompleks.[ii] Selleks ajaks (s.o 14.–15. sajand) oli algne pidalitõbiste varjupaik kujunenud juba tavaliseks hiliskeskaegseks hoolekandeasutuseks, kus hoolitseti vaeste ja väetite kõrval ka nende eest, kes soovisid oma vanaduspõlve veeta ühiselureeglitele allutatud keskkonnas. Täpselt sama moodi nagu mujal Euroopaski, kus leepra taandumisel ja ühiskonna mõtteviiside muutumisel kujundati algseist pidalitõbilaist 14. sajandi vältel laiemale kasutajaskonnale avatud asutused.
/nginx/o/2019/04/18/11961310t1haf4b.jpg)
Hiliskeskaegse Jaani seegi maa-ala on viimase kahe aastakümne jooksul arheoloogiliselt uuritud korduvalt, kõige ulatuslikumad kaevamised toimusid 2001. aastal seoses Tartu maantee läbimurde ehitustöödega. Toona leiti 14.–16. sajandi seegikompleksi tuumik ühes sauna, kiriku ja mitme abihoonega. Hiljem on välitööd toimunud hospidali naabruses asunud kalmistul (2005), aga ka seegimaa äärealadel (2012–2014).
/nginx/o/2019/04/18/11961355t1h0468.jpg)
Jaani seegi ala uuringutel on aeg-ajalt satutud ka 13. sajandi keskpaigast ja veelgi varasemast ajast pärit esemeleidudele, kuid Wilhelmi kirja ajast pärinevaid ehitusjäänuseid pole seni suurt avastatud. Vahest ainult ühe tagasihoidliku keldriga hoone vundament võiks pärineda 13. sajandi esimesest poolest. Samas ei ole see üllatav, sest alles tärkava linna ehitamisel kulutati nii raha kui ka tööjõudu esmalt mujale kui keskusest kaugemale jääva võimsa seegikompleksi rajamisele. Seega võis seek alguses koosneda üksikuist korrapäratult paigutatud puitehitistest ning alles hiljem, kui linnaehitusel vabanes piisavalt oskustöölisi ja kogunes annetustest kivihoonete püstitamiseks vajalikus ulatuses summasid, asuti ehitama kivist Jaani seeki, mille keskse osa jäänustega saab tutvuda 21. sajandi klaasist ja betoonist pilvelõhkujate vahel asuval näitusel.
Tallinna suure tähtpäeva puhul ilmub kogu 2019. aasta jooksul iga nädal teadusportaalis Heureka arheoloogi ja TLÜ vanemteaduri Erki Russowi lugude sari, milles ta tutvustab pealinna põnevamaid arheoloogilisi leide.
[i] Paavsti legaadi Modena Wilhelmi ürik kiriku vabaduste kaitseks. – Tiina Kala, Juhan Kreem, Lea Kõiv, Kalmer Mäeorg, Anu Mänd, Triin Parts (koost.), Tallinna ajaloo lugemik. Dokumente 13.–20. sajandini. Tallinna Linnaarhiivi toimetised, 14. Tallinn 2014, lk 17–18.
[ii] Vt nt Johan Kullert, seegieestseisja. – Tiina Kala, Juhan Kreem, Anu Mänd, Kümme keskaegset tallinlast. Tallinn 2006, lk 207–235.