Marko Mägi: kassidega metsa raiuma ehk kuidas raierahu debatt mulle kannale astus
18. aprill 2019, 19:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kasside kiskluse raierahu-vastases argumentatsioonis kasutmine ei ole debatis kohane, kirjutab Tartu Ülikooli linnuökoloogia teadur Marko Mägi.
Viite purunenud mootoriga auto töökotta. Auto vaadatakse üle ja leitakse, et tagumine suunatuli ei tööta ning öeldakse, et mootor ei saagi töötada, sest suunatuli on ju katki. Just sellist suunatulejuttu ajavad hetkel kevadise metsaraie pooldajad, kui toovad mängu kassid – nad üritavad probleemist mööda põigata.
Kevadine raierahu metsades on iga-aastane teema. Riigimetsas on asi selge – lindude pesitsusajal ei raiuta, tehakse teisi metsatöid. Erametsas tekitab kevadine raierahu aga pahameelt, sest see suretavat maapiirkondades elu välja [1]. Ilmselt on siiski maapiirkondade demograafiliste muutuste põhjused mujal. Aga kuna ma ei ole pädev sotsiaalmajanduslikke olusid kommenteerima, siis hoian suu kinni.
Hoian keskkonnatemaatikal jõudumööda silma peal ja siiani ei ole näinud põhjust sõna sekka öelda, sest seda on tehtud minu eest. Kuid tänavusse raierahu debatti kaasati mind passiivselt raierahu vastaste poolt. Võiks lausa öelda, et mulle anti saag ja kirves, kuigi ma seda ei palunud.
Raierahu vastaste leer avastas minu kirjutatud Eesti Looduse artikli, kus andsin ülevaate kasside kuritegudest [2] (esimesena päästis kassi-džinni pudelist välja Andres Talijärv [1]). Tuginesin selles loos mujal maailmas saadud teadusuuringute tulemustele ning arvutasin ka Eesti kasside hävitustöö – 7,4–11,9 miljonit lindu aastas. Miljonid on suured numbrid ja nende abil annab nii mõneltki oluliselt teemalt tähelepanu hajutada. Mainisin siiski artiklis: ”Eestis ei ole kassiprobleem kindlasti nii suur nagu näiteks Austraalias. Seda suuresti hajusa inimasustuse tõttu.” [2]. Mikk Link kirjutas Eesti Päevalehes: „Lindude hävimise taga on mitmeid erinevaid aspekte. Väga suure mõjuga on näiteks kodukassid, kes lindude pesasid massiliselt hävitavad… Kas peaksime seetõttu kolmeks kuuks kassid keelustama?.“ [3]. Muide, kohalike omavalitsuste heakorraeeskirjades on reeglina kirjas, et kassid ja koerad ei tohi järelevalveta liikuda ehk siis nende vabapidamine ongi keelatud, mis küll ei tähenda, et nad linde ei murraks, kuid vähemalt on olemas juriidiline alus kahju teinud loomaomaniku vastutusele võtmiseks.
Kuna raierahu vastased võtsid minu esitatud MILJONEID enda huvides kasutada (selles ei saa ma neid süüdistada, sest tegu on avaliku teabega), võtan endale voli selgitada, milles nad eksivad, kui juhtivad kassidega tähelepanu kevadiselt raierahult kõrvale, väites, et pigem peaks tegelema ”tõelisele” probleemiga, mitte pidurdama majanduslikku progressi. Ma ei salga, et kassid on lindudele ohtlikud ja seepärast asuvad nad ka võõrliikide edetabelis kindlalt esikümnes, kui mitte esikolmikus. Nende tõttu on maamunalt jäädavalt kadunud kümneid liike.
Kuid Eestis ei ole raierahu debatis kasside kuritegudele viitamine kohane [vt 4], sest kassidega seotud probleemid on selgelt seotud asulate või nende vahetu naabrusega, mitte aga metsaaladega. Meil on poolmetsikuid kasse, kes elavad inimese läheduses, kuid siiski pelgavad meid, kuid metsistunud kasse meie metsades ei ole. Kassidele ei ole metsas ruumi, sest nende ökoloogilist kohta täidavad teised keskmise suurusega kiskjad, näiteks rebane ja kährik (kes võimalusel ka kasse murravad). Samuti on meie talved kassidele liialt karmid.
Seega need 7,4–11,9 miljonit lindu murtakse kasside poolt inimese vahetus naabruses, mitte aga seal, kus toimuvad raied. Raietes hukkunud linnud lisanduvad kasside murtuile ja kassiprobleemiga tegelemine ei aita kuidagi kaasa raie käigus hukkuvate lindude probleemi lahenemisele.
Reeglina on metsamehed [vt 4] ise või siis on nende tutvusringkonnas jahimehi (kõigi kohta ei oska öelda) ja seega võiks neil olla suhteliselt hea ülevaade metsas elavatest loomadest. Tahaks küsida, kui sageli on nad metsas jahti pidades näinud kassi või tema jälgi? Tõenäoliselt haruarva ja kui, siis ikkagi asula lähistel. Seepärast tundub kasside kasutamine raierahu debatis kummaline. Ma ei oska järeldada muud, kui et raiete pooldajad on kas teadlikult kasutanud suuri numbreid hämamiseks või on nende teadmised lünklikud ja kasse kasutatakse teadmatusest vääralt. Eesmärk pühitseb abinõu – kui vastane ei ole korralikult valmistunud ja laseb end miljontest lindudest pahviks lüüa, siis ei ole loomulikult vahet, sest eesmärk saavutatakse.
Kuid antud juhul jääb mulje, et üritatakse hämada. Kindlasti ei tee keskkonnaalased teadmised kahju (juhul, kui neid korrektselt kasutada), aga raierahu debatis osalejad, palun jätke kassid mängust välja – las nemad möllavad YouTube-s ja lõbustavad inimesi, Eesti metsadesse neil asja ei ole.
Viited: