Fabian Gottlieb von Bellingshausen ja Vene Antarktika ekspeditsioon

«Imelise visadusega juhtis kartmatu Bellingshausen oma laevad ikka ja uuesti lõunasse, ületades lõunapolaarjoone koguni kuus korda. Jõudmata küll nii kauge laiuskraadini kui kapten Cook enne teda, liikus ta siiski aina lõuna poole ning kahandas veelgi lõunaalade uurimata osa, mille piire tema eelkäija nii mastaapselt oli nihutanud.»

Nii kirjutas Briti maadeavastaja Robert Falcon Scott 1905. aastal Briti Antarktika ekspeditsiooni (1901-1904) reisikirjelduses.

1818. aastal algatas Vene keisririigi mereväeminister, prantsuse päritolu markii de Traversay, kodanikunimega Jean-Baptiste Prevost de Sansac, uurimisretke Antarktika vetesse. Praktilises mõttes oli ekspeditsiooni eesmärk ületada Briti maadeuurija James Cooki 45 aastat varasema teise ümbermaailmareisi tulemused, seilates kaugemale lõunasse ning avastada Antarktise kontinent. Samuti pidi uurimisretke jätkama baltisakslase Otto von Kotzebue avastuste reaga Vaikses ookeanis. Ekspeditsioon võis tuua au ja kuulsust ka Vene valitsejale Aleksander I-le. Nii innustus sellest mõttest ka keiser ise, kes ekspeditsioonile raha eraldas.

Foto: Erakogu

Kiirustades ettevalmistatud Vene Antarktika-ekspeditsioon toimus aastatel 1819–1821. Sellest võttis osa kaks laeva, Vostok ja Mirnõi, kokku 190 meeskonnaliikmega. Vostoki komandöriks ja ekspeditsiooni juhiks sai Krusensterni soovitusel Bellingshausen, Mirnõi komandöriks määrati mereväeleitnant Mihhail Lazarev. Ekspeditsioonil osalesid astronoom ja kunstnik, kuid kaks loodusteadlast ei jõudnud õigel ajal Kopenhaagenisse. Nii oli reisil kaasas vaid Kaasani ülikooli astronoomiaprofessor Ivan Simonov, kelle põhiliseks ülesandeks olid astronoomilised mõõtmised, kuid olude sunnil ka muud loodusteaduslikud vaatlused. Ekspeditsiooni kunstnik oli Pavel Mihhailov, kelle ülesanne oli kohapeal nähtu jäädvustada. Mihhailovi tehtud ligi paarsada visandit ja joonistust säilitatakse täna Peterburis Vene Muuseumis ja Moskvas Vene Riiklikus Ajaloomuuseumis, osa nendest avaldati 1831. aastal Bellingshauseni reisikirja juurde kuuluvas atlases.

Foto: Erakogu

On võimalik, et lisaks Saaremaalt pärit Bellingshausenile võttis ekspeditsioonist osa veel kaks Eesti alalt pärit madrust. Vostoki nimekirja vaadates hakkab silma kaks nime, mis võivad tunduda eestipärased: Olav Rangoil ja Paul Jakobson. See on aga vaid oletuse tasandil, sest meeste päritolu pole dokumentaalselt tõestatud.

Ekspeditsiooni kulg

Kroonlinnast lahkus ekspeditsioon 15. juulil 1819, kust suunduti Kopenhaagenisse ja seejärel Portsmouthi. Kui ettevalmistused Euroopas olid tehtud, võeti suund lõunasse. Kõigepealt purjetati Tenerifele, kuhu jõuti 26. septembril ning kus täiendati värske vee, toidu-  ja veinivarusid. Edasi seilati Lõuna-Ameerika poole, sihiks Rio de Janeiro.

14. novembril 1819 jõuti Rio de Janeirosse, kus täiendati toiduvarusid, laaditi peale küttepuid ja muretseti meeskonnale tubakat. Ühtlasi tehti laevadel hooldustöid ning kontrolliti põhjalikult meeskonna tervist – kõik mehed olid terved. Riost lahkuti 4. detsembril, kust võeti suund Lõuna-Georgia saare suunas. Kaugel ei olnud ka ekspeditsiooni esimesed avastused, kui 3. ja 4. jaanuaril 1820. aastal avastati kolmest saarest koosnev seni kaardistamata saarerühm, millele anti mereväeministri auks Traversay nimi. Üksiksaared nimetas Bellingshausen Vostoki laevaohvitseride Zavadovski, Leskovi ja Torsoni (hiljem Võsokoi) järgi. Pärast seda võeti suund Lõuna-Sandwichi saartele.

Vaade Lõuna-Sandwitchi saarele Foto: Erakogu

Bellingshausen on neid avastusi kommenteerinud järgmiselt: «Nii meie avastatud maa kui ka Cooki avastatud Sandwichi maa on tegelikult saared. Neil kõigil on lumiste tippudega kõrged mäed, mille jäised nõlvad laskuvad merre, ning mitmel saarel on ka raevukaid vulkaane. Ühelgi saarel pole läbiva külma tõttu elavat loodust, mõnel elutsevad vaid pingviinid.»

Varsti jõudsid kätte sündmused, mille põhjal on Bellingshausenit peetud Antarktise avastajaks. Briti ja Ameerika vaalapüüdjad olid suundunud lõunapolaaralade vaalarikastesse vetesse pärast James Cooki teist ümbermaailmareisi (1772-1775). Arheoloogilised väljakaevamised tõestavad, et nad olid Lõuna Shetlandi saartel kohal juba 19. sajandi algul. See oli aastaid ennem kui Lõunaookeani vetesse jõudis Vene ekspeditsioon Bellingshauseni juhtimisel. Seepärast ei saa me dokumentide puudusel kunagi täie kindlusega väita, kes silmas esimesena Antarktise kontinenti oli see siis Bellingshausen või britt Edward Bransfield. Üks on aga kindel, et täna peetakse Eestis, Venemaal ja paljudes teisteski riikides Antarktise avastamise kuupäevaks 28. jaanuari 1820, mil Vene ekspeditsioon lähenes Kuninganna Maudi maale. Suurbritannias ja Iirimaal on Antarktise avastamise kuupäevaks 30. jaanuar 1820, mil Bransfieldi prikilt Williams silmati Antarktise poolsaare mägesid Trinity maa piirkonnas.

Vaade Peeter Esimese saarele. Foto: Erakogu

Samas on ümberlükkamatu fakt, et Bellingshausen oli esimene, kes raporteeris maailma avalikkust kindla maa (mitte jää!) avastamisest lõuna pool lõunapöörijoont. Nendeks olid – Peeter I saare (21. jaanuaril 1821) ning Aleksander I ranniku (28. jaanuaril 1821) avastamine. Vene mereministrile oli sellest vähe ning tõenäoliselt oli ta kuluka retke tulemustes pettunud ning tegi seepärast lõpu tema enda poolt algatatud Vene uurimisreisidele maailmameredes. Järgmine teaduslik Vene mereekspeditsioon polaarvetes toimus alles aastail 1900–1903 Eduard von Tolli juhtimisel, mille eesmärk oli avastada Põhja-Jäämeres müütiline Sannikovi maa.

Fabian Gottlieb von Bellingshausen (1778-1852)

Foto: Erakogu

Baltisaksa päritolu Fabian Gottlieb von Bellingshausen sündis 20. septembril 1778. aastal Saaremaal Lahetaguse mõisas. Vaid 10-aastaselt saadeti ta Kroonlinna mereväe kadetikorpusesse, mille ta lõpetas mitšmanina (Vene keisririigi mereväe XII auaste). Ta teenis aastatel 1797-1803 Vene Balti laevastikus ning 1803. aastal valiti ta teise kuulsa baltisaksa maadeavastaja Adam Johann von Krusensterni poolt Vene esimese ümbermaailmareisi (1803-1806) meeskonda, kus ta täitis kartograafi ülesandeid. Pärast seda teenis Bellingshausen taas Läänemerel ning alates 1812. aastast Vene Musta mere laevastikus. 1818. aastal valiti ta juhtima Vene Antarktika-ekspeditsiooni. Pärast ekspeditsiooni teenis ta aastatel 1822-1825 Kroonlinnas ning aastatel 1826-1830 taas Mustal merel, kus võttis osa ka Vene–Türgi sõjast (1828–1829). Aastatel 1833-1839 oli teenistuses Vene Balti laevastikus. Tema kaks last sündisid 1834. ja 1836. aastal Tallinnas, mistõttu on tõenäoline, et ta ka ise sel ajal Tallinnas elas, aadressil Pikk tänav 28 (majas, kus täna asub Rootsi Kuningriigi Suursaatkond). Seejärel nimetati ta Kroonlinna sõjakuberneriks, kus tema juhtimisel viidi läbi ulatuslikud kindlustus- ja ümberehitustööd linnas eesmärgiga parandada ka meremeeste ning tsiviilisikute eluolu. 1843. aastal ülendati Bellingshausen admiraliks. Ta suri 73-aastasena ja on maetud Kroonlinna.

Ajalugu käsitleva teksti koostamisel on kasutatud ajaloolaste Feliks Gornischeffi ja Erki Tammiksaare varem Postimehes ilmunud tekste.