Korallrahude kuningas veab surma ninapidi

Pilt on illustreeriv. Foto: Caters News Agency / Scanpix

Kuivanud, uppunud ja mutta mattunud – Suur Vallrahu on viimase 35 000 aasta jooksul olnud eluohtlikus seisus mitu korda. Uued puursüdamikud näitavad, et võimsal korallrahul on lausa uskumatu võime surivoodilt ikka ja jälle üles tõusta.

Merevee tase muudkui tõuseb ja tõuseb, justkui unustanuks keegi kusagil hiiglaslike mõõtmetega kraani lahti. Vette endasse lisandub aga saviosakesi ja uut liiva, mis muudavad selle häguseks, kuni veest enam päikesevalgus läbi ei jõua. Mere põhjas veealuse «liivatormi» aina tihenevas hämaruses võitleb mõne millimeetri pikkustest polüüpidest koosnev koralli­koloonia ligipääsu pärast oma tähtsaimale energiaallikale: päikesele. Valguskiired ei suuda aga sogasest kaosest läbi tungida ja polüübid annavad üksteise järel alla. Pikkamisi muutub rõõmsavärviline korallrahu, mis polüübikestest koosnes, halliks ja elutuks surnute riigiks. Viimase pingutusega vabastavad polüübid merevette miljardeid sugurakke, lootuses, et ehk jõuavad need kunagi paika, kus on paremad elutingimused ja järglased saavad otsast alustada.

Selline hukustseen rullus lahti viimase jääaja lõpus 10 000 aastat tagasi piirkonnas, mida tänapäeval teame maailma suurima korallrahu ehk -rifi, Suure Vallrahuna. Mõne aastatuhandega tõusis Maa keskmine tempe­ratuur viie kraadi võrra. Jääkilp sulas, kliima­vööndid muutsid asukohti ja merevesi tõusis mõnel ajajärgul kuus senti­meetrit aastas. Paljudele loomadele ja taime­dele need muutused sobisid, aga korallrahudele mõjus soojenemine hukatuslikult. Nad võitlesid oma elu ja püsima­jäämise eest ja küll võitsid, aga väga napilt.

On ammu teada, et praegune korallrahu Austraalia Queenslandi osariigi ranniku lähedal Korallimeres polnud selle piirkonna esimene. Seal on periooditi eri riffe eksisteerinud vähemalt 600 000 aasta vältel. Uued uuringud, mis on tehtud puursüdamike põhjal, näitavad, et isegi äärmuslikemad olud, mis viimasel jääajal valitsesid, ei suutnud korallrahu eluküünalt kunagi kus­tutada. Teisisõnu on Suur Vallrahu vastu­pidavam, kui bioloogid varem arvasid. See on tuntud kui kõigi maailma korallrahude kroonimata valitseja, kuna rahu pikkus avaldab muljet. Vallrahu on tervenisti 2300 kilomeetrit pikk, koosnedes samas kõigest mõne millimeetri pikkustest korallpolüüpidest. Need loomakesed ehitavad ajapikku endale kõva lubitoese, ja kui nad surevad, ehitavad järgmised korallid oma kestad nende peale. Nii korallrahu kasvabki.

Loe Suurest Vallrahust lähemalt aprillikuu Imelisest Teadusest!